Läksime maastikule. Ma ei viitsinud midagi peale panna ja ma panin ainult kaitsmed ja nöörid päitsete külge. Ahjaa Märjalt ma olin ostnud silmatilgutid, päitsed ja kärbsekardina (rauad kh aga selle ma mainisin juba eelnevalt ära). Silmatilgutid seepärast et tal oli mingi hetk rohkesti seda silmanõret ja kärbsekardina muidugi sellepärast, et kärbestele meeldis seal silma juures askeldada. Niisis puhastasin silmad ära, mida ta lasi rahulikult teha (ma põdesin,et nüüd hakkab tema veenmine pihta, et see pole ültse nii hirmus kui see kollane pudel sinu poole tuleb). Panin päitsed pähe ja aitasin Laural valmis panna. Hüppasin selga ja hakkasime minema. See on ikka niinii nõme, et ta ei tohi värsket rohtu saada, eriti arvestades kui pikk see praegu on. Pm koguaeg pidin ma teda keelama, et ta ei tohi rohtu süüa. Mingid kitsed karglesid seal meie ligiduses ja Vahuri jaoks oli see huvitav, yeey rohu poole küündimine jäi järgi :D. Jalutasime oma tavalist "mini maastikku", kui mul tuli tahtmine kaugemale minna ( jah ma tean väga egoistlik, aga Laura oli hakkama saanud, ainult paar korda virisenud + me oleme temaga kaugemalgi käinud). Küsisin talt mitu korda üle kuidas on ja kas oled kindel, et saad hakkama, kõrvalt vaadates sai igatahes. Okei üpris varsti hakkas vingumine pihta, et issand kui närviline hobune ja ma ei saa jne. Oi ma sain vihaseks, milles kurat hobune süüdi on, et sa hakkama ei saa. Pöörasime otsa ringi ja hakkasime kruusateed pidi tagasi minema. See päev olin ma Laura peale ikka päris pahane sellest ka selline pealkiri. Nüüd lasen aga hobusel pühapäevani-esmaspäevani puhata ja siis kui rauad all siis uue hooga.
Saturday, June 13, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment