Vahepeal kolm korda Vahuri juures

Ma neid kuupäevi ei viitsi otsida, aga üks trenn oli kohe päev pärast viimast postitust ja viimased kaks täna ja eile. Igatahes see ammune trenn oli väga supper. See oli enne seda suurt külma ja kui veel pehmem pinnas oli. Tegime paar kõksu ja hobune oli niii mõnus. Ta oli nii koostöö aldis, tahtis hüpata. Terve trenni jooksul ajas ainult ühe maha, minu vale pealesõidu tulemusel. Aga ega me eriti ei hüpanudki, kuna polnud ju eriti trennigi teinud.
Need kaks viimast päeva olen teinud 10-15 mini trenni, kuna lihtsalt nii külm on. Pinnas ka ei kannata eriti sõitmist ja galopp ei tule kõne allagi, nii et jah piirdume põhiliselt sammu tegemise ja traavi tõstetega. Poni on mõlemad päevad niii äksi täis olnud. Ta nagu koguaeg küsiks, et noh mis nüüd, kuhu nüüd. Mõnus energia tal ka ja kui mina suudan selle energia töösse koondada on superlux, kui ei... siis ta lihtsalt rahmib. Aga ta on kuidagi arglikumaks muutunud, see on küll arvatavasti sellest, et pole eriti trenni teinud, aga nõme on ikka. Varem läks ta ükskõik kuhu ja ei teinud millestki välja, olgu see rong, suur veok, mootorratas või kits. Nüüd ta aga võpatab iga asja peale. Järjekordne näide kuidas hobusega mitte suhtlemine mõjub hobuse usaldusele, aga eks ma proovin selle taastada. Aga ega rohkem polegi midagi. Kuna ma ise nüüd kaheks nädalaks sõidan ära, siis ei taha poni seisma jätta, vast sõidab/tegeleb Eve natukene, aga seda vaatab veel.

12 dets ja natuke vahepealset

Niisiis Pärnas ei klapi kohe midagi,hetkel sõidan trennikaid, et oma istakut parandada ja et nood päris tuimaks ei läheks algajatega. Nh midagi väga positiivset seal pole.
Täna sõitsin Vahuriga minu SuperPoniga tglt ka. Nh midagi intensiivset me ei tee, kuna platsil pole valgustust ja kui aus olla pole mingit platsigi. Kõik piirded maha võetud. Nii et õhtul oleks pimedas ohtlik, kui ma kogematta teele sõidaks. Aga täna tuli ta mulle nii armsalt traavis vastu ja oli ültse üliüli poni. Vahetasin jälle sadulat, kuna nüüd sobib talle must paremini- juurde võtnud ju. Valmis ja platsile, tegin hästi kaua sammu, et ikka lihased korralikult soojaks saaksid: pole just palav õues ja mingit trenni ka pole ju teinud. Nii et jah oma 15-20 mini sammu "soojendus". Eest ei puutunud ja koguaeg oli edasi-edasi-edasi, mis siis et ta oli kohe selline kiirustav. Rahunes maha ja hakkas ilusti pikemalt astuma. Platsil olid kindlad kohad, kus ma võisin sõita, kuna seal, kus me olime muru suvel ära sõitnud oli maa külmunud, aga seal kus oli hein, oli maa palju pehmem. Esimese traavi sõitsin samuti hästi lahti ta, et lihased ilusti soojad oleks ja sealt alles hakkasin ta kokku poole sõitma. Lõpp tulemus oli päris hea. Tegin voltidel seda, et ta mul ümber sääre pööraks. See oli tegelikult rohkem minu pärast, ma ei toeta piisavalt seest hobust. Poni oli nii koostööaldis ja nii hea pehme sõita. Jalutasin pikemalt vahele ja hakkasin galopiga. Jälle algul sõitsin hästi lahti, kuna ta oli ikka paras energiapomm, siis oli see mõtekam, kui et ta hakkaks mult alt ära tõmbama. Ja jällegi hakkasin ta pärast lahti sõitmist kokku sõitma. Väga hea oli. Ei teinud pikalt. Kuna õrn lumehakatis oli maa peal, siis jäid täpselt minu sõidu trajektoorid maha, ma tegin kaks hiiglaslikku volti ja hakkasin galopis kaheksat tegema. Kuna mu poni ei oska jalavahetusi, siis peaks hakkama neid õpetama, aga see on praegu ebaoliuline. Igatahes kaheksa keskpunktis võtsin traavi ja tõstsin kohe teisest jalast. Vasakust paremasse tuli ilusti, aga kuna tal vasakut pidi tasakaal kesisem, siis oli tal paremast vasakusse raskevõittu. Nii et kui ma vasakust paremasse jalavahetust tegin, siis tegin 2-3 traavi sammu vahepeale ja siis tõste. Aga kui paremast vasakusse tõstsin, sõitsin ikka oma pool ringi enne tõstmist. Seda peab harjutama, aga no kuidas sa harjutad, kui üle 2 korra ei jõua eriti käia. Mis veel oli väga positiivne oli see, et ta OTSIS ratsme tuge ja seda täiesti otseselt. Tavaliselt ta nagu lihtsalt korraks katsub kas saab seda tuge ka kusagilt ja kui ei saanud siis sõitis tühja edasi, aga täna täitsa otsis. :D Igatahes homme uuesti ja vaatab, mis homme teeme. Midagi eelmisest talvest,minu mõmmi :D

Bye Lambert :(

Pärast viimast posti oli 2 (?) nädalat intensiivseid trenne Lambertiga. Hakkas kõik sujuma ja suutsime parkuure hüpata sujuvas tempos ja oma täis 110cm okseri ka puhtalt hüpata. Ka ratsastuse osas hakkas eest kergemaks minema ja pöörded olid ka üpriski head. Igatahes hakkas asi arenema. Mulle isegi MEELDIS taga sõita. Aga jah. Mallu hakkab nüüd ise oma loomaga sõitma ja ma ei teagi mis edai saab. Igakord kui kõik hakkab töötama võetakse loom mult ära. Ehk hobune funkab = uus hobune. Okei-okei tegelt on see alati nii olnud ja arenemise mõttes oleks mõtekas Pärnas edasi käia ja kogmusi saada. Praegu niivnaa sitt pinnas ja vara läheb pimedaks. Vahuri jääks praegu niivnaa puhkusele. Eks siis näeb mis edasi saab.

Finally w my little precious

Täna kobisin poni juurde. Puhastamist ja muud pläma ei viitsi kirjutada, nii et alustan kohe sõidust. Ta oli nii ergas aga samas hullult mõnus eest pehme. Tema seljas jälle nagu kodus. Jalad peavad küll natuke rohkem harali minema, aga siiski. Tegin hästi palju üleminekuid ja pööramisi. Ma lihtsalt sulasin seal seljas, nii hea kerge sõita ja ta pöörab nii kiiresti. Lambertiga pean alati arvestama mitu meetrit juurde, kuna ta pööramine pole teab kui kiire. Aga Vahuri teeb kannaka ka ära. Galopis oli ka nagu alati mõnss. Selline ergas ja kaasa töötav. Vb natuke mängleva alatooniga. Nagu ülesse töötas,ültse mitte tema mõmmi sammu moodi. Aga siiski mugav. Mingi hakkasin pöörama ja unustasin, kui kiiresti ta pöörab ja kogemata tuli hüpe ka (tglt tahtsin takistuse tagant minna). Ta oli nii valesti peale juhitud jne aga tüüp pani jumala mõnusalt üle. No ma tulin hiljem korra veel seda ja veel ühte pisikest. Suht kiskus peale ja tahtis hüpata. Jalutasin ka veel teda ja andsin Urvele, tõin teki ära ja viskasin peale. Laura sõitis ka minuga ja oli seal Abruka seljas eriti häppi :D.

Lambertist pilte

Ma vastasin,et mul polegi blogis ühtegi pilti Lambertist. Panen siis mõned siia. Tehtud maneežis ja jah kvaliteet suht sitt. Mõned on Kaisa tehtud ja teised ma ei tea kelle kas kristiina/kaisa v gelly.


Üks hüpe ka siis, pärast hea vaadata millised me algul olime. No oleme ausad ma olen ju temaga suht vähe sõitnud. Suht kõõrakas, aga elab üle. Anetta filmitud siis.

Kokkuvõte nädalast w big boy

Käisin nädala jooksul 4x trennis. Võistlema siiski 31sel ei lähe, kuna ma ei saa raha :S. Selle 4-ja korra sees oli kaks ratsastus trenni, millest ühe sain ma teha täiesti üksi maneežis olles. See oli mõnus, mitte keegi ei sõida sulle otsa ja sa ei pea ka kellegiga arvestama. Muidu oli ta täiesti rahulik, aga paremast jalast galoppi lihvisime suht kaua. Justnimelt neid üleminekuid. Lõpus isegi hakkas õigest jalast tulema. Ja meie trenni eesmärk oli täidetud. Üleüldse tegin selles trennis väga palju üleminekuid ja esiotsapöördeid jms. Päris mõnus oli lõpus. Teine ratsastustrenn ei läinud päris nii õnnelikult. Oli suht palju rahvast ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda oma trennile, kuna üks tarkpea nahaalselt teistega arvestamata mulle pm otsa sõitis ja seda mitukorda. Ega ma midagi erilist ei üritanudki. Tegin üleminekuid ja mõndi skeemi harjutusi, galoppi suutsin ka päris rahulikuks sõita.
Aga nüüd siis hüppetrennidest. Teisipäevane hüppetrenn oli suuht väsitav. Panime parkuuri üles ja läksime sõitma. Gruppide kaupa ja meie grupis oli 5 inimest. Muidu hüppas täitsa arvestatavalt, aga ma mitte kunagi ei taba ära ta hüppe kohta. Ta võib tõugata 2m kaugemal ja võib ronida alt. Ma lihtsalt ei saa pihta kunagi kust ta kavatseb tulla. Ma pakun, et ta ise ka ei tea. Viimane parkuur oli siis u 1oocm. Suht rasked pöörded olid ja ma ei tohtinud endale vigu lubada, muidu oleks me lihtsalt kõigest läbi pannud. Suutsime enamvähem isegi läbi sõita, aga noh. Viimane oli eriti imeliku ja mitte klappiva pöörde pealt. Essa kord ta lihtsalt tõrkus (jah mul oli ka nagu wtf, ta tavaliselt ei tõrgu). Teinekord pani ta niikaugelt ja niii kõrgele,et mul jäi karp lahti. Igatahes võimsust on, aga ta ei viitsi seda kasutada.
Neljapäevane hüppetrenn oli rohkem nagu võimlemine. Olid igasugused harjutused/penerollid ja tulime neid. Täitsa norm algus oli. Kui aga järg jõudis 4 kõrgema kavaleti/pisikese"takistuse" juurde ei osanud ta midagi peale hakata. Ta üritas mingit 30cm hüpata nagu mingid 80cm takistust. Suht vastik oli tegelt sealseljas olla siis. Mingi hetk sai ta aru,et neist astutakse üle ja siis jälle sujus kõik. Lõpus tulime üksikult üht lattaeda, mille me maha ajasime, kuna ma lihtsalt ei suuda teda ülestöötada :S.Lõpus tuli see isegi välja, nii et väga halb trenn polnudki. Ja ega midagi muud polegi. Ahjaa ma natuke sain Reelikuga ka sõita. Njaa kohe tunda, et algajad on teda solgutanud... Kahju muidugi.

22.okt w big boy, Maa ühendused on toredad asjad :D

Täna oli hüppetrenn. Soojendus oli lihtsalt supper. Tuli päris hästi tagasi ja üleminekud toimisid. Paar korda pikendasime traavis ja põhiliselt sammu-traavi töö. Suutsime isegi päris väikseid pöördeid sooritada. Nii et minu meelest areng. Galoppi otseselt ei teinud. Tegin koguaeg tõste, kaks sammu ja tagasi, jälle tõste ja tagasi jne. Päris okei oli ja pakkus üldjuhul ka paremalt poolt õiget jalga. Vau. Hüppamine läks nii ja naa. Ta suht pika ja veniva hüppega, nii et jah minu jaoks raske seal end hoida. Ühel lattaial pani ta hullult kaugelt ja ma mingi karjusin, wow ja viskasin ratsme ära, nii palju kui sain (reageering polnud piisavalt kiire :S). Maandusin nii, et olin ise täiega lahti, pööramiseks panin küll sääre vastu, aga hobune otsustas teisele poole minna. Kuna ma olin seal niigi nagu kreeka E, kaela peal ja loksumas, siis poiska viskas korra ja nii ma lendasingi oma valitud suunda. Vähemalt läksin ikka sinna poole kuhu tahtsin :D. Noh lend oli pikk ja ma jõudsin jälgida isegi kuidas mul näts suust lendas xD. See oli koom ma jõudsin pm kukkumise ajal turtsuma ka veel hakata. Ma olengi imelik, mis teha. Väike valu torkas põlve, aga kohe selga ja "mis halvasti see uuesti". Lõpus tulime parkuuri, mis läks esimesel korral hästi, aga teisel korral (natuke raskem parkuur ka) halvasti. Kaks läks maha ja ma loksusin seal sajaga :S. Ma lihtsalt ei suuda neid ratsmeid käest hoida ja ta läheb nii lamedaks ära. Ta nii hiiglane ju kaks sammu ja juba teises maneeži otsas, pööretesse ära mahtumine pole just kerge ülesanne. Minu mass ei mõjuta teda ka just palju. Aga noh hakkama me saime. Lõpus oli mingi üksik 110cm, millest me algusest pm läbi hüppasime ja teisel korral otsustas ta isegi natuke jalgu korjata. Ja lõpetasimegi ära. Pärast nati tõmblesime riietusruumis ja saingi koju.

Happy,happy w big boy

Vahepeal pole viitsinud kirjutada ja ega enam eriti ei mäleta ka mis seal vahepeal oli, aga midagi hiilgavalt head seal polnud. Täna oli aga hoopis teine jutt. Hobune oli 4 päeva sõitmata, jah paha-paha mina. Noh ennustasin närvis hobust ja sitta trenni. Njaa. Võtsin korde ka kaasa. Lasin korra kordele ja ta oli seal nii loid, et ei viitsinudki kordet teha. Läksin selga ja me pm ei vaielnudki, kas ta seisab sellel ajal kui ma selga lähen v mitte. Ta küll nati liikus, aga ma ei teinud sellest välja ja vinnasin end selga. Sammus oli jumala stabiilne ja ma hakkasin peatusi tegema. Vauu ta oli nõus seisma jääma. Ma sain pihta ka miks enne ei tahtnud seisma jääda. Või õigem oleks öelda, et mina pm ütlesin oma kehakeelega, et ta pole kohustatud seisma jääma, kui ei taha. Ma lähen rõõmsalt õlgadega ette peatamise ajal. Jess no. Kohe kui ma seda mäletasin jäi ta seisma. Aga kui ma unustasin astus ta ilusasti edasi nagu ma ei blokeeriks kogu oma olemusega ta liikuvust. Igatahes ta oli üleüldse nii stabiilne ja mõnus. Isegi pärast lahti sõitmist tuli ilusti kokku. Tavaliselt ei taha ta enam tagasi kokku tulla. Korra vibutas tagajalgu ka, aga see oli sellepärast, et ühes kurvis läksid tal jalad sassi ja ta viskas need paika. Galopi ajaks oli meile jäetud ainult pool maneežist kuna Kups oli ülejäänud poole vallutanud -.- . Tegin ainult ühe tõste mõlemast jalast ja natuke pööramist. Suht lühidalt tegin, kuna hobune oli seisnud. Teised alustasid galoppi alles siis, kui algajad tulid sisse. Irw nad pidid tegema seal päris kitsastes oludes galoppi (6).

With big boy again, Like day`n`night 12.10-13.10

12.okt
Kobisin selle lahe ilmaga kohale. Õnneks kui me minema hakkasime polnud enam seda lörtsi taolist plöga väga. Lahe, nad tõid märasid ära ja see tähendas, et me pidime jalgsi talli kõndima Vasulast. No me siis üritasime hääletada ja Carin võttis meid peale xD. Talli käppelt riided vahetatud ja valmis panema. Ei no common, miks ma alati viimasena maneeži jõuan? Täiesti võimatu. Kõik tegid kordet ja kuna ta oli mul ka neljapäevat sõitmata ja nagu hiljem selgus terve nv pm boksis kükitanud, siis tegin ma ka. Nati pildus ja kepsutas ja siis hakkasin selga minema. Ei no ei seisa. Lihtsalt kõnnib eest kohe kui ma sadula juurde lähen. Tal pidigi see probleem olema. Jändasin sellega kuniks minu tahtmine peale jäi. Suht närviline oli. Hästi kramplik ja kiirustav. Väka. Pusisin seal temaga, aga no ei midagi. Trenni lõpuks nagu hakkas funkama ja lõpetasingi trenni. Kuni ma teki tõin sõitis nati Kaisa temaga. Vähemalt liigub ta paremini kui enne, jeei.

13.okt
Polnud plaanis tulla, kuna polnud transporti. Mingi kolme paiku hellas kaisa küsis mingi, et trenni tuled? Mul nagu, huh, polnud ju transporti ja mul plaanid paigas. No jah pm minuga arvestati jms. Nõme, igatahes plaani muutused ja jooksuga mäki juurde. Sealt saime Carini autole. Talli, valmis ja maneeži. Yess, ma sain enne kaisat valmis, waoo. Täna oli ta hoopis teine. Polnud mingit närvamist pidin isegi teda edasi sõitma. Tegime erinevaid harjutusi ja täitsa hea oli. Võsa juhendas kah. Proovisime esiotsa pöördeid, küll seina abiga, aga ikkagi päris hea. Kokku-lahti sõitmine on ka suht okei. Natuke pikaldase toimega on, aga ta nii mürakas, et ma seda väga ei põe. Peaks A6 skeemi hakkama harjutama, aga kuna suht palju rahvast on pidevalt, siis on suht raske seda tervikuna sõita. No mingi 7 inimest maneežis, common jumala võimatu sõita ju. Aga no okei lõpetan oma plära ja mingi hetk kui aega kirjutan jälle. Kool võtab ikka sitaks aega.

11. okt With my little sweety

Täna käisin poni juures. Autoga sõitsin jälle mina, ei no jah vähe julgemini sõitsin, kui eelnevad korrad, yeey me. Kohe kui autost välja tulin, tuli Vahuri vastu. Elu armas poisu nooh. Aitasin Laurat inkas ja siis vahetasin riided ja poni järgi. Ma olin tõesti nagu õnnejoovastuses. Koguaeg kepsutasin ta ümber ja patsutasin. Ta vaatas mind nagu hullu, okei mis nagu ma olengi ju. Puhastasin ära, viskasin valjad pähe ja platsile. Lihtsalt olin seal seljas. Nii mõnus on lihtsalt olla ja teada, et ta ei karga järsku kusagile, ega ma ei pea temaga vaidlema kummale poole me lähme. Mu istak oli väga pees. Aga see truu loom muidugi kannatas kõike. Suht palju tegin sammu ja nati traavi. Lõpus tegin paar ringi galoppi ka, jällegi põhilise suuna valis ta ise ja ma lihtsalt olin seal. Oli küll "väga arendav" trenn, aga ma tundsin sellest lihtsalt mõnu ja loodan, et poni ka. Nüüd ei saa vist jälle enne nv poni näha ja sõidan suure poisiga siis.

7-8okt with big boy again

7. okt
Need kaks trenni on läinud nii ja naa. Ütleme siis nii, et ta üks päev seisis (okei karjamaal ikka oli, aga ei sõitnud) ja selle ühe päevaga suutis ta muutuda energia pommiks. Ei no tõesti ma ei viitsinud kordet teha, sest no Vahuri võib 3 nädalat ka seista ja kui ma selga lähen ilma mingi kordeta on ta ikka kukununnu. Aga Lambertiga see nii ei ole. Kohe kui selga läksin oli ta nagu ma ei tea mis asi. Ainult jookseks ja kuidas minu sugune kirp (jaa ma tõesti ütlesin enda kohta kirp, mis siis et tegelikult olen ma latt, teda ei suuda ma ikka piisavalt mõjutada) saab teda keelata. Noh püüdsin ta töösse suunata, ei midagi tema tahab uhada ja kõik. Pm 15-20mini kulutasingi sellele, et teda maha rahustada. Lihtsalt põhimõtte pärast ei pannud teda kordele. Mina ja minu põikpäisus... Lõpuks oli ta juba jumala okei, aga ma pidin teda täielikult kontrollima ka selle kiirustamise ajal, kuna peale minu oli seal veel päris palju rahvast ja nende seas ka algajaid. Jess noh, maneež ka sellise müraka jaoks liiga väike. Igatahes kohe kui ma suutsin ta tööle panna muutus meeleolu täielikult. Ta hakkas töötama ja väga mõnusalt jooksma. Ma sain ennast täisistakusse sättida ja painutada. Isegi pööramine hakkas tulema. Galopis paremast jalast alguses kiirustas, aga ka see oli korraks. Võsa palus mul korra üht lattaeda ja okserit hüpata. Wowwi kui võimas hüpe. Nii kaua on õhus. Ma muidugi ei osanud seal kuidagi olla. Ta hüpe nagu venib ja ma ei oska ültse temaga samme vaadata. Korra panime ikka VÄGA kaugelt. Ja ma ei tea ta nagu hüppel ei nõuakski järgi. No ma ei oska selle loomaga sõita, mis teha. Harjutama peab.

8. okt
Läksin selga oli suht okei, nagu iga trenni alguseski halvasti juhitav. Hakkasingi seda kohe parandama. Mingil moel sain ta enamvähem tööle. Samm-traav jumala okei. Galopis algas meie kiirendamine... Pööramine oli täitsa metsas. Ma muidugi rõõmsalt vajusin sinna ette, kuigi minu ainuke pööramis võimalus temaga on korralikult sisse istuda, välimise sääre+ratsmega toetada ja sisemise säärega painutada. Kui ma midagi tegematta jätan näitab hobune mulle julgelt oma teed. Muidugi ma ei süüdista teda, ainult ennast, aga no mis ma teha saan, kui ma olen juba nii loll. Peab proovima uuesti, mis seal ikka. Panime kogemata Kaisa ja Polerole otsa, ma vaatasin, et ta annab mulle teed ja sõitsin juurde, kuigi just sel hetkel hakkas edasi liikuma. Ja nii see juhtuski, õnneks keegi viga ei saanud, aga ehmatus ikka. Hüppasime ka nati, algul traavis risti. No nii julmalt pole ma juba ammu maha jäänud :( . Aga kui galopis tulime, siis hakkas juba paremini tulema, kuigi ikka tundub mulle ta hüpe väga kahtlane. Tulime paar korda lattaeda, ma pole ammu kõrgemaid hüpanud, kuigi see oli suht madal kui pärast vaatasin. Tulime siis penerolli (okei süsteem, sisse-välja). Mulle küll tundus võimatu, et see mühakas mahuks sinna vahele ära. Aga ennäe imet mahtus. Pärast korra tõsteti ka meile, esimene katse oli väga mööda ja jälle jäin ma maha :S. Teine katse isegi enam vähem. Aga ma ei tea ma vist ei tohi teda "lõdvestunud paindesse" sõita. Noh selles suhtes, et kui ma ta sinna allapoole sõidan ja ta lõdvestab, siis ta ei vaata takistust. Sõidame rahulikult takistuse juurde ja siis tuleb nagu ülla-ülla takistus. Ma pean ta kuidagi moodi ülespoole painutama + kokkusõitma, sest muidu me lihtsalt ei mahu pööretesse ära,jube. Palju tööd = palju kogemusi, mis seal ikka proovin anda endast parima ja vaatab kuidas meil edaspidi läheb.

5. Oktoober, Someone new will join this blog

Nii siis läksin täna Lambertit proovima. Lambert on Mariliisi loom, aga Mallu ei sõida temaga. Seega hakkan mina temaga sõitma. Noh esmamulje oli, wooow. Minu poni on ikka oma 150cm aga see mürakas on kõvasti üle 175cm. Koplist toomisel oli selline... energiline. Tõin ta talli ja hakkasin puhastama, omg kui must ta oli. Küürisin seal oma pool tundi ja muidu olid kõik juba välja läinud. Panin siis varustuse selga. Kõigesse suhtus mõistlikult. Sadulat oli väga kahtlane selga upitada, nii kõrge. Kui valmis siis maneeži. Mulle räägiti hirmsa loo ära, et noh kui ta seisnud on, siis viskab jne jne. Ta oli seisnud 3 nädalat. Mul kerkiski halb vaatepilt silme ette. Kuid ma püüdsin mitte sellele tähelepanu pöörata. Jalutasin temaga natuke ja siis tegin kordet. Täitsa okei oli. Siis Võsa küsis, et nh selga ka. Mul oli, et okei võib ju proovida, kui lendan, siis lendan. Läksin selga, ei midagi. Võsa nati lasi mul kordel harjuda temaga ja siis lasi lahti. Mm kui mõnus traav sel loomal oli. Nii õhuline ja pikk, ma sulasin seal seljas. Üldse super mõnus loom. Üleminekud on sellised ebakindlad ja pööretesse ei taha ta oma suure kerega mahtuda, aga see kõik harjutamise asi. Proovisime isegi galoppi, mis lubati viskamisega. Aga jälle läks ettekuulutus nässu. Ta tõusis jumala hästi galoppi. Korra ei tahtnud tagasi tulla, aga muidu jumala (y). Ja arvestades kaua ta seisnud on. Mulle ta igatahes väga meeldis. Loodan, et saan natuke kauem temaga sõita. Pilte sellest mõnusast loomast Mallu kaustast : http://fotoalbum.ee/photos/Mallllllu/sets/532153?page=1&seek=9 loodan, et ta ei pahanda, et ma selle siia panin.

Võistlus pildid

Pildid võetud Kerlilt, Aivelt ja Kaisalt (Kätriin tegi). Suured tänud siis neile.



Närvi pinge all enne starti.


Saimegi sellest hirmsast kohast läbi. Ühel pool oli hirmus 5s takistus ja teisel pool aed ja selle taga kohtunikud. Algul keeldus ta sinna poole minemast.


Soojendus takistus,kus ma maha jäin :S.

Esimene,no kas hullemini annab sukelduda :/ .

Teine, suht vale pöörde pealt. Algul mõtlesin suuremat pööret teha, aga kuidagi automaadina pöörasin kohe ja läksimegi peale.
Kolmas, väga sita pinnase pealt,vajus sitaks. Paremat pilti pole, mis teha, see tuli pm suht kohe pärast kolmandat ja ma isegi ei jõudnud midagi mõelda.

See kurikuulus viies, tahtis tõrkuda, aga ma isegi suutsin lõpuni istuda ja kohe tulemus näha, poni hüppas.

Kuues, oleksime äärepealt mööda sõitnud, kuna ma unustasin selle ära, aga viimasel hetkel tuli meelde ja suutsin mingi pm tagasipöörde teha, yeey us.

Seitsmes, see oli kohe pärast kuuendat ja ega pärast nappi kuuenda ületamist olin ma väga vale pöörde peal, seega samm ei klappinud ja ta natuke katsus seda. Õnneks maha ei läinud.

Kaheksas, see mis meil maha läks. Nagu kuidagi ei klappinud ja ma ise ka käkkisin seal midagi ära ja noh tulemus kohe näha.

Üheksas, see läks suhteliselt kergelt.
Kümnes, lõpp oli käega katsutav ja seega läks istak ikka sajaga võssa.

See oli vist pärast lõpetamist,supper tubli loom noh. Mingi terve parkuuri ajal täiega rääkisin temaga,et jaah vot nii,väga hea jne. Vähemalt keegi ei kuulnud vist seda :D.

Noh ära minek.

Esimesed võistlused sooritatud edukalt (y)

03.10 käis vahuri oma esimestel võistlustel. Äratus oli kell 6 ja 7ks talli. Pahaaimamatu poni tervitas mind. Tegin viimased viimistlused varustusele ja puhastasin Vahuri ära. Panin valmis, tekk selga ja minek. Hullult erk oli nagu tunneks, et midagi on teokskil. Nh arvatavasti tundiski, kuna ma olin sitax närvis. Läksime jala Hobunurme. Maantee ületamiseks tulime seljast maha. Teepeal tuli meile vastu kolli ja poiss värises koera nähes :D. Jõudsime essadena kohale, friigid, mis teha. Aga õigepea hakkasid kõik tulema. Õnneks oli soojendusväljak hiiglaslik ja sai sõita omas suunas. Läksin selga ja tüüp pm uhas mul alt minema (eelnevalt olime ikka kogu varustuse maha võtnud ja lasknud süüa & puhata). Mul oli nagu okou, mis ma teen. Tulin korra seljast ja jalutasin/tutvustasin talle kõike. Kuigi enne sai ka seda tehtud. Tal olidki silmad pärani, et wtf nii palju minu taolisi. Varsti läksin uuesti selga ja lasin Sandral kõrval kõndida. Tüüp vaatas ringi ja oli täkku täis, aga iseenesest juhitav. Ma olin 24s, böö.Tegin sooja ja esimesel soojendustakistusel tõrge. Tal ongi see, et kui on uued takistused, siis 1.sel korral ta tõrgub ja alles siis hüppab. Aga no ega ma ei saa ju võistlustel igat takistust tõrkuda ja alles siis hüpata. Igatahes säär vastas, kätt ei visanud ära ja ta hüppas. Okserit tuli pm kohapealt. Tulin uuesti ja siis oli enamvähem. Konks oli selles, et soojendus platsil oli hästi tuhmid takistused, aga väljakul hullult erksad ja meie puhul ka väga spookyd. Läksin starti ja ta kartis ühte kohta, mida rohkestid kartsid. Sain sealt läbi ja hüppasin soojendustakistuse. Tuli kohapealt ja ma ei jõudnud kaasa minna :S. Patsutasin ohtralt ja läksin starti. Igat sammu ta tegi hästi kahtlevalt umbes nagu otsides minus mingit kahtlus hetke. Seda ei tohtinud ma endale lubada. Saime nende x pööretega hakkama, need olid ikka tõsiselt kahtlased ja mõnes kohas oli pinnas väga jube. Pm kui oleks tulnud tõrge, siis oleks vast läbi takistuse libisenud. Kuni viiendani oli kõik okei. Viies oli aga kõige hirmsam. Tänu sellele tulid paljudel tõrked sisse. Ma mingi hullult püüan hoida ja poole blocki pealt hüppas, mul nagu jess sain viiendast üle. Ja siis suutis mu geniaalne aju kuuenda ära unustada. Mingi röökisin, mis kuues on, aga samal hetkel tuli endal meelde ja tulin väääga viltu peale ja voiala poni ikka hüppas. I adore that animal tglt ka. Seitsmendat kahtles ta ka, aga sai üle. Seal platsi lõpus oligi muda ja tänu sellele ei suutnud ma pööret õigesse kohta sõita. Seepärast läks kaheksas ka maha (nh minu istakuvigade pärast ka muidugi). 9nda ja 10nda suutsime ka ära sõita ja ongi kõik. Ma olin õnne joovastuses. Me sõitsime meie jaoks, nii raske parkuuri läbi, nii sital pinnasel ja ainult 4kp-ga. Woww ega mul rohkem sõnu pole. Muidugi mu istakut andis soovida. Ma tundsin kuidas ma loksusin, aga tüüp lihtsalt ei läinud edasi, hästi kinnise sammuga sõitis, kuigi sellisel pinnasel poleks saanud midagi normaalset. Hiljem panen vast mõned pildid ka siia.

Kaks päeva niisama

Jah olen laisk, mis teha. Täna polnud asi laiskuses, pinnas oli vääga libe & vihma sadas. Eile korrastasin lakka, lõikasin ühtlasemaks ja niisama sügasin. Lobisesin Urvega jne. Täna tulin kohale ja rääkisin Urvele, et me lähme võistlustele jala. Ta pakkus välja, et näitab kõige lühema tee mulle. Okei sõitsime autoga selle tee läbi ja tagasi teel mõõtsime ära palju on. 4.5 km autoga + põlde mööda saame lühemaks. Tulime tagasi ja ma panin päitsed ligunema, lobisesime veel. Ja mu paps oligi kohal. Võtsin valjad, et need kodus ära puhastada ja koitsa. Ma tean viimasel ajal suht sisutud postitused, aga praegu kõik suht segane ja kui midagi on kindel, siis vast räägin ka. Vihjeks see, et Vahuri jääb vist talvel tahaplaanile kahjuks. Pole platsi valgustust ja meie talvega pole arvatavasti pinnast. Laup-pühap ikka sõidan ja liigutan, aga hetkeline plaan on igatahes selline.

29. Sept, A lot to do, but we will try

Täna toimuski nagu plaanitud hüpekas. Hedi sõitis ka meie platsil ja nagu alati kui mära läheduses arvab poiska, et ta sobiks ka täitsa täku rolli. Saba püsti, pea püsti ja vaatame & puristame. Igatahes ei mingisugust lõdvestust, crap. Juhitavus on suht ok ja kõik ülesanded täidab ka ilusti ära. Tegin suht lühikese soojenduse. Paar soojendus takistust ja parkuur. Mis seal ikka, kui mina seal midagi ära ei situ on ta võimas. Minu suurim viga on ettehüppamine & käe äraviskamine. Aga see tubli loom ikka päästab välja igast olukorrast. Paar korda ajas seal ühte maha, aga mööda ta ei tõmmanud ja tõrkumist pole tal nagu sees ( ptui-ptui-ptui ). Minul oli suht lühike trenn ja siis üritasin evet aidata, aga ürituseks see jäigi. Ma ei teagi kas eve saab ültse võistlema minna, kas on mõtet. Ei tahaks nagu Vahurit esmakordselt võistlema viia võõra hobusega, aga mis seal ikka. Vaatab kuidas Evel homme läheb, kui väga sitasti siis vist pole mõtet.

28. Sept Back with my pony

Vahepeal polnud viitsimist,aega ega tervist, et käia trennis. Nii siis see nädal peab intensiivselt sõitma. Täna oli kerge 20minine sõit. Samm, traav ja tsipa galoppi, kuna pinnas polnud eriti hea. Ta oli üpriski kalk ei tulnud ültse järgi, aga kõiki harjutusi täitis täpselt nii palju kui vaja. Ei ühtegi üleliigset liigutust, nii tüüpiline tema poolt. Tuli jah ilgelt lühike ja igv sissekanne, aga praegu juhe suht koos v nii. Homme kui pinnas on enamvähem siis hüppame ka nati. Loodab vähemalt.

23.September Taking back my words...

