14. Juuli, Minust hullemat sõitjat pole olemas :/

Täna hommikul vara äratus, mingi 8 paiku. Hellasin Getule ja küsisin, kas ta tuleb, ei saanud tulla. :/ Paps viskas siis hiljem trenni ära, vahepeal magasin nata. Kui kohale jõudsin polnud kedagi kodus, mul oli nagu yey. Nuputasin kuidas Kutsist (kuri koer, kes on "nööri" otsas ja saab liigelda päris pikalt, peamine ala siiski täpselt talli ja küüni ees, ehk seal kus on kogu mu varustus). Otsisin kuurist nööri (sinnani Kuts ei ulatunud) ja kutsusin Vahuri enda juurde. Hüppasin selga ja läksin seljas talli, Kuts ei söandanud siiski hobusele nii lähedale tulla. Panin Vahuri tallis valmis ja nuputasin kuidas välja saada, nimelt oli Kuts täpselt talli ees (uksed olin ma kinni pannud, väike pilu oli sees. Ja tallis ei saanud ka selga minna, kuna oli liiga madal sissekäik. Kutsusin Abruka ( Abruka oli eemal väljas,veekausside juures) enda juurde ja Kuts jooksis eest ära, küll on hea, et mul tulevad hobused kutsumise peale, muidu poleks midagi välja tulnud. Tulin välja ja Kuts sööstis minu poole. Ma olen Vahurit õpetanud suunamise peale astuma sinna kuhu ma tahan ja nüüd oli reaalne kasu sellest. Ma lükkasin Vahurit kutsile risti ette, et too minuni ei pääseks. Ja ma sain hakkama! :D Genius me, onju. Ja muigugi 5mini pärast tulid kõik koju, great. Läksin sõitma. Ilgelt palav oli ja palju-palju putukaid. Sadulaga me enam sõita ei saa, kuna poni otsustas juurde võtta. Sadulavöö ei lähe enam kinni, poolde kõhtu on. Enne sain vabalt mõlemilt poolt viimasesse auku tõmmata. Varsti peaksime suukorvi saama, nii et ootame. Aga kui sõitmise juurde tagasi minna, siis algul planeerisin, lihtsalt ratsastus teha, aga kuna ma pidin Vaiperiga hüppama ja ma polnud eriti hüpanud, siis mõtlesin neid paari takistust tulla mis üleval olid (u 50cm-60cm). Traavi käigus lihtsalt vahel tulin. Suht hästi. Tegin paar galopi tõstet ja lõpetasin ära. Isegi see trenn väsitas ta ära. Noh pole tegelikult ime, ise nii paks, palav ilm ja putukad. Isegi minu võttis läbi nende ära ajamine. Pesin ta ära, rääkisin nata Helenaga ja viskasin ta lõpuks kopli. Võtsin Mairo ratta ja Vaiperi juurde. Teatasin Viivile, et ma kohal ja lähen sõitma. Tõin Vaiperi ära ja hakkasin puhastama. Evel oli õigus, seda sitta ei saa kuidagi moodi ära, mis tal kõhu all on. Puhastasin nii palju kui sain ja siis kabjad ka. Kaitsmed, valjad peale ja siis oma platsile kõmpima. Sain vabaratsmega ära jalutatud, korra vaatas jalgrattureid, aga ei midagi muud. Jõudsin platsile ja ka Vaiperit hakkasid putukad kimbutama + oli ta energia pomm. Otsustasin ta hoopis korra kopli lasta. Ise nii kaua vahtisin pealt. Varsti tõin Vaiperi ära. Ta isegi ei suutnud paigal püsida. Putukad ründasid nagu hullud. Läksin siis platsile ja hakkasin töötama. Tüüp on ikka sitaks kramp, ei mingit koostööd, ainus asi mis teda huvitas oli putukatest lahti saamine. Hetkeks mõtlesin, et teen hoopis sammu, traavi ratsastuse, aga ma olin lubanud temaga hüpata. Nojah poleks pidanud lubama. Tegin sammu traavi ära ja otsustasin neid madalaid traavis hüpata, kuna Evel läks alati "traavis hüppamine" galopiks ära. Algul oli täitsa okei. Aga kohe kui sai aru, et nüüd tuleb "hüpekas" läks äksi täis. Püüdsin ta enne takistust ära lõdvestada, aga ta samm oli niivõrd teistsugune, et ma ei suutnud isegi ise lõdvestuda. Mõni koht tuli täitsa okeilt, aga järgmine oli nii... njh ropendada pole ilus. Igatahes sain nii, et peale tuli rahulikult, aga kui tema arvates tuli mõni lahedam takistus (näiteks süsteem), siis uhas peale viimased sammud, sealt oli raske seisma võtta või ültse seljaski püsida. Kuigi varem sõitsin taolise hobusega. Rooste olen läinud, mis teha. Kokku võttes tuli minul jube istak ja peale uhav hobune, yeey me. Lõpuks suutsin ma seda peale tulekut juba sättida rahulikuks, aga vot mis probleem hobune ei oska rahulikult hüpata. Siis ta pm jäi seisma ja pani kohapealt üle. Korrigeerisin, siis selle tempo selliseks, et tema saaks hüpata (mitte kohapealt üles põrgata, kus mina lakast kinni hoian ja ratsmed lehvivad, kuna ma ei taha suupeale jääda) ja mina saaks seljas istuda rahulikult. Kui olin neid madalaid natuke sõitnud (kokku umbes 10 takistust), siis mõtlesin oma egole. Mul oli all võimas hobune ja ma polnud üle aasta hüpanud rohkem, kui 90cm. Palusin Helenal tõsta ühte okserit. Tulin korra ja siis tõstis veel. Tulin seda kaks korda jumala mõnusa lennuga ja tema jaoks üpriski rahulikult. See oli 105cm. Rohkem ei hakanudki panema. Ta oli niigi tubli. Jalutasin teda ja kaanisin oma kokat. Kogu trenni jooksul, ei suutnud ma normaalset istakut saavutada (100% tool + kramp), kuna hobune oli kohutavalt harjumatu minu jaoks, aga kui Eve lubab mul temaga veel nati sõita, siis äkki saab midagi tehtud? Ei tea eks näis. AGA, mitte kordagi ei pannud ta mul lampi alt minema, ega visanud. See oli Eve halbade trennide põhi probleemiks. Ainuke ebameeldiv asi ol see, et ta jäi korra seisma ja ei möelnudki liikuda. Nuputasin, mis värk on ja siis tuli välja, et tal oli tagumikul parm, mida ta ei suutnud ära ajada, ma ajasin ära ja voiala me liikusime. Pärast kõmpisin Viivi juurde tagasi, pesin Vaibu ära, tõmbasin kaabitsaga üle ja boksi. Siis ütlesin Viivile tadaa ja viisin Mairo ratta tagasi. Mingi hetk tuldi ka mulle järgi, ongi kõik.