Tglt ka see pealkiri on ikka nii true... Vahepeal on lihtsalt selline tunne,et kõik on liiga perfect, liiga fakelt perfect. Selline tunne, et kaua ei saa minna enam nii hästi mingi hetk tuleb see crash ja see crash tuleb väga valus. Igatahes mul on Vahuriga väga hästi läinud. Täna tegin jälle lühidalt sadulata trenni ja nüüd tegin ka galoppi. Esmakordselt täiesti ideaalselt ja rahuklikult pöörates (y). Sääsed segasid küll tema keskendumist (minu oma niisamuti). Suht vastik oli sõita ja vehkida kätega, et neist saatana putukatest lahti saada. Aga siiski oli trenn järjekordne total success. Ja kui aus olla hakkab tasapisi minusse hiilima kartus. Elu on juba selline, et ei lähe ealeski ainult hästi, kui on järsk mäkketõus siis tuleb alati veel järsem langus. Ja seda ma kardangi, väga tobe aga tõsi... Ma ei taha enam seda saamatuse tunnet. Kogu see pläma tundub vana inimese jutu moodi, aga see on täpselt see mida ma tunnen... Okei nüüd vist kõik emotsioonid ära kribatud ja võib ka lõpetada.
Sunday, June 21, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment