15.Juuli, Awful day,in fact I don`t really wanna talk about it

Nagu pealkirjaski kirjas oli see jube päev. Mitte ainult hobuste koha pealt. Igatahes esimesena sõitsin Vahuriga. Sadulatta jällegi, kuna meil lihtsalt ei lähe sadulavöö kinni, lahe... Tegin üleminekuid, pöramisi, kõik ideaalne, mugav, ma ikka täiega laavin seda looma. Getu oli ka kaasas muidu. Tegin galopi harjutustena sisse kavalette. Sitaks hea oli, ei mingit kolistamist v.a üks kord. Jalutasin nata, viskasin päitsed pähe ja viskasin Getu selga. Ta oli esimene kord hobuse seljas, algul ei suutnud sammuski lõdvestuda, kuigi Vahuri julgustas teda seda tegema. Ta pm ei teinud välja kõigist putukatest ja parmudest, vaid kandis truult Getut. Supper loom siiski. Lõpuks läks ka Getu supper hästi kaasa ja mõtlesin, et proovime traavi ka. Ainukesed asjad millele ma rõhusin on püsi lõdvestunud, kuna ainult siis sa püsid korralikult seljas. Tuletan meelde, et ta oli sadulatta ja ei saanud end tasakaalustada ratsmetest, kuna hobune oli päitsetega ja kordel (tema ainukesed mõjutamis vahendid oli ta keha ja istmik, mida ta kahjuks veel kasutada ei oska ja kui ausalt võtta paljud seda ideaalis oskavad? ). Seepärast tegelt ma lasingi algaja sinna selga. Ta võttis end kokku ja lõdvestus, palusin Vahuril traaviga alustada ja tema muidugi ilusti läks. Algul oli Getu paras kramp seal seljas, aga juba paari ringi ta lõdvestus ja läks hobusega KAASA. Muli nagu wow. Tegime niiviisi nata sammu traavi ja ma ei suutnud uskuda, et see inimene oli täielikult hobuse võhik. Tal tuli lihtsalt kõik nii hästi välja. Jalutasime tsipa Vahuriga ja käisime lombis sulistamas. Siis lasin ta lahti. Varsti kui me olime korralikult kaaninud kellukest (Getu küll mahla aga nh), siis läksime Vaiperi juurde. Hobune oli otsekui peast põrunud, nh ma isegi ei taha sellest rääkida, Eve teab küll, mis ta temaga tegema peab. Lühidalt öeldes, otsast alustama. Vaatab, kas Evvu viitsib sellega jamada, või hakkab probleemi peitma. Kui ma olin Vaiperi juures lõpetanud hakkasime tagasi kõmpima, julmalt palav oli. Jooksime 17ne peale ja koitsa. Õhtul käisin veel kord, kuna oli vaja üks raud alla lüüa. Ja selle päeva kõige rõõmsam uudis oli see, et me saame vist endale treeneri, küll 1-2 nädalas, aga asi seegi. Mu istak on lihtsalt nii jube ja kui keegi ei röögi mulle, et hei sa rikud seal hobust, siis ma jäängi niiviisi sõitma. Olengi ühel pool selle jubeda päevaga, kõiki ülejäänud jubedusi (mis polnud üldse hobustega seotud) ma siin kajastama ei hakka.