They are so different but at the same time so similar

Vahuri
Täna ma võtsingi mõlemad loomad ette. Vahuriga läksime platsile, et keegi meid ei segaks. Sõitsin sammu lahtiseks ja hakkasin painutama. Täna oli ta selline kukununnu, et anna minna. Nii hästi reageeris kõigele ja oli ise nii aktiivne, täpselt nagu ootakski igat järgmist märguannet. Traavis tegime volte ja just seda, et ta ümber sisemise sääre pööraks. Kui tahab ja viistib, siis tuleb välja küll. Tulime isegi korra kavalette, mäletas küll kuidas neid ületati, seega ma nied väga ei tulnudki rohkem. Tegime sirgeid, mis meil üllatavalt hästi välja tulid (Liis mainis oma blogis sirgete raskusest, mis meie puhul pole õnneks väga märgatav). Mingeid ülemõistuse raskeid asju ei teinudki. Galopis pöörasin tähelepanu sujuvatele tõstetele ja painutustele. Ta kipub galopis jäigaks minema, ei taha üldse voltidel painutada, vaid pöörab nagu ta päris alguseski pööras e puupakuna (nagu keegi mainis, täpselt nagu vankrihobune). Ei mingi painutamist, vaid terve keha pöörab korraga või noh... oeh... ma ei oskagi seletada, vast saab keegi aru. Igatahes pusisin seda, kohe kui sain soovitud asja kätte patsutasin, tulin seljast, võtsinkapsli&sadulavöö lahti ja jalutasin.

Abruka
Temaga sõitsin siis koplis, kuna Vahuril pole mingit tobedat kommet segada, kui teised sõidavad (Abruka armastab lihtsalt segada trennitegemist ja nõuab alati endale tähelepanu). Läksin selga ja üritasin hästi lõdvestatuna püsida, tal on sellina häst ebamugav samm, millega ma tahes-tahtmata lähen jäigaks :S. Saime ilusti vähemalt liikuda minu valitud suunas, isegi kui Vahuri oli silma piirilt kadunud. Traavis me vajusime igalepoole, kus ainult võimalik. Sellel hobusel on vaja VÄGA konkreetset välimise sääre&ratsme tuge. Muidu ta venib 10m voldilt min 20m voldile. Oeh raske ta oli, aga hakkama me saime. Kohe kui ta suutis lõpetada alustatud 10 m volti 10m voldina, lõpetasin trenni ära ja jalutasin ta maha. Igatahes olid mõlemad hobused väga meeldivalt sõidetavad (imestage nüüd kõik need sulelised & karvalised, kes Abrukaga sõitnud on :D).

Bringing galop in our training

Niisiis me oleme intensiivsemalt treeninguga tegelema hakanud. Trenni ma ei läinudki üksi (wow koht), Laura tuli ka Abrukaga kaasa jalutama. Seepärast ma igaksjuhuks platsile ei läinudki, seal pole ju piiret ja plats tee ääres. Ohtlik ongi see, et Laura ei juhi absoluutselt Abrukat, ta on licalt õnnelik, kui hobune liigub ja ta on seljas, teda vist eriti ei huvita ratsutamine vaid licalt sõitmine, tema valik. Vahuriga tegime me, aga traavis isegi midagi töö taolist. Painutasime ja üritasime hästi edasiviiva sammuga liikuda. Tulemus oli rahuldav. Ta polnud ju päris pikalt korralikus treeningus olnud ja nüüd tulebki asju tasapisi meelde tuletada. Traavis kätte saadud tulemustega rahul olles liikusime edasi galopi juurde. Sõitsin hiigla suurt kaheksat ja siis kaheksa "kaartes" sõitsin galoppi, kaheksa keskel jälle traav ja kaartes uuesti galopp. Päris hästi tuli välja, seega pikalt ei teinud. Laura hakkas aga vinguma, et Abruka jalutab pidevalt talli poole. Noh eks ma siis tahtsin ise vaadata, mis värk on. Läksin selga ja hobune näitas mulle otsekohe, mis suunda tema tahab liikuda. Mul oli küll nagu, mis asja? Muidugi ma ei lasknud tal ennast talli vedada vaid võtsin ta seisma ja näitasin oma suunda. Algul oli ta ilmselgelt hämmeldunud, et keegi teine otsustab suuna üle. Kui ta aga hämmingust üle sai, otsustas ta siiski minu valitud suunda minna. Muidugi ei teinud ta seda just eriti viisakalt. Enne me vingerdasime paar korda tema valitud suuna ja minu valitud suuna vahet ja siis otsustas ta, et aitab naljast, tema enam ei liigu siit sammugi. Nh mis seal ikka, mul aega oli ja jätkasin stabiliise surve hoidmist. Kohe kui ta liigutas natukenegi ette poole andsin järgi. Kui aga jäi jälle seisma lisasin surve. Mis seal ikka niiviisi me saime siiski minu suunda liikuma. Kindlates kohtades ta vajus ikka konkreetselt välja, aga pole hullu, vähemalt saime me suuna suhtes kokkuleppele. Otsustasin, et peaks natuke Arukaga jamama ja Lauralt konkreetselt küsima, mis ta edaspidi teha soovb. Kui ta on rahul sellega, et hobune ise valib suuna (muus suhtes on Abrukal kõik okei talle meeldib licalt ise otsustada ja kui keegi teda ei juhenda siis on ta vana rahu ise) ja sõidab licalt meil platsil sabas v tahab ta siiski ratsutada ja õppida asju juurde, treenida end nii füüsiliselt kui moraalselt. Kahtlustane, et ta ei viitsi sellega jamada, aga mul seda huvitavam Abrukaga mässata.

15.04 Natuke pusimist poisiga

Vedasin end jälle poisi juurde. Panin valmis ja platsile. Tegin hästi pikalt sammu ja pidevalt nõudsin talt energilist liikumist. Muidu tal selline mõmmi samm, mida ei tunnegi, aga nüüd sain ta täiesti tuntavaks sammuks, kus ma tundsin, et ta liigub edasi ka, mittte ei tammu kohapeal. Kohe kui selle olin kätte saanud lasin natuke tal oma mõmmi sammu teha ja siis jälle energilisemalt. Üritan selle energilise sammu ta tