Kõik mis vahepeal oli olnud

Niisiis oli mul mingi hetk täiesti katastroofiline allakäik. Esmaspäeval tuli rautaja ja pani rauad alla. Vahuri oli kui peast põrunud, tõmbas mitu korda värkimise ajal küünasse jne. Mul oli nagu wtf, see on minu poiss? Ta pole never ever ei mingis olukorras mul küünlasse karanud, v.a eelmise värkimise ajal korra. Okei suutsin ta maha rahustada ja saime enamvähem värgitud. Lõpuks viskas tal see seismine või mina ei tea mis asi tal üle viskas, aga ta hakkas juba täiesti teadlikult Võsa lööma. Mul oli jällegi karp lahti, et ta pole ealeski inimest löönud. Okei ma olin igatahes väga pettunud temas. Siis järgmine päev oli maastik, mis kuulus ültse minu kõige halvimate trennide esikolmikusse. Pm läksin ainult päitsetega ja algul oli ta ideaalne,väikseimagi keharaskuse muutusele vastas ja ültse tipp-top loom. mina muidugi vaimustuses ja mingi hetk otsustasin, et oh ta ju galopis viimasel ajal niinii tubli, et las ma proovin siin ka. Ja siit hakkas kõik allamäge minema, ta muidugi tahtis otsekohe oma teed minna (me olime suurel põllul) ja mina tahtsin ta voldile võtta. Ja ei mitte mingil juhul tema ei keera, okei ma saan aru et sadulatta mul halvem tasakaal jne aga traavis sai ju ilusti sõidetud ja nüüd galopis... Noh tegin siis tsipa seda volti, sain enam-vähem ja jalutasime edasi. Kõndisime mu vanaema juurde välja ja läksime aeda sõitma, käisime grill majakeses (see mis riidest on) ja kõik jälle tipp-top. Hakkasin seal vabal alal (seal suur aed, nii et on vaba ruumi, kus trenni teha) ja ta lihtsalt lambist vedas minema. Teda ei huvitanud, et ma andsin talle hoopis teisi märguandeid, lihtsalt nahhalselt vedas minema. Mul oli jällegi karp lahti, et mida kuradit, okei natuke pusisin sellel alal ja siis kui enam minema ei tõmmanud, tulin seljast, et esiteks maha rahuneda ja läbimõelda millest selline käitumine ja teiseks hobusel lasta puhata. Siis mul tuli järsku hüsteeria hoog, suhteliselt lambist. Ta astus mulle varba peale ja see oli valus, ma ei karistanud ega midagi, aga viskasin valust pikali ja lihtsalt lampi hakkasin hüsteeritsema. Ma ei saanud aru, kuidas kurat mul said sellised vead sisse tulla, ma olen ju alati püüdnud igat trenni analüüsida ja uurinud juurde kuidas saaks paremini teha ja ikka sellised vead sees. Muidugi see et pole pidevat treenerit on ka väga-väga-väga paha, aga mis teha. Läksin istusin kiigu peale ja Vahuri tuli minuga tuli minu juurde ja toppis oma ninnut mulle sülle, et umbes ära nuta ma olen ju siin, see oli väga armas. Kui olin täielikult maha rahunenud istusin selga ja hakkasime tagasi minema. Ma ei puutunud terve tagasitee kordagi ratsmeid, et mul poleks võimalik midagi ära rikkuda. Ja sain väga hästi juhitud. Ja siis muidugi pani Vaiper ajama ja pidurdas täpselt minu vastu. Ai see oli valus, ma lendasin raksuga Vahurile kaela peale ja sinna ma jäingi, pm hingetu. Lasin Vahuril mind lihtsat koju vedada. Ta arukas loom, ei mõelnudki midagi karta ja rahulikult lonkis koju. Igatahes katastroofiline trenn. Kolmapäeval tegin aga tavatrenni. Mõtlesin,et proovin kõik oma vead lihvida, aga võta näpust kohe kui ma sadulasse istusin oli hobune ideaalne. Rahulikult tegi kõik harjutused läbi ja galopis polnud mõtetki kusagile minema vedada. Ma olin segaduses, aga õnnelik. See oli suhteliselt lühike trenn, aga eeltöö neljapäevaseks hüppetrenniks.