7-8okt with big boy again

7. okt
Need kaks trenni on läinud nii ja naa. Ütleme siis nii, et ta üks päev seisis (okei karjamaal ikka oli, aga ei sõitnud) ja selle ühe päevaga suutis ta muutuda energia pommiks. Ei no tõesti ma ei viitsinud kordet teha, sest no Vahuri võib 3 nädalat ka seista ja kui ma selga lähen ilma mingi kordeta on ta ikka kukununnu. Aga Lambertiga see nii ei ole. Kohe kui selga läksin oli ta nagu ma ei tea mis asi. Ainult jookseks ja kuidas minu sugune kirp (jaa ma tõesti ütlesin enda kohta kirp, mis siis et tegelikult olen ma latt, teda ei suuda ma ikka piisavalt mõjutada) saab teda keelata. Noh püüdsin ta töösse suunata, ei midagi tema tahab uhada ja kõik. Pm 15-20mini kulutasingi sellele, et teda maha rahustada. Lihtsalt põhimõtte pärast ei pannud teda kordele. Mina ja minu põikpäisus... Lõpuks oli ta juba jumala okei, aga ma pidin teda täielikult kontrollima ka selle kiirustamise ajal, kuna peale minu oli seal veel päris palju rahvast ja nende seas ka algajaid. Jess noh, maneež ka sellise müraka jaoks liiga väike. Igatahes kohe kui ma suutsin ta tööle panna muutus meeleolu täielikult. Ta hakkas töötama ja väga mõnusalt jooksma. Ma sain ennast täisistakusse sättida ja painutada. Isegi pööramine hakkas tulema. Galopis paremast jalast alguses kiirustas, aga ka see oli korraks. Võsa palus mul korra üht lattaeda ja okserit hüpata. Wowwi kui võimas hüpe. Nii kaua on õhus. Ma muidugi ei osanud seal kuidagi olla. Ta hüpe nagu venib ja ma ei oska ültse temaga samme vaadata. Korra panime ikka VÄGA kaugelt. Ja ma ei tea ta nagu hüppel ei nõuakski järgi. No ma ei oska selle loomaga sõita, mis teha. Harjutama peab.

8. okt
Läksin selga oli suht okei, nagu iga trenni alguseski halvasti juhitav. Hakkasingi seda kohe parandama. Mingil moel sain ta enamvähem tööle. Samm-traav jumala okei. Galopis algas meie kiirendamine... Pööramine oli täitsa metsas. Ma muidugi rõõmsalt vajusin sinna ette, kuigi minu ainuke pööramis võimalus temaga on korralikult sisse istuda, välimise sääre+ratsmega toetada ja sisemise säärega painutada. Kui ma midagi tegematta jätan näitab hobune mulle julgelt oma teed. Muidugi ma ei süüdista teda, ainult ennast, aga no mis ma teha saan, kui ma olen juba nii loll. Peab proovima uuesti, mis seal ikka. Panime kogemata Kaisa ja Polerole otsa, ma vaatasin, et ta annab mulle teed ja sõitsin juurde, kuigi just sel hetkel hakkas edasi liikuma. Ja nii see juhtuski, õnneks keegi viga ei saanud, aga ehmatus ikka. Hüppasime ka nati, algul traavis risti. No nii julmalt pole ma juba ammu maha jäänud :( . Aga kui galopis tulime, siis hakkas juba paremini tulema, kuigi ikka tundub mulle ta hüpe väga kahtlane. Tulime paar korda lattaeda, ma pole ammu kõrgemaid hüpanud, kuigi see oli suht madal kui pärast vaatasin. Tulime siis penerolli (okei süsteem, sisse-välja). Mulle küll tundus võimatu, et see mühakas mahuks sinna vahele ära. Aga ennäe imet mahtus. Pärast korra tõsteti ka meile, esimene katse oli väga mööda ja jälle jäin ma maha :S. Teine katse isegi enam vähem. Aga ma ei tea ma vist ei tohi teda "lõdvestunud paindesse" sõita. Noh selles suhtes, et kui ma ta sinna allapoole sõidan ja ta lõdvestab, siis ta ei vaata takistust. Sõidame rahulikult takistuse juurde ja siis tuleb nagu ülla-ülla takistus. Ma pean ta kuidagi moodi ülespoole painutama + kokkusõitma, sest muidu me lihtsalt ei mahu pööretesse ära,jube. Palju tööd = palju kogemusi, mis seal ikka proovin anda endast parima ja vaatab kuidas meil edaspidi läheb.