Ma peaaegu, et ei jõuagi poni juurde. Vaid tühised 1-2x kahe nädala jooksul. Paha, väga paha. Kui aga sinna olen jõudnud on sõitmine pea, et võimatu olnud. nii on põhiline niisama ninnu-nännutamine ja natuke sammu ja paar traavilõiku. Thats it. Ei meeldi see olukord, aga parandada ka ei saa. Isegi, kui üritaksin. Pole platsi, pole tervist, pole viitsimist... Vabandused, vabandused. Aga nii palju, kui ma olen suutnud poniga kokku saada on ta olnud üks pahur pallike. Talvekarv on lihtsalt niivõrd paks. Pahur ikka sellepärast, et keegi julgeb teda segada söömise ajal. Aga kui ta märkab paari leivatükikest mu taskus on tuju kohe parem. Märguanded on meil ilusti meeles. Tahaks jubedalt maastikule minna, aga teed on lihtsalt nii libedad. Oeh tuli üks halamist täis postitus. Loodan, et asjad paranevad kevadega. Siiamaani tukume vaikselt talveund.