Täna oli plaanitud hüpekas. Mingi hetk mõtlesin, et ma ei jõuagi trenni, aga näe jõudsin. Kõmpisin talli ja käppelt Vahuri valmis. Vahetasin valjad + suulised ära. Panin õunamaitselised vahelduseks, eelmistega kuidagi vastikult reageeris. Käppelt platsile ja plaanisin madalamaid hüpata, seega panin kõike madalamaks, nii et oligi 60-70 ja üks oli vist 80. Soojendus oli täitsa okei, palju parem kui eelmiste suulistega. Ta vist vajab pidevalt vahetust, kuna kui ma õunamaitselised kolmelülilisteks vahetasin oli ta ka parem. Sooja tegin suht lühidalt. Eve tegi seal oma imeasju... Tulin korra risti ja lattaeda, täitsa okei oli. Jalutasin ja tulin kolme takistulise mini parkuuri. Selles oli ka süsteem, meie nõrgeim külg... Korra panime mööda, kuna ma juhtisin halvasti peale, vääga viltu. Teisel korral otsis juba minus nõrka kohta ja selleks oli minu juurde sõidu vähesus, seega ajasime maha ja ma muidugi hüppasin rõõmsalt ette. Kolmandal korral olin ise kindel ja püüdsin toetada, väga supper ja ülejäänud ka. Kordagi ei jäänud kusagil vedama ja ei mingit paremal ratsmel rippumist. Siis tulin parkuuri, suht raskete pööretega, aga meie kasuks olid takistuste madalus, nii et puhas ja päris hea sõit. V.a mina, kõik hea käib siin AINULT poni kohta. Lõpus olin ma eriti lahti, hüppasin ette ja unustasin toetamise hoopiski. Pean iseennast korrale kutsuma... Jalutasin suht pikalt ja siis läks kiireks. Pidin käppelt hobuse ära viskama ja riided ära vahetama, lendasin välja, lasin Eve väravast välja ja hakkasin autole vastu minema. Sellega viidi mind ära, yey . *happy*

22.sept, Fuck how can I always mess up everything

Kuidagi vaevaliselt komberdasin ma täna trenni. Kutsusin Vahuri ja panin ta valmis. Ilgelt erk oli uudistas, mis ma teen koguaeg jne. Kui valmis siis platsile ja püüdsin tööd teha. No null. Lihtsalt kõik oli ta jaoks nii huvitav. Ma ei saanud mitte kuidagi ta tähelepanu endale. Tavaliselt ikka kohe keskendub mulle jne, aga täna ei midagi. Paar korda suutsin ta kaasata töösse, aga isegi see oli lühiajaline. Tee mis tahad, üleminekud, pöörded jne, mitte miski ei aita. Tegi ära küll,aga mingit lõdvestamist ega midagi polnud. Tavaliselt oli see suhteliselt kerge ülesanne olnud tema jaoks aga nh. Mis seal ikka tegin nii palju, kui suutsin talt välja meelitada, see oli väga vähe. Galopis oli isegi suht kaasatöötav, aga traavis ei midagi. Galopis ikka see jama, et paremat pidi ta lihtsalt istub sisemise käe otsas, püüan küll teda sisemise säärega välimise ratsme suunas lükata ja viskasin sisemise ratsme ka ära, et ta otsiks ise välimiselt tuge, aga ei midagi. Siis jooksis täielikult toeta ja pöörasin aint säärtega. Crap, ma ei tea mida teha. Tal see komme kuidagi suht lampi tulnud, ma nagu polnud enne midagi märganud. Ja enda arust ei pööra ma paremat pidi küll kuidagi moodi rohkem käega ega midagi. Kallutamist ma ka nagu väga pole märganud, vähemalt mitte nii katastroofilist. Oeh.. kui ühest probleemist saame üle tuleb teine... Üldiselt oli täitsa tip-top galopis tempo ja muu suhtes. Pööretas hakkab ka kuidagi paremini välja tulema. aga jah tööd veel VÄGA palju nii hobusega, kui ka ennekõige minuga.

19. sept - 20 sept

Niisiis peaks kahe päeva kohta ära kribama.

19.Sept
Trenni väga täpselt ei mäleta, aga midagi ikka. Läksin jällegi sadulatta, laisk mina mis teha. Tegin hästi pikalt sammu, et teda painutada ja et ma ise kusagile ei vajuks. Koguaeg üleminekud ja pöörded. Siis taavis sama asi, täitsa okeilt tuli järgi ja ta hullult nõuab mult ette-alla sirutamist. Kuidagi on meie rollid vahetusse läinud. Ta nagu korraks vajutab suulisele, et umbes, kas ma nüüd võin teha seda lõdvestavat asja :D. Samas ta tahab seda liiga madalale viia ja ma pean talle piirid ette näitama, kui kaugele ta võib minna. Tegin pärast jällegist pikalt sammu ja siis galopp. Jälle jamasin tõstetega. Alguses ikka pakkus seda kiiret traavi, kuigi ma olen tõsteid eraldi harjutanud aga nh. Vb olin mina tasakaalust väljas jälle. Peale paari ebaõnnestumist hakkas meil asi sujuma. Kohe pärast õnnestumist sõitsin paar sammu edasi ja tänasin (oke tglt juba kohe pärast tõstet tänasin). Teistpidi läks juba sujuvamalt ja ma jalutasingi maha. Rääkisin Urvele ka oma võistlusplaanist ja läksime Eve poole.

20. sept.
Plaanis oli hüppamine. Proovisin meie pruuni sadulat ja see sobis palju paremini. Olgugi, et see on mulle VÄGA ebamugav. Aga nh kuna ma elan hobumaailmas ratsutamise ajal, siis on hobuse heaolu ennekõige. Läksin platsile ja hakkasin sooja tegema,sitax erk oli jälle. Ta on üldse viimasel ajal jumala erk olnud. Jah see on hea, aga nagu tänu sellele ta vaatab hoopis rohkem ringi ja võib lampi ehmatada (jalgratturite peale nt kuigi enne oli tal neist suva), täpselt nagu oleks tal rasvakiht ka silmadelt eemaldunud. Aga see selleks. Kui traavi olin ära teinud läksin evele vastu, kuigi ta pidi juba ammu kohal olema. Ta tuligi rattaga, vao. Jalutasime tagasi ja eve pani takistusi madalamaks, khmkhm 2 takistust kuna rohkem ta ei viitsinud. Ma tegin samal ajal paar tõstet. Tulin korra paar madalat lattaeda (okei aeda) ja korra okerit. Deem ma hüppan ikka sittakanti ette. Üks tuli megalt hea hüpe, kus ma isegi ei roninud (okseril). Siis tulin süsteemi, mille tagumine latt oli mingi 80-90. Oi blää kui püss ta oli ma ei suutnud teda tagasi hoida! See on ennekuulmatu, tavaliselt ei suutnud ma teda edasi ajada. Aga tänu sellele uhamisele on teda raske pöörata, ta lihtsalt ei suuda ennast tasakaalustada, aga see on harjutamise asi. Mille ma võtangi homme (teisipäev) ette. Igatahes suutsin ma süsteemi teisest mööda minna. Mul pole endal tasakaalu, loll mina. Kui üle läksime siis ikka mõnusalt puhtalt ja VÕIMSA tagajalgade tööga. Isegi Urve, kes ei jaga hüppamisest ei mitte midagi ütles,,et vau kus tagajalgu lennutab. Siis pm tulingi parkuuri, iseenesest polnud raske, aga ma lihtsalt ei saanud teda tagasi, ta ainult võttiski kiirust. Ja tänu sellele ei suutnud ma väiksemaid pöördeid ära teha. Muidugi minu viga ja tegemata töö, kuigi tema tavagalopis on teda kerge pöörata. Ühe pm meetrise lattaia panime me lihtsalt kohapealt üle. Ei klappinud ja ma muidugi rõõmsalt ronisin ette ja ta nagu jäi seisma. Ma tahtsin just tagsi istuda (olin ju ette hüpanud), kui tüüp pani PUHTALT sellest üle! See oli nagu WoW kõigile. Tulin korra veel süsteemi, mis ma oma hasardiga ära rikkusin, aga teise korraga tuli mõnss lend ja jalutsain maha. Igatahes tööd on väga palju, aga see entusiasm mis tal praegu on meeldib mulle väga. Nii lohakas keelekasutus on muidugi minu ekstaasist, nii et loodan, et keegi ei pane pahaks. Aga plaanidest veel nii palju,et tahaks kaks korda Triinu saada trenni andma ja vähemalt korra Võsa, enne võistlusi. Vaatab, mis nemad asjast arvavad.

13.Sept My super boy

Täna sain jälle autoga talli, puhastasin Vahuri ära ja lobisesin niisama Urvega. Täna panin isegi sadula, küll ma olen ikka tubli. Panime eelnevalt Evega takistusi üles. Suht spookyd olid. Mõtlesin, et siit tuleb passimist. Aga kohe kui platsile jõudsin oli ta jumala rahulik. Jälle oli selline erksam. Mõnusalt sõidetav, pööramine, üleminekud, painutamine kõik tip-top. Tegin nati traavi, jalutasin ja tõstsin mõlemast jalast galoppi. Korra tal läksid nagu jalad sassi, või ma ei teagi mis tal oli, aga ta hüppas õhku ja siis jätkas rahulikult galoppi. Tulin siis soojenduseks, korra risti, lattaeda ja okserit. Kõik olid 60-70. Mõtlesingi, et hüppan madalaid ja kui kõik hästi läheb siis võiks 3.Okt Hobunurme minna. Essaks võistluseks mõnusalt madalad sõidud kah. Igatahes hüppasin need kolm takistust ette ja jalutasin enne parkuuri. Iseenesest polnud midagi rasket, kui v.a see et kumbki polnud suht ammu hüpanud. Ma logisesin seal nagu ma ei tea mis asi. Aga see tubli loom hüppas kõigest jumala lõtva üle. Ühest läksime mööda, kuna ma ise vajusin kuskile x kohta ja see oli vääga kitsas takistus, suht spooky oli ka. Aga teise korraga lendasime me sealt üle. Muidu ma tegin ka väga mõtlematuid pöördeid, aga ta ikka ilusti hüppas ja pästis. Ma ikka nii happyhappy. Jalutasingi kohe maha, ta polnud isegi niiskeks läinud, tavaliselt läheb ta juba peale traavi niiskeks. Vau tegelt ka see dieet mõjub talle väga hästi. Põhilised rasvavoldid juba kadunud. Kui Vahuri oli koplisse lastud läksin Evvule appi. Vaiper tal aina loopis ja tõmbles. Lõpuks pakkusin ma oma abi, kuigi ma pole pooltki nii hea seljas püsija viskamise pealt. Aga mul see eelis, et Vaibu mul pole kunagi visanud, kuigi enne seda võis ta Eve lihtsalt maha loopida. Ma ei tea miks see nii on. Ta tegi veel Evel nii ka, et jäi seisma ei liikunud väljapääsu juurest paigast, tee mis tahad. Kohe kui ma selga läksin näitas ta selgelt, et ei mõtlegi siit liikuda, no yeey. Hakkasin talle suulise järele tulemise harjutust siis seljast tegema. Ta hakkaski tulema ja tänu sellele sain ma ta liikuma. Katsetas küll veel,aga tegin samamoodi ja voiala hobune liigub. Painutasin teda sammus, kuigi see tuli väga niruselt välja, ta oli lihtsalt üks krambi hunnik + ma vihkan ta sadulat. See nagu lükakski jalga ette, jube. Igatahes kui samm oli juba täitsa okei selle looma jaoks (kui see oleks Vahuri oleks see allapoole igasugust arvestust) hakkasin ma traavis sama tööd tegema. Lõpus hakkas isegi lõdvestama. Ma polnud kindel, kas mu tasakaal on piisavalt hea selle looma galopiks, aga ma pidin proovima. Hakkasin tõstma ja mis ma saan vastuseks? Kõrvu lingutava kima traavi jooksva hobuse, mul oli nagu whaa. Ma ei tea mis ime tõste abil Eve teda galoppi tõstab, aga minu välimise sääre peale ta küll ei tõusnud. Võtsin jälle normaalseks traaviks ja proovisin uuesti, äkki on ikka viga minus. No ei tõuse ikka sama. Lõpuks kui mingi kahtlase asja abil tõusis hakkas ta karglema, esimest korda. Ju olin ma ikka tasakaalust väljas. Eve sõnul oli see tema leebe viskamine. No jah, pean teda sellegi eest tänama, sest tõesti see mis asju ta Evel teeb on ikka juba. Otsustasin oma eluga mitte riskida (ma sõitsin temaga isegi turvakaga, vao onju) ja töötasin traavi kallal. Kui traav oli tasakaalukas ja nh enamvähem, andsin Evele tagasi ja ütlesin ta vead, miks minu arvates põhjustavad hobuse halba sõidustiili. Algul nagu klappis aga siis tuli jälle midagi, mm no ma ei tea. Korrutasin ikka seda sama nagu makist, aga no kui ei klapi siis ei klapi. Eks ta räägi vast ise sellest, kui ta tahab. Aga jah pm kui Eve sai trenniga ühelepoole hakkasin ma kodu poole komberdama. Finito.

