7.Sept Sweet Boy

Täna oli üks pikk ja masendav koolipäev. Pärast seda sõitsin hambaarsti juurde ja siis viskas paps mu Vahuri juurde. Polnud üldse kindel kas ma sõidan, aga mõtlesin, et olen vähemalt niisama temaga seal. Pidin Urvet natuke ootama ja varsti ta tuli ja pani Kutsi kinni. Võtsin päitsed ja korde ja tegin korra kordet, et vaadata ega tal mingit hoidmist vms pole. Polnud. Urve käis peale ka, et mine sõitma tal vaja kaalust alla saada jne. Njh tõin ta talli ja hakkasin puhastama. Issand kui must ta oli, ta pole juba vääga pikka aega nii must olnud. Noo jah kui valmis siis viskasin valjad pähe ja läksin. Ma kuidagi ültse ei mõelnud, et ta pole pm 2 nädalat sõitnud ja olnud väikses (okei tema jaoks harjumatult väikses, kuna tavaliselt ta ikka hiiglaslikus kopplis) liivakoplis. Õigemini ma mõtlesin seda küll, aga ainult selles suhtes, et ma teen siis kerge sammu ja nati traavi trenni. Panin valjad pähe ja ei viitsinud midagi muud panna. Hüppasin suvalt selga ja jalutasin kaugemale, kus me tavaliselt maastikul käime. Ta oli selline harjumatult ärev ja nagu viskas paar korda pead (vabaratsmega, ratse lihtsalt löntis), nagu hobused ikka teevad kui neil mänguhoog. Samas ta ei teinud ühtegi üleliigset liigutust.Oli lihtsalt ärev. Hakkasin tegema peatus-samm-peatus-samm ja samal ajal koguaeg pöörasin. Kogu oma energia suunas ta sellesse ja mulle ei tundunud rohkem kordagi nagu ta poleks 2 nädalat sõitmata olnud. Kõik oli väga tip-top. Traaviga alustasin nii, et tõstsin ja võtsin sammu, tõstsin ja võtsin sammu. Funkas ideaalselt, kuulatas igat mu märguannet. Siis läksime kaugemale, nii et ta ei näinud kodu, ega Abrukat. Enne ta nägi Abrukat aga suht kaugelt, pm valge täpina. Ta ei läinud kordagi ärevamaks. Tegin seal ka paar traavi tõstet. Tegin slaalomit aga nii, et ühe aasa sõitsin traavis, kaks aasa sammus, siis kaks aasa traavis ja ühe sammus jne. Täiesti supper. Kui sellega olin lõpetanud, siis jalutasin koju. Kui olin koplisse jõudnud, siis Abruka oli suht ärev. Tahtis ka mängida, pm näksas Vahurit ja jooksis minema. Isegi mina ehmatasin sellepeale, aga enne kui ma suutsin toibuda ehmatusest seisis Vahuri minust poole sammu võrra eespool. Tagantjärgi ülemõeldes mõikasin, mis oli juhtunud. Vahuri oli ehmatanud ja teinud ühe galopi sammu, ma ei hoidnud teda vaid panin väravat kinni. Ta alati seisab paigal ja ootab kuni ma ära askeldaksin. Ja peale seda ühte ehmatus galopisammu jäi ta lihtsalt seisma ja ootas kuni ma annaks märku, et lähme edasi! See oli võimas tunne teada, et loom lihtsalt ootab alati viisakalt su järel ja arvestab sinuga.