11. okt With my little sweety

Täna käisin poni juures. Autoga sõitsin jälle mina, ei no jah vähe julgemini sõitsin, kui eelnevad korrad, yeey me. Kohe kui autost välja tulin, tuli Vahuri vastu. Elu armas poisu nooh. Aitasin Laurat inkas ja siis vahetasin riided ja poni järgi. Ma olin tõesti nagu õnnejoovastuses. Koguaeg kepsutasin ta ümber ja patsutasin. Ta vaatas mind nagu hullu, okei mis nagu ma olengi ju. Puhastasin ära, viskasin valjad pähe ja platsile. Lihtsalt olin seal seljas. Nii mõnus on lihtsalt olla ja teada, et ta ei karga järsku kusagile, ega ma ei pea temaga vaidlema kummale poole me lähme. Mu istak oli väga pees. Aga see truu loom muidugi kannatas kõike. Suht palju tegin sammu ja nati traavi. Lõpus tegin paar ringi galoppi ka, jällegi põhilise suuna valis ta ise ja ma lihtsalt olin seal. Oli küll "väga arendav" trenn, aga ma tundsin sellest lihtsalt mõnu ja loodan, et poni ka. Nüüd ei saa vist jälle enne nv poni näha ja sõidan suure poisiga siis.