12.Sept Woww, now thats something

Täna hommikul ärkasin tavatult vara. Teatasin, et kell 10:30 ma kavatsen minema hakata ja siis me umbes hakkasimegi liikuma. Kruusateel sõitsin ma ise, ma poleks uskunud, et keegi usaldab mulle oma autot aga nh. Igatahes jõudsin kohale ja hakkasin Vahurit puhastama. Tal oli lakk ära hõõrutud ja see oli kole. Otsustasin talle siilika lõigata. Mõeldud, tehtud. Ta nägi suht sportlik välja :D. Puhatsasin ta lõpuni, kerisin pinded peale, valjad pähe ja minek. Ma ikka ei viitsi sadulaga sõita. Tegime korra platsil traavi ette, et kontrollida ta juhitavust. Sitax erk oli, tegin natuke pööramist ja hakkasimegi minema. Jalutasime mu vanaema poole, seal oli üks viljapõld, kus oli väga pikk vili. Seda vilja keegi ei korja vms, kahtlane aga nooh. Tegime seal galoppi, mm kui mõnus vili oli meile pm puusani hobuste seljas ja Vahuri hoidis pead suht kõrgel, et näha. Kui hakkasime jalutama, siis mõtlesime kuhu edasi minna. Otsustasime minna üht kruusateed pidi ja me ei teadnud täpselt kuhu see viis. Vahepeal käisime mõnusasti metsarada pidi ja siis jälle tagasi. Varsti tuli välja, et me läksime silla alt ja linna. Seal oli küll hõre liiklus, aga see eest olid erkorantši riietatud raudtee töölised, kes kolistasid ja tõmblesid. Vahuri heitis neile põgusa pilgu ja me jätkasime oma teekonda. Ainuke võimalus oli minna üle raudtee, et tagasi saada. Aga selleks, et sellest üle saada pidi minema üle kallaku, mis oli suht kitsas + ühelt poolt ääristatud käepidemega. Otsustasime mitte riskida ja ületasime seda maast. Kõik inimesed täiega vahtisid, suht kahtlane oli seal seljas olla. Igatahes nägid hobused bussi ka ära ja ei teinud teist nägugi. Jalutasime siis kodupoole. Vahepeal hüppasime mu tuttavate aiast läbi ja õgisime seal. Pärast seda läksimegi pm kohe koju. Jõudsime kohale ja hobune oli ikka erk, kuigi olime läbinud päris pika maa. See tema dieedi peal hoidmine mõjub talle hästi :D.

10.Sept, Alot of work to do

Käisin tglt eile ka, aga kedagi polnud kodus ja ma ei suutnud välja nuputada, kuidas Kutsist mööda pääseda + hobune välja tuua, seega piirdusin Vahuri patsutamise ja sügamisega. Täna tulin kohale oli suuht palav. Kutsusin Vahuri sisse ja hakkasin puhastama, ta viimasel ajal suht must. Kui valmis, siis viskasin kaitsmed peale ja hellasin Evvule. Ta ütles, et ta pole veel valmis, niisiis kerisin ma tagumistele jalgadele pinded peale. Suht värviline nägi välja :D. Viskasin valjad pähe korde kaasa ja platsile. Tegin korra enne kordet ka, et kontrollida, kas kõik korras. Täitsa ilusti jooksis. Igaksjuhuks palusin Evel ka nati jälgida, kui ma sõitsin. Sammu tegin ma väga pikalt. Ta nagu oli hästi elevil ja ergas, samas ei pannud ta mind eriti tähele. Pööras küll jne aga mitte nii, et ta mind koguaeg kuulataks vaid, et näe ma pöörasin, lase mul nüüd ringi vahtida. Täpselt nagu oleks esmakordselt platsil, kuigi midagi uut küll polnud. Nh panin elevuse selle mitte sõitmise arvele. Painutasin teda igatepidi, hoidsin pidevas töös. Lõpuks muutus pehmeks ka. Lasin tal nata puhata ja hakkasin traaviga pihta. Algul tegin nii, et tõstsin, kaks sammu traavi ja kohe tagasi sammu, tõstsin kaks sammu traavi ja seis jne. Sellega läks ta tähelepanelikumaks ja polnud enam seda kiirustamist, et jess lastigi traavi. Ta pole kunagi mul niiviisi kiirustanud nagu selle trenni algul. Traavis hakkasin samuti üsna pea painutusi tegema ja varsti oli ta traavis ka igatepidi kerge ja tähelepanelik. Jalutasin ja mõtlesin kas teha galoppi v mitte. Mõtlesin läbi kõik meie galopi probleemid. Kõige vähem västitavam harjutus tundus galopi tõste. Meie galopile tõsted on alati olnud ebamäärased, ehk kui ma olen märguande ära andnud, siis ta nagu mõtleks korra, siis teeks paar kiiremat sammu ja alles siis mingi sibliv galopp. Seda sai küll suht kiiresti normaalseks muuta, aga siiski väga vastik. Tegin siis rahulikku tasakaalukat traavi ja tõsteliigutus, ta alustaski oma tüüpilist galopi tõstet. Kutsusin tagasi ja võtsin jälle rahulikku traavi. Ta oli nii ekstaasis, et ei tahtnud kuidagi rahuliku traaviga leppida. Kuidas julgen mina keelata tal kimagaloppi? Nh täpselt nii egoistlik ma olengi. Kui olin saavutanud rahuliku traavi tegin uue tõste. Püüdsin kätt mitte ära lasta ja ise kusagile mitte vajuda (ma olin järjekordselt sadulata), õrn paine sisse poole ja tõste. Oli parem, aga siiski natuke sibliv tõste. Okei kohe tagasi ja jalutasin. Mõtlesin kuidas saaksta rahulikult tõsta. Mõtlesin kõige peale, mis ma olen galopist lugenud, uurinud, ise oma teooriaid leiutanud. Jõudsin järeldusele, et ma ei suuda talle galopitõstet piisavalt mugavaks teha. Proovisin seda parandada. Jälle rahulik lõdvestunud traav, eest ei visanud ratset minema ja ise ei vajunud kusagile, tunnetasin iga ta sammu ja püüdsin ära tabada ideaalse hetke. Kui olin enda arust selle tabanud siis tõstsin. Ja voiala hobune tõusis täiesti rahulikult, ilma siblimiseta. Ma olin nii õnnelik patsutasin palju-palju-palju ja võtsin puusanõksuga tagasi. Jalutasin ja kaalusin trenni lõpetamise võimalust. Aga mõtlesin oma suure egoga, et proovin teistpidi ka. Kuna see, mis meil õnnestus oli meie nõrgemast jalast tehtud ehk vasakust jalast. Jalutasin veel samal ajal mõeldes, mis ma täpselt tegema pean. Seletada ma seda küll täpsemalt ei oska, kui see mis ma ennegi ütlesin. Tõstsin uuesti traavi ja püüdsin teha nii nagu ennegi, esimene katse ebaõnnestus, kuna ma ise läksin korra tasakaalust välja. Võtsin traavi ja sõitsin selle parajaks. Uus tõste ja kõik klappis ideaalselt! Ma olin nii Happy,Happy!! Patsutasin pikalt ja jalutasin maha. Samal ajal ei klappinud Evel ja Vaiperil midagi ja ma ütlesin, mida nad peaksid tegema minu vaatenurgast ja neil hakkas sujuma. Aga eks ta räägi seda oma blogis ise. Ma jalutasin pikalt ja siis viisin Vahuri talli, andsin õuna ja lasin ta lahti. Ise läksin Evet aitama.

7.Sept Sweet Boy

Täna oli üks pikk ja masendav koolipäev. Pärast seda sõitsin hambaarsti juurde ja siis viskas paps mu Vahuri juurde. Polnud üldse kindel kas ma sõidan, aga mõtlesin, et olen vähemalt niisama temaga seal. Pidin Urvet natuke ootama ja varsti ta tuli ja pani Kutsi kinni. Võtsin päitsed ja korde ja tegin korra kordet, et vaadata ega tal mingit hoidmist vms pole. Polnud. Urve käis peale ka, et mine sõitma tal vaja kaalust alla saada jne. Njh tõin ta talli ja hakkasin puhastama. Issand kui must ta oli, ta pole juba vääga pikka aega nii must olnud. Noo jah kui valmis siis viskasin valjad pähe ja läksin. Ma kuidagi ültse ei mõelnud, et ta pole pm 2 nädalat sõitnud ja olnud väikses (okei tema jaoks harjumatult väikses, kuna tavaliselt ta ikka hiiglaslikus kopplis) liivakoplis. Õigemini ma mõtlesin seda küll, aga ainult selles suhtes, et ma teen siis kerge sammu ja nati traavi trenni. Panin valjad pähe ja ei viitsinud midagi muud panna. Hüppasin suvalt selga ja jalutasin kaugemale, kus me tavaliselt maastikul käime. Ta oli selline harjumatult ärev ja nagu viskas paar korda pead (vabaratsmega, ratse lihtsalt löntis), nagu hobused ikka teevad kui neil mänguhoog. Samas ta ei teinud ühtegi üleliigset liigutust.Oli lihtsalt ärev. Hakkasin tegema peatus-samm-peatus-samm ja samal ajal koguaeg pöörasin. Kogu oma energia suunas ta sellesse ja mulle ei tundunud rohkem kordagi nagu ta poleks 2 nädalat sõitmata olnud. Kõik oli väga tip-top. Traaviga alustasin nii, et tõstsin ja võtsin sammu, tõstsin ja võtsin sammu. Funkas ideaalselt, kuulatas igat mu märguannet. Siis läksime kaugemale, nii et ta ei näinud kodu, ega Abrukat. Enne ta nägi Abrukat aga suht kaugelt, pm valge täpina. Ta ei läinud kordagi ärevamaks. Tegin seal ka paar traavi tõstet. Tegin slaalomit aga nii, et ühe aasa sõitsin traavis, kaks aasa sammus, siis kaks aasa traavis ja ühe sammus jne. Täiesti supper. Kui sellega olin lõpetanud, siis jalutasin koju. Kui olin koplisse jõudnud, siis Abruka oli suht ärev. Tahtis ka mängida, pm näksas Vahurit ja jooksis minema. Isegi mina ehmatasin sellepeale, aga enne kui ma suutsin toibuda ehmatusest seisis Vahuri minust poole sammu võrra eespool. Tagantjärgi ülemõeldes mõikasin, mis oli juhtunud. Vahuri oli ehmatanud ja teinud ühe galopi sammu, ma ei hoidnud teda vaid panin väravat kinni. Ta alati seisab paigal ja ootab kuni ma ära askeldaksin. Ja peale seda ühte ehmatus galopisammu jäi ta lihtsalt seisma ja ootas kuni ma annaks märku, et lähme edasi! See oli võimas tunne teada, et loom lihtsalt ootab alati viisakalt su järel ja arvestab sinuga.

In deep depression

Ma ei tea mida teha. Viimane kord kui käisin (ei ole sellest korrast kirjutanud), siis oli ta kuidagi kange jne. Traavis hoidis paremat tagumist jalga ja ma ei teinudki rohkem. Mõtlesin, et las puhkab, et äkki mingi venitus vms. Ei osanud midagi halvemat aimata. Njh eksisin. Täna üle nädala tulin uuesti vaatama. Urve ütles, et ta on viimastel päevadel kange ja arvatavasti lõi jälle laminiit välja. Mul oli nagu mida ?! Ta oli ju eraldatud koplis, et värske rohu peale ei saaks vms. Treening koormust jälgisin pidevalt ja püüdsin teha kõik mis minu võimuses, et tal poleks enam kunagi silmnähtavat laminiidi hoogu. Kui ma uuritust õieti aru sain ei kao laminiit kusagile. Noo mis seal ikka peab otsima siis laminiitnikule mõeldud lisasöötu. Loodan, et suudame kuidagi raha kokku ajada. Aga ma ei tea mis minust saab. Ma ei tea kas ma julgen temale mingit koormust panna. Okei Siiboja ütles, et peab jälgima ta seisundit vms, vähemalt nii öeldi mulle. Aga ma tahaks teha trenni, tahaks edasi areneda ja vahepeal kas või natukenegi hüpata. Vahuri õlule ma neid lootusi ei julge panna. Vaatab vb peab kusagil eraldi ka veel trennis käima. Vahuri juures käiks ma nii v naa olenemata sellest, kas ma saan sõita või mitte. Ta on siiski mulle liiga kallis, et teda lihtsalt sellepärast maha jätta. Vaatab kuidas tal on, vaatab mis annab teha aga niikaua ma vist ei sõida, või ma ei teagi... Äkki prooviks kusagile sõitma minna vms. Pühapäeval lähen vaatan kuidas tal on.

25. August just trying to follow my believes

Läksi täna Vahuri juurde ja viskasin talle koplis nööri kaela jalutasime talli juurde, ma puhastasin ta ära. Samal ajal pani Laura Abrukat valmis. Kui kõik valmis viskasin korde ümberkaela (kinnise sõlmega muidugi) ja läksime platsile. Tegin paar harjutust põhiliselt seda, et ta julgeks minu ees minna, tavaliselt kõnnin mina nati eespool. Algul ei saanud ta pihta miks ma nii taha jään, aga varsti sai ta aru. Tegin 10mini vahelduva eduga igast harjutusi ja viisin ta kopli, et saaksin segamatult Laurat aidata. Neil hakkas isegi midagi juba välja tulema, aga nh tööd veel kui palju. Kuigi harjutus oli iseenesest kerge. Palusin tal sammus mõlemat pidi volti teha ilma, et hobune suunda muudaks. Njh see selleks. Kui lõpetasime, siis hellasin papsile ja teatasin, et ma valmis. Aga ta pidi mulle alles 2h pärast järgi tulema. Great, läksin siis ise ka sõitma. Tõmbasin kergelt uuesti harjaga üle, kontrollisin kabjad üle ja valjad pähe. Mõtlesin, et proovin uuesti hackamoorega. Nh ega üldmulje on ikka sama. Eest ma mingit erilist tuge talle ei julge pakkuda, kuna kardan oma tobeda tugeva käe pärast. Aga nh nagu ma olen varem maininud, mulle täitsa meeldib ilma eest toeta sõita. Kahtlaselt kõlab, aga ma tõesti ei tunne vajadust hobust väga eest näppida. Üldjuhul saan ma ta sõidetud nii nagu tahan. Pööramine, üleminekud, peatused, edasi-tagasi sõidud, painutamine jms kõik toimib. Ma ikka ei saa aru miks ma tahan nii väga seda eest tuge, vb sellepärast, et oleks kindlam ekstreemolukordades (käime tihti maastikul ju)? Samas käin ma tihti päitsetega maastikul. Vb sellepärast, et tal oleks kuhu toetada, et ta "usaldaks kätt", saaks parema tasakaalu. Ei tea mina miks ma tahan, aga kõik targemad inimesed, treenerid jne on mulle öelnud, et hobusel peab olema eest tugi. Aga miks? Saab ju ilma. Nh eespool toodud selgitused ongi mulle antud. Ja ikka ei suuda ma sellega rahule jääda. Aga nüüd pöörduks jälle trenni juurde. Tegin põhitrenni sammus. Nii et ta minu väiksemagi keha muutuse peale reageeriks ja see tuli meil välja !! Nh siis sama traavis ja ma suutsin ka traavis selle saavutada ja mulle sellest piisas. Jalutasin pikalt ja viskasin ta ära. Homme vast proovib galopis ka sama saavutada, vb peaks sadula ka panema ? Ei tea mulle meeldib ilma rohkem.

Oukeyhhh way to go...

Niisiis viimasel ajal pole kõik läinud just nii nagu ma tahaksin. Muidugi olen süüdlane mina, but still. Ratsastus trennid on läinud üpriski hästi. Kohati ta isegi liigub nii nagu ma tahaksin, aga jah. Hüppamise kohapealt on nii et ta hüppab 3-4 sooendus hüpet ja tema meelest aitab. Siis hakkab maha ajama, isegi siis kui ma midagi kõrgemat ei hüppa. Kuna ma olen nüüd ainult sadulatta sõitnud siis olen suutnud tal mööda tõmbamise ka sisse lasta. Kui ta ükskord saab siis tambib ta mulle seda viga veel kaua. Nõme. Aga ise olen süüdi. Lõpetasin nüüd viimase trenni heal noodil ja mõtlesin, et kuna talv tulekul ja kool ees, siis hüppaks harva ja natukene. Las puhkab. Muidu olen ikka pideva treeningu puhul nädalas korra hüpanud, aga see selleks. Hüppamise asemel mõtlesin maatööga natuke tegeleda. Eile alustasingi sellega. Tegin lihtsalt meelde tuletusi, mida me olime kunagi õppinud. Nt korde, nii et ma sirutan suvalises kohast käe välja ja ta läheb õigele poole ja käe+hääle märguandega minu juurde tulekut. Ümberpöördu, kui mina olen tal selja taga ja puudutan õrnalt taguotsa. Tagurdamist. Ja üle erinevate asjade kõndimist, siinkohal siis üle kile ja lastekokkupandava riidest majakese. Samuti ehitasin talle ühe asja mille alt ta pidi läbi minema. Ka selle sooritas ta esimese katsega ja ilma erilise passimiseta. Tubli loom. Proovisin ka ühe trenni hackamoorega sõita, aga see polnud meie jaoks eriti sobiv. Mõned üksikud trennid võib nendega teha, aga pidevaks "suuliseks" ta meil arvatavasti ei jää. Peaks tegelt nöörpäitsed soetama, kuna päitsetega on ebamugav sõita. See ratsmete paneks on ebamugav. Ahjaa kogu see aeg käis Getu minuga kaasas ja tema oligi see truu fotograaf :P. Okey kui midagi muutub siis vast kriban veel.











Ülejäänud pildid viimastest sõitudest on alates siit :
http://fotoalbum.ee/photos/Vallu15/57001429

ja meie maatööst on siin albumis :
http://fotoalbum.ee/photos/Vallu15/sets/837939

10.August,ilge kribamis tuju tuli peale :D

Kuna täna käisin üksi sõitmas, siis otsustasin, et teen trenni võimalikult meeldivaks. Tavaliselt peab teistega ka arvestama jne. Igatahes läksin Vahuri juurde ja viskasin nööri kaela. Kutsusin ta kaasa ja tõime mõned asjad tallist ära (harjad, päitsed koos kärbsevõrguga jne). Hakkasin puhastama väljas. Ma ei hoia teda kunagi kinni ega seo kusagile, ta alati ootab kannatlikult kuni ma askeldan. Kui Abruka ära läheb siis saadab ta teda heal juhul piluga. Hobune puhtaks, päitsed pähe ja valjad näpu otsa. Mõtlesin, et alustaks trenniga nati teistmoodi. Läksin selga nii et ainult nöör oli näpu otsas. Algul oli ta segaduses, et miks siis nöör vähemalt päitsete küljes pole. Aga varsti hakkas funkama kõik pööramised, üleminekud jms toimisid ideaalseslt. Ainuke mis kogu seda värki segas, oli see et ta tahtis pidevalt rohtu napsata. Seepärast paningi õigepea valjad peale ja varsti alustasin ka traavitööga. Hobune sõitis niii hästi. Lõdvestunud kandis ise rahulikult pead ja oli mul lihtsalt näpuotsas. Tegin nati sammu ka vahepeale ja tegin mõlemat pidi korra galopi tõste. Super. Siis mõtlesin et lasen tal nati joosta ka. Tõstin galoppi ja lasin tal minna. Algul ei saanud ta pihta miks ühtegi märguannet pole, aga kui ma järjekindlalt talle edasi-edasi-edasi märguannet edastasin sai ta pihta. Ja ossapoiss kui mõnusalt haarava sammuga ta kimas. Tegin ühte platsi otsa ära ja siis jalutasin tagasi ja uuesti tõste, see oli mõnuus. Võib küll kõlada arulagedalt, et oi-oi kimame nüüd galoppi, aga ma teatsin täpselt kus missugune jõnks vms asub nii et kahtlen et seal midagi ohtlikut oli. Siis jalutasin pikalt. Mingi hetk tuli Tauri ja ta mingi kaks sõpra autoga. Pidid autot pesema minema, aga ma ikka suutsin oma jalutamis ülesande üle anda . Mis seal ikka pärast viskasin kopli ära ja ootasin kuni mind ära viiakse.

Guess this is the end

Ma ei tea mul pole ültse enam viitsimist kirjutada. Ju siis blogi jääb mõneks ajaks seisma. Vb rohkem ei puutugi seda, aga kõik mis siia juba kribatud on see vast jääb kh siia. Saan siis hiljem vaadata meie muutusi ja arengut. Et siis jah tsauki siis.

29.Juuli, we have to make through it

Suht masekas peal. Vahuriga olen ma kusagil suure vea teinud, arvatavasti sellega, et hakkasin tema jaoks liiga järsku intensiivsemalt trenni tegema. Igatahes pole ta enam trennis see, kes ta oli. Ta ei taha liikuda ise, samas kui enne kuulatas minu väiksematki märguannet. Ta on eest jäik, enne oli mega pehme eest jne. Ma ei teagi mida teha. Alustada otsast? Võimalik. Või võtta lihtsalt aeg maha, pole kah halb idee. Ei tea, arvatavasti teen nati seda trenni mis me ennegi tegime. Ehk eest pm olematu kontaktiga, et ta maha rahuneks ja mu tobe käsi ei segaks teda. Ja alles siis tasapisi seda kontakti värki harjutada. Vb olla teha ültse mingi aeg päitsetega trenni. Annan talle 4 vaba päeva kah, et ta saaks välja puhata. Aga räägiks siis trennist kah. Läksin talli ja panin ta valmis. Siis platsile, alustasingi olematu kontaktiga ja võtsin ratset täpselt nii palju kui ta lubas. Ehk kohe kui ta kuidagi moodi ebaloomulikult käitus, nt läks eest natukenegi kramplikumaks v samm muutus kuidagi moodi siis rohkem ma seda ratset ei võtnud. Niiviisi temaga "mängides" suutsin ma normaalse kontakti saavutada. Samuti traavis ja ta isegi lõdvestas. Tegin siis galoppi ka, ega midagi väga nuriseda polnud püüdsin ikka jätkata sama tööd. Kuna mul oli üks madal peneroll välja veetud siis tulin seda. Ta töötas päris korralikult, aga me ei suutnud ühtlast kontakti hoida. Kui ta mingile takistusele läheneb, siis ta tahab alati seda vaadata, olenemata sellest kas ta kardab seda või ei karda. Sellega kaasneb pea alla vedamine, mille vastu ei oska mina muud teha, kui paluda tal seda peal ikka üleval pool hoida. Vastasel juhul ta lihtsalt tõmbab mu sealt sadulast välja. Täna seda õnneks ei juhtunud ja pole ammu juhtunud ka. Igatahes siit tuleneski meie kontakti mitte püsivus. Viimane kord kui me seda penerolli tulime oli ta eriti tubli. Ma tundsin kuidas ta töötas sealt üle ja seda ilma minu poolse segamise/aitamiseta. Kokkuvõttes on ta hea poni, aga meil on omad probleemid, mis häirivad mind ja millest me peame jagu saama.

28.Juuli, ma olen nii kuradima saamatu :S

Hommikul Getuga käisime Märjal ja vahetasime sadulavöö ära. Enamvähem sobib see, ainult et ta mõlemilt poolt suht viimastes aukudes. Võtsime kohusetruult Egle ratta ja läksime talli. Võtsin Vahuri ja panin valmis. Muide, plats niideti ära, yeey. Kui valmis siis platsile ja tööd tegema. No nii saamatuna pole ma ennast enam ammu tundnud. Tavaliselt on ta käele üli tundlik, aga täna lihtsalt ei mõelnudki kergele kontaktile. Varemgi istunud käepeal, aga mitte kunagi nii hullult. Püüdsin oma käe võimalikult pehmene hoida. Ette, alla ta sirutab, aga kohe kui tahan, et ta pead ise kannaks on kõik p******. Lihtsalt istub käele ja ongi kõik. Ma olin sõnatu, proovisin teda painutada, nati tuli järgi ja siis jälle ratsme taha. Isegi eile oli ta palju-palju parem.Tegin kaheksal painutusi ja püüdsin ta eest pehmeks teha. Aga no täiesti null. Mingi hetk hakkas enam-vähem tulema, siis kiitsin ja jalutasin temaga. Algul mõtlesin, et ei teegi parem galoppi, äkki rikun kõik ära, aga mis teha lapseaju nagu mul on otsustas galopi heaks. Tõstsin galoppi ja ikka sõites kaheksat, lihtsalt keskel võtsin korra traavi, et õigest jalast tõsta. Jala vahetusi me veel ei oska. Vasakust oli lihtsalt nii super poiss, aga paremast tahtis vajuda sisemisele ratsmele. No ma ei tea olin JÄLLEGI sõnatu. Püüdsin painutada teda, aga no ta lihtsalt ei reageerinud. Mida kuradit ma nüüd suutsin kokku keerata. Enne polnud sellist probleemi ollagi. Nii kui ta natukenegi järgi andis lõpetasin harjutuse. Tegin lõputraavi ka, aga see ei täitnud eriti oma eesmärki. Jalutsain maha ja pesin ta ära. Siis kui hakkasime tagasi kõmpima ja Egle ratast ära viima sain ma smsi, et oih sa ei saagi seda ära tuua. Lahe,tänks siis. Igatahes sõitmise kohapealt väga feil päev. Ei teagi,kas on mõtet homme hüpata,kui hüppan siis seda mingite harjutuste näol. Loodan, et suudan ennast veenda, et mul hetkel ratsastust rohkem vaja. Vaatab kuida ta homme on.

27. Juuli, My fatty

Täna oli plaanitud hüpekas poole seitsmeks. Helistasime mingi hetk Võsale ja ta ütles, et ta karkudega ja ei saa tulla. Deem, njh mis seal ikka, mõtlesime, et teeme ühe piskese hüpaka ikka. Läksime platsile ja tassisime kolm takistust välja. Kaks pisikest, kus olid kavaletid ees ja üks "põhitakistus", mis pidi hiljem kõrgemaks minema. See oli samuti kavalettidega. Tegime kerge soojenduse ja hakkasime tulema. Tõstsime risti kõrgemaks ja siis tulime sellise mõnusa ületöötamisega, et no pole sõnu... Lõpuks tõstsime meeter lattaiaks ja siis meeter okseriks. Lattad ei valmistanud mingit probleemi, aga okser. Hmm seal peab ikka seda sammu klapitama ja pm kogu töö hobuse eest ära teha. Raske nii mulle, kui ka hobusele. Aga muidu on ta tubli. Muidugi see, et ta nii paks on ei aita teda eriti hüppamisel. Aga nh mis teha.

26. Juuli, Natuke liigutasin

Hommikul sain Getu ja Anneliga kokku. Getu tahtis minuga trenni kaasa. Paps viskas meid ära. Kui kohale jõudsin oli sitax palav ja palju parme. Jube, võtsin hobuse ja puhastasin käppelt ära, valjad peale ja platile. Seal tegin seda toe värki ja püüdsin tagaotsa tööle panna. Noh tulemused polnud just hiilgavad, aga vähemalt midagigi. Ja kui arvestada, kui palju segavaid faktoreid oli (siinkohal siis parmud, sääsed etc) siis oli täitsa okei. Eve ühines ka meiega. Tegime seda harjutust, et kaheksana sõidame ja keskel kavaletid. Need tulime traavis, siis koheselt tõstsime galoppi, tegime kaare galopis ja enne latte jälle traavi. Suht okeilt tuli, kui ma ise teda eest toetasin, aga kohe kui käsi vajus ära, siis plaksti maha. Njh homme räägib veel sellest Võsaga. Aga rohkem midagi erilist ei teinudki. Muidugi minu 1 000 000 viga lõid ka välja. Nüüd siis veel üks lisaks, ma kallutan liiga taha. Suht mida iganes eks, aga see olen mina. Ma suudan alati ka kõige võimatumates kohtades vigu teha :S. Tegime platsi ka takistustest puhtaks, algul tassisin üksi, siis aitas Getu ka. Lubati selle nädala jooksul see pikk rohi ära niita, aga täpselt ei tea kuna ;P. Meie aastane sporditegemise norm sai täis siis, kui me jooksime bussi peale, isegi pooleldi joostes läks meil üle poole tunni, et bussipeatusesse jõuda. Pärast läksime Getu ja Anneliga ujuma ja niisama tõmblesime ringi ;P .

23.Juuli, Pretty good,huh

Täna oli ilus ilm ja üpriski palav. Tahtsime minna maastikule, aga kuna metsas oleksid meid sääsed & parmud ära purenud otsustasime Tõrvandisse minna. Hobused olid elu õnnelikud, et ei pidanud oma tavapärast trenni tegema. Tõrvandis oli üks suur muruplats ja me tegime seal galoppi, eelnevalt olime traavi ühel teisel põllul teinud. Siis läksime poodi, ühes kohas olid hobused kahtlevad, aga nad said sellest kiiresti üle. Läksime lastemänguväljaku lähedale ja seal olid vaimustuses lapsed, kes ronisid mingi asja peale ja kiljusid "hobused,hobused". Mulle tundus nagu oleks Vahuri sellest indu juurde saanud ja kuidagi uhkema sammuga hakanud astuma. Väga võimalik, et ma kujutasin ette aga nh. Vahuri ei kartnud seal mitte midagi,Vaibu ainult lollitas seal tsipa. Seal oli mingi 30cm-ne pink millest me üle hüppasime. Kuna me olime mänguväljakust ja lastest kõvasti kaugemal, siis ei näinud selles mingit ohtu. Siis tuli mingi vanamuti (vabandan väljendi eest, aga no kuidas ma teda siis nimetan) ja hakkas närvama ja röökima, et mis te siin teete jne. Oleks võinud ka rahulikult öelda,me oleks seda ka siis aktsepteerinud. Okei me läksime rahuga minema. Kuigi ei kujuta ette, kuidas me nii ohtlikud olla saime. Hiljem saime teada, et see tädike oli suht peast põrunud ja kujutas seal endale igasuguseid asju ette. Midaiganes. Eve sugulane ja veel mingid tüübid ühinesid ka meiega, nad olid jalamehed. Kui jõudsime Eve põllule, siis tegime paar kima galopi tiiru, mida hobused sajaga nautisid. Jalutasime hobused maha ja talli. Eve oligi pm tallis, ma pidin aga veel kõmpima. Jalutasime vabaratsmega. Kui kodus, siis pesin hobuse ära ja lasin lahti. Ja ongi kõik.

22. Juuli, Tired

Täna mingi kuue paiku pidi Võsa tulema. Ma läksin poole viiesele bussile ja jõudsin kuidagi moodi poole tunniga talli. Vaatasin, et okou 15mini pärast pean platsil olema ja mul polnud midagi tehtud. Vahetasin käpla riided ja jooksin hobustele järgi, Vahuri tuli traavis vastu, ma hüppasin selga, et kiiresti talli juurde jõuda. Kui kohal siis minu turboga hobust puhastama, kõige kauem läks kapjadega. Siis sadul selga ja sadulavööd pingutama. No see on kõige suurem vöö, mis ma leidsin. Ta vähemalt 15cm suurem minu eelmisest, mis läks talvel mõlemalt poolt viimasesse auku. Seda uut vööd peab veel 15cm pingutama. Samas, kui see kord suure vaevaga peal,siis on sadulavöö lõdvalt. Mingit punnitamist ma pole hobuse poolt märganud. Varsti peaks uue vöö saama. Igatahes jõudsin platsile ja tegime sammu. Võsa hilineski, ta hoiatas küll, et võib hilineda, aga me ikka kiirustasime. Kui Võsa tuli olime juba traavi pm ära teinud. Ma tegin kaheksal painutusi ja seda, et ta ümber sisemise sääre pööraks + eest tugi. Ütleme siis nii, et kõrvalt vist paistis halb, aga ma tundsin mõningaid edusamme. Võsaga hakkasime kavalette tegema, et hobused hakkaksid tööle. Ja imede ime kui ma kätt ära ei visanud ja ise ette ei karanud, siis tuli kõik perfektselt välja. Siis tegime igasuguseid traavi, galopi hüppeid. Nt alguses kavaletid, galopile tõste, plank, traav ja rist otsa. Suht hästi tuli, aga kuidagi ei venitanud. Hakkasime okserit tulema, et ta venitaks. Lõpu hüpe oli hea, nagu Võsa ütles. Kõik klappis ja ta mõnusalt painutas/venitas. Jalutasin ja rääkisin Võsaga. Siis läks Võsa ära ma jalutasin veel nati ja siis viisin ta ära. Tubli loom oli.

21.Juuli, We still have problems,but we will get over them...

Täna hommikul, kui ärkasin siis käpla sööma ja siis talli. Kui hakkasin kohale jõudma otsustasin Evele üle helitsada. Ja mis te arvate, muidugi ta magas rahulikult. Lahe -.- Okei mõtlesin, et annan siis Laurale trenni. Ta pani Abruka valmis, ma võtsin korde ja platsile. Hakkasime kordel harjutusi tegema, nt käed kõrvale sirutatud õlakõrgusel ja pool istak, õlaringid varvaste puudutamine,jalusteta harjutused jne. Igatahes kõik see selleks, et ta saaks enesekindluse ja parema tasakaalu. Sama tegime ka traavis, tema tõstis traavi ja võttis sammu. Ratsmeid ma tal puutuda ei lubanud. Sai ilusti hakkama. Panin talle maas lebava lati ette ja ta tuli sellest paarkorda üle. Lõpetasime trenni ära. Kogu trenni jooksul ei puutunud ta peaaegu et kordagi ratsmeid, tubli. Siis läksin tõin Vahuri ära ja puhastama. Õgisime vahepeal õunu ja ootasime kuni Eve helistaks. Kui ta oli ära helistanud, panin Vahuri valmis ja platsile. Sammu tegin algul vabaratsmega ja siis üritasin seda toe värki teha. No kurat küll ma ei oska, ma saan ju selletagi hakkama. Aga kui tahan, et hobune ei jookseks eest tühjana, siis peab proovima. Põhimõtteliselt kui ratse käes siis istub käepeal, seda põhiliselt küll galopis, but still. Mingi hetk nagu tuntsin isegi kerget kontakti näpuotsas, aga järgmine hetk tahab tagasi käe peale istuda või viskan mina ratsme ära ja hakkan säärte & istakuga sõitma, eest puutumata... Tulin kavalette ja seekord ei kolistanud pm kordagi. Super. Isegi see kerge kontakt hakkas tulema, tegin paar eilset harjutust ja lõpetasin ära. Täpselt siis, kui me talli jõudsime hakkas mingi ilget padukat panema ja äikest lööma. Jube. Homme siis loodetavasti Võsa trenn, kui ilm kõik ära ei riku.

