At least we are trying

Käisin mingi päev poniga pikal maastikul. Läksime päris kaugele ja käisime esmakordselt ujumas ka. Alguses oli poiss ehmunud, kui nägi seda joodavat vedelikku nii suures koguses. Kuid kõrvuti me sinna sisse läksime. Ta sai isegi paar ujumis tõmmet tehtud. Puristas ja mõnules seal kuidas sai. Mingeid muid hetki maastikust ma kahjuks eriti ei mäleta, kuna see ujumise hetk ja kõik need emotsioonid olid lihtsalt niivõrd eredad, et jätsid teised sündmused häguseks. Igatahes algas meie retk 4ja paiku (hommikul) ja see tähendas, et ma olin surnud kogu ülejäänud päeva. Siis oli vahepeal üks puhkepäev (või oli neid kaks?) ja ma koperdasin jälle talli. See kord oli see seitsme paiku (õhtul). Roomasin jalgrattaga läbi terve linna (ma olen ikka väga sportlik inimene, ma tean) ja hädaldasin iga minut. Kohale jõudes olid pilved korralikult päikse ära peitnud ja oli mõnus, jahe isegi (no kuulge pärast sellist kuumust tundub iga väike kraadi languski jahedam). Tegime korralikult trenni seekord. Pikalt sammu ja ma muidugi siblisin seal seljas parajalt. Kui tundus enam-vähem alustasin traaviga. Alguses oli kuidagi selline vastik tiksuv samm ja üldse ei läinud edasi. Pusisin seda päris pikalt ja mingi hetk hakkas isegi asja saama. Sellele eelnes muidugi kiiresti sahmimine, eest kangutamine ja kõik muu ebavajalik, mida suutsin mina oma oskamatusega põhjustada. Õnneks suutsin ma selle ära parandada ja lõpp tulemus oli rahuldav. Eest ei kangutanud ja astus täitsa ise ja mis kõigeparem edasi ka veel. Igast sik-sakke ja asju tegime, et see pööramine jälle normaliseeruks. Täitsa hea oli. Galopi tegin ma lihtsalt selleks, et saada need tõsted rahulikuks. Ja pööramised ka sinna sisse. Nägi see välja umbes nii, et tõstsin, väike maa edasi, volt vastavast jalast ja tagasi. Ei midagi rasket, aga samas tuletas talle meelde erinevaid märguandeid (ja mul lasi see harjutus oma tasakaalu rohkem kontrollida). Igatahes tööd on oi kui palju ja mina pean ennast kokkuvõtma. Eks näis kuidas meil läheb siis.

We are back

Jah me polegi kadunud ja peale järjekordset pikka pausi ja mõtisklusi otsustasin, et ma ei jäta ratsutamist pooleli ja hakkan ilusti sõitma kasvõi oma lõbuks. Paar päeva jälle liigutatud poissi. Sõiduajad on väga limiteeritud variant a) vara hommikul, kui ple veel kuum ehk mingi 4-5 ja variant b) hilja õhtul, kui päike juba loojumas on. Nh proovime kõik variandid läbi ja leiame siis sobiva :). Aga mis seal ikka isegi pärast pikka pausi on poiss ikka heaheahea. Võhma vähe ja natuke pikema reageerimisega,seda küll,aga ikkagi ta ju minu Vahuri(oojaa ma olengi väike laps, kes on vaimustuses oma ponist), seega alati ja igatepidi hea. Nh midugi lähevad mõned trennid võssa tulevikus, aga see on juba minu süü ja ma üritan hoida kõike nii positiivsena kui võimalik.