10.Sept, Alot of work to do

Käisin tglt eile ka, aga kedagi polnud kodus ja ma ei suutnud välja nuputada, kuidas Kutsist mööda pääseda + hobune välja tuua, seega piirdusin Vahuri patsutamise ja sügamisega. Täna tulin kohale oli suuht palav. Kutsusin Vahuri sisse ja hakkasin puhastama, ta viimasel ajal suht must. Kui valmis, siis viskasin kaitsmed peale ja hellasin Evvule. Ta ütles, et ta pole veel valmis, niisiis kerisin ma tagumistele jalgadele pinded peale. Suht värviline nägi välja :D. Viskasin valjad pähe korde kaasa ja platsile. Tegin korra enne kordet ka, et kontrollida, kas kõik korras. Täitsa ilusti jooksis. Igaksjuhuks palusin Evel ka nati jälgida, kui ma sõitsin. Sammu tegin ma väga pikalt. Ta nagu oli hästi elevil ja ergas, samas ei pannud ta mind eriti tähele. Pööras küll jne aga mitte nii, et ta mind koguaeg kuulataks vaid, et näe ma pöörasin, lase mul nüüd ringi vahtida. Täpselt nagu oleks esmakordselt platsil, kuigi midagi uut küll polnud. Nh panin elevuse selle mitte sõitmise arvele. Painutasin teda igatepidi, hoidsin pidevas töös. Lõpuks muutus pehmeks ka. Lasin tal nata puhata ja hakkasin traaviga pihta. Algul tegin nii, et tõstsin, kaks sammu traavi ja kohe tagasi sammu, tõstsin kaks sammu traavi ja seis jne. Sellega läks ta tähelepanelikumaks ja polnud enam seda kiirustamist, et jess lastigi traavi. Ta pole kunagi mul niiviisi kiirustanud nagu selle trenni algul. Traavis hakkasin samuti üsna pea painutusi tegema ja varsti oli ta traavis ka igatepidi kerge ja tähelepanelik. Jalutasin ja mõtlesin kas teha galoppi v mitte. Mõtlesin läbi kõik meie galopi probleemid. Kõige vähem västitavam harjutus tundus galopi tõste. Meie galopile tõsted on alati olnud ebamäärased, ehk kui ma olen märguande ära andnud, siis ta nagu mõtleks korra, siis teeks paar kiiremat sammu ja alles siis mingi sibliv galopp. Seda sai küll suht kiiresti normaalseks muuta, aga siiski väga vastik. Tegin siis rahulikku tasakaalukat traavi ja tõsteliigutus, ta alustaski oma tüüpilist galopi tõstet. Kutsusin tagasi ja võtsin jälle rahulikku traavi. Ta oli nii ekstaasis, et ei tahtnud kuidagi rahuliku traaviga leppida. Kuidas julgen mina keelata tal kimagaloppi? Nh täpselt nii egoistlik ma olengi. Kui olin saavutanud rahuliku traavi tegin uue tõste. Püüdsin kätt mitte ära lasta ja ise kusagile mitte vajuda (ma olin järjekordselt sadulata), õrn paine sisse poole ja tõste. Oli parem, aga siiski natuke sibliv tõste. Okei kohe tagasi ja jalutasin. Mõtlesin kuidas saaksta rahulikult tõsta. Mõtlesin kõige peale, mis ma olen galopist lugenud, uurinud, ise oma teooriaid leiutanud. Jõudsin järeldusele, et ma ei suuda talle galopitõstet piisavalt mugavaks teha. Proovisin seda parandada. Jälle rahulik lõdvestunud traav, eest ei visanud ratset minema ja ise ei vajunud kusagile, tunnetasin iga ta sammu ja püüdsin ära tabada ideaalse hetke. Kui olin enda arust selle tabanud siis tõstsin. Ja voiala hobune tõusis täiesti rahulikult, ilma siblimiseta. Ma olin nii õnnelik patsutasin palju-palju-palju ja võtsin puusanõksuga tagasi. Jalutasin ja kaalusin trenni lõpetamise võimalust. Aga mõtlesin oma suure egoga, et proovin teistpidi ka. Kuna see, mis meil õnnestus oli meie nõrgemast jalast tehtud ehk vasakust jalast. Jalutasin veel samal ajal mõeldes, mis ma täpselt tegema pean. Seletada ma seda küll täpsemalt ei oska, kui see mis ma ennegi ütlesin. Tõstsin uuesti traavi ja püüdsin teha nii nagu ennegi, esimene katse ebaõnnestus, kuna ma ise läksin korra tasakaalust välja. Võtsin traavi ja sõitsin selle parajaks. Uus tõste ja kõik klappis ideaalselt! Ma olin nii Happy,Happy!! Patsutasin pikalt ja jalutasin maha. Samal ajal ei klappinud Evel ja Vaiperil midagi ja ma ütlesin, mida nad peaksid tegema minu vaatenurgast ja neil hakkas sujuma. Aga eks ta räägi seda oma blogis ise. Ma jalutasin pikalt ja siis viisin Vahuri talli, andsin õuna ja lasin ta lahti. Ise läksin Evet aitama.