20. Juuli, Yey we got a trainer ;P

Täna läksin trenni õhtu poole, kuna Võsa pidi tulema 6 paiku. Käisime enne veel Postimajast läbi ja ma sain oma uued kaitsmed kätte. Käisime Statoilist läbi ja ma sõin Kabanossi. Mmm see oli hea. Hakkasime kõmpima talli poole. Kui kohal siis Vahuri sisse ja hakkasin puhastama. Tegin suht aeglaselt. Kui platsile jõudsin siis suht varsti tuli Eve ka. Hakkasime sammu tegema ja tegime paar traavi tõstet. Varsti oli Võsa ka kohale. Ta palus meil algul tema ümber traavi teha. Ta märkas kohe, et minu viga on see, et ma ei paku eest hobusele tuge. Ma seletasin, et see tuleneb sellest, et mul üpriski tugev käsi ja ma lihtsdalt ei julge ratset eest võtta. Ma saan tegelikult täitsa vabalt sõidetud ilma, et ma puutun teda eest ja ta lõdvestub sellega. Okei hakkasime siis tegelema selle eest toega, samas ma ronisin kehaga ette. Pidin täisistakus tal taguotsa tööle panema, kuna kergendades ma vajun ülestõustes ette. Seda peab treenima. Traavi soojendus tehtud, hakkasime kavalette tulema. Algul tulime nii lönta-lönta, et hullemini annaks teha. Pm koguaeg kolistas. Lõpus, kui ma suutsin end koku võtta ja talle eest tuge pakkuda hakkas hobune kohe tööle. Lõpetasime sellega ja tulime pisikest takistust millel oli kavalett kord ees kord taga. Algul ei saanud ta pihta, mis tegema peab lõpus hakkas isegi tulema. Kui puhanud, siis hakkasime pööramist tegema. Pidime rütmi lugema ja hobused sujuvalt rahulikuks sõitma. Algul oli raske võitu, aga me saime hakkama. Isegi väiksed pöörded klappisid meil. Minu supper poni. Võsa ütles, et pean seda tuge talle pakkuma ja alles siis saab midagi edasi teha. Homme pidime neid pisikesi harjutusi veel nati tulema. Nii hea on ikka kui keegi jälgib kõrvalt.

15.Juuli, Awful day,in fact I don`t really wanna talk about it

Nagu pealkirjaski kirjas oli see jube päev. Mitte ainult hobuste koha pealt. Igatahes esimesena sõitsin Vahuriga. Sadulatta jällegi, kuna meil lihtsalt ei lähe sadulavöö kinni, lahe... Tegin üleminekuid, pöramisi, kõik ideaalne, mugav, ma ikka täiega laavin seda looma. Getu oli ka kaasas muidu. Tegin galopi harjutustena sisse kavalette. Sitaks hea oli, ei mingit kolistamist v.a üks kord. Jalutasin nata, viskasin päitsed pähe ja viskasin Getu selga. Ta oli esimene kord hobuse seljas, algul ei suutnud sammuski lõdvestuda, kuigi Vahuri julgustas teda seda tegema. Ta pm ei teinud välja kõigist putukatest ja parmudest, vaid kandis truult Getut. Supper loom siiski. Lõpuks läks ka Getu supper hästi kaasa ja mõtlesin, et proovime traavi ka. Ainukesed asjad millele ma rõhusin on püsi lõdvestunud, kuna ainult siis sa püsid korralikult seljas. Tuletan meelde, et ta oli sadulatta ja ei saanud end tasakaalustada ratsmetest, kuna hobune oli päitsetega ja kordel (tema ainukesed mõjutamis vahendid oli ta keha ja istmik, mida ta kahjuks veel kasutada ei oska ja kui ausalt võtta paljud seda ideaalis oskavad? ). Seepärast tegelt ma lasingi algaja sinna selga. Ta võttis end kokku ja lõdvestus, palusin Vahuril traaviga alustada ja tema muidugi ilusti läks. Algul oli Getu paras kramp seal seljas, aga juba paari ringi ta lõdvestus ja läks hobusega KAASA. Muli nagu wow. Tegime niiviisi nata sammu traavi ja ma ei suutnud uskuda, et see inimene oli täielikult hobuse võhik. Tal tuli lihtsalt kõik nii hästi välja. Jalutasime tsipa Vahuriga ja käisime lombis sulistamas. Siis lasin ta lahti. Varsti kui me olime korralikult kaaninud kellukest (Getu küll mahla aga nh), siis läksime Vaiperi juurde. Hobune oli otsekui peast põrunud, nh ma isegi ei taha sellest rääkida, Eve teab küll, mis ta temaga tegema peab. Lühidalt öeldes, otsast alustama. Vaatab, kas Evvu viitsib sellega jamada, või hakkab probleemi peitma. Kui ma olin Vaiperi juures lõpetanud hakkasime tagasi kõmpima, julmalt palav oli. Jooksime 17ne peale ja koitsa. Õhtul käisin veel kord, kuna oli vaja üks raud alla lüüa. Ja selle päeva kõige rõõmsam uudis oli see, et me saame vist endale treeneri, küll 1-2 nädalas, aga asi seegi. Mu istak on lihtsalt nii jube ja kui keegi ei röögi mulle, et hei sa rikud seal hobust, siis ma jäängi niiviisi sõitma. Olengi ühel pool selle jubeda päevaga, kõiki ülejäänud jubedusi (mis polnud üldse hobustega seotud) ma siin kajastama ei hakka.

14. Juuli, Minust hullemat sõitjat pole olemas :/

Täna hommikul vara äratus, mingi 8 paiku. Hellasin Getule ja küsisin, kas ta tuleb, ei saanud tulla. :/ Paps viskas siis hiljem trenni ära, vahepeal magasin nata. Kui kohale jõudsin polnud kedagi kodus, mul oli nagu yey. Nuputasin kuidas Kutsist (kuri koer, kes on "nööri" otsas ja saab liigelda päris pikalt, peamine ala siiski täpselt talli ja küüni ees, ehk seal kus on kogu mu varustus). Otsisin kuurist nööri (sinnani Kuts ei ulatunud) ja kutsusin Vahuri enda juurde. Hüppasin selga ja läksin seljas talli, Kuts ei söandanud siiski hobusele nii lähedale tulla. Panin Vahuri tallis valmis ja nuputasin kuidas välja saada, nimelt oli Kuts täpselt talli ees (uksed olin ma kinni pannud, väike pilu oli sees. Ja tallis ei saanud ka selga minna, kuna oli liiga madal sissekäik. Kutsusin Abruka ( Abruka oli eemal väljas,veekausside juures) enda juurde ja Kuts jooksis eest ära, küll on hea, et mul tulevad hobused kutsumise peale, muidu poleks midagi välja tulnud. Tulin välja ja Kuts sööstis minu poole. Ma olen Vahurit õpetanud suunamise peale astuma sinna kuhu ma tahan ja nüüd oli reaalne kasu sellest. Ma lükkasin Vahurit kutsile risti ette, et too minuni ei pääseks. Ja ma sain hakkama! :D Genius me, onju. Ja muigugi 5mini pärast tulid kõik koju, great. Läksin sõitma. Ilgelt palav oli ja palju-palju putukaid. Sadulaga me enam sõita ei saa, kuna poni otsustas juurde võtta. Sadulavöö ei lähe enam kinni, poolde kõhtu on. Enne sain vabalt mõlemilt poolt viimasesse auku tõmmata. Varsti peaksime suukorvi saama, nii et ootame. Aga kui sõitmise juurde tagasi minna, siis algul planeerisin, lihtsalt ratsastus teha, aga kuna ma pidin Vaiperiga hüppama ja ma polnud eriti hüpanud, siis mõtlesin neid paari takistust tulla mis üleval olid (u 50cm-60cm). Traavi käigus lihtsalt vahel tulin. Suht hästi. Tegin paar galopi tõstet ja lõpetasin ära. Isegi see trenn väsitas ta ära. Noh pole tegelikult ime, ise nii paks, palav ilm ja putukad. Isegi minu võttis läbi nende ära ajamine. Pesin ta ära, rääkisin nata Helenaga ja viskasin ta lõpuks kopli. Võtsin Mairo ratta ja Vaiperi juurde. Teatasin Viivile, et ma kohal ja lähen sõitma. Tõin Vaiperi ära ja hakkasin puhastama. Evel oli õigus, seda sitta ei saa kuidagi moodi ära, mis tal kõhu all on. Puhastasin nii palju kui sain ja siis kabjad ka. Kaitsmed, valjad peale ja siis oma platsile kõmpima. Sain vabaratsmega ära jalutatud, korra vaatas jalgrattureid, aga ei midagi muud. Jõudsin platsile ja ka Vaiperit hakkasid putukad kimbutama + oli ta energia pomm. Otsustasin ta hoopis korra kopli lasta. Ise nii kaua vahtisin pealt. Varsti tõin Vaiperi ära. Ta isegi ei suutnud paigal püsida. Putukad ründasid nagu hullud. Läksin siis platsile ja hakkasin töötama. Tüüp on ikka sitaks kramp, ei mingit koostööd, ainus asi mis teda huvitas oli putukatest lahti saamine. Hetkeks mõtlesin, et teen hoopis sammu, traavi ratsastuse, aga ma olin lubanud temaga hüpata. Nojah poleks pidanud lubama. Tegin sammu traavi ära ja otsustasin neid madalaid traavis hüpata, kuna Evel läks alati "traavis hüppamine" galopiks ära. Algul oli täitsa okei. Aga kohe kui sai aru, et nüüd tuleb "hüpekas" läks äksi täis. Püüdsin ta enne takistust ära lõdvestada, aga ta samm oli niivõrd teistsugune, et ma ei suutnud isegi ise lõdvestuda. Mõni koht tuli täitsa okeilt, aga järgmine oli nii... njh ropendada pole ilus. Igatahes sain nii, et peale tuli rahulikult, aga kui tema arvates tuli mõni lahedam takistus (näiteks süsteem), siis uhas peale viimased sammud, sealt oli raske seisma võtta või ültse seljaski püsida. Kuigi varem sõitsin taolise hobusega. Rooste olen läinud, mis teha. Kokku võttes tuli minul jube istak ja peale uhav hobune, yeey me. Lõpuks suutsin ma seda peale tulekut juba sättida rahulikuks, aga vot mis probleem hobune ei oska rahulikult hüpata. Siis ta pm jäi seisma ja pani kohapealt üle. Korrigeerisin, siis selle tempo selliseks, et tema saaks hüpata (mitte kohapealt üles põrgata, kus mina lakast kinni hoian ja ratsmed lehvivad, kuna ma ei taha suupeale jääda) ja mina saaks seljas istuda rahulikult. Kui olin neid madalaid natuke sõitnud (kokku umbes 10 takistust), siis mõtlesin oma egole. Mul oli all võimas hobune ja ma polnud üle aasta hüpanud rohkem, kui 90cm. Palusin Helenal tõsta ühte okserit. Tulin korra ja siis tõstis veel. Tulin seda kaks korda jumala mõnusa lennuga ja tema jaoks üpriski rahulikult. See oli 105cm. Rohkem ei hakanudki panema. Ta oli niigi tubli. Jalutasin teda ja kaanisin oma kokat. Kogu trenni jooksul, ei suutnud ma normaalset istakut saavutada (100% tool + kramp), kuna hobune oli kohutavalt harjumatu minu jaoks, aga kui Eve lubab mul temaga veel nati sõita, siis äkki saab midagi tehtud? Ei tea eks näis. AGA, mitte kordagi ei pannud ta mul lampi alt minema, ega visanud. See oli Eve halbade trennide põhi probleemiks. Ainuke ebameeldiv asi ol see, et ta jäi korra seisma ja ei möelnudki liikuda. Nuputasin, mis värk on ja siis tuli välja, et tal oli tagumikul parm, mida ta ei suutnud ära ajada, ma ajasin ära ja voiala me liikusime. Pärast kõmpisin Viivi juurde tagasi, pesin Vaibu ära, tõmbasin kaabitsaga üle ja boksi. Siis ütlesin Viivile tadaa ja viisin Mairo ratta tagasi. Mingi hetk tuldi ka mulle järgi, ongi kõik.