Happy,happy w big boy

Vahepeal pole viitsinud kirjutada ja ega enam eriti ei mäleta ka mis seal vahepeal oli, aga midagi hiilgavalt head seal polnud. Täna oli aga hoopis teine jutt. Hobune oli 4 päeva sõitmata, jah paha-paha mina. Noh ennustasin närvis hobust ja sitta trenni. Njaa. Võtsin korde ka kaasa. Lasin korra kordele ja ta oli seal nii loid, et ei viitsinudki kordet teha. Läksin selga ja me pm ei vaielnudki, kas ta seisab sellel ajal kui ma selga lähen v mitte. Ta küll nati liikus, aga ma ei teinud sellest välja ja vinnasin end selga. Sammus oli jumala stabiilne ja ma hakkasin peatusi tegema. Vauu ta oli nõus seisma jääma. Ma sain pihta ka miks enne ei tahtnud seisma jääda. Või õigem oleks öelda, et mina pm ütlesin oma kehakeelega, et ta pole kohustatud seisma jääma, kui ei taha. Ma lähen rõõmsalt õlgadega ette peatamise ajal. Jess no. Kohe kui ma seda mäletasin jäi ta seisma. Aga kui ma unustasin astus ta ilusasti edasi nagu ma ei blokeeriks kogu oma olemusega ta liikuvust. Igatahes ta oli üleüldse nii stabiilne ja mõnus. Isegi pärast lahti sõitmist tuli ilusti kokku. Tavaliselt ei taha ta enam tagasi kokku tulla. Korra vibutas tagajalgu ka, aga see oli sellepärast, et ühes kurvis läksid tal jalad sassi ja ta viskas need paika. Galopi ajaks oli meile jäetud ainult pool maneežist kuna Kups oli ülejäänud poole vallutanud -.- . Tegin ainult ühe tõste mõlemast jalast ja natuke pööramist. Suht lühidalt tegin, kuna hobune oli seisnud. Teised alustasid galoppi alles siis, kui algajad tulid sisse. Irw nad pidid tegema seal päris kitsastes oludes galoppi (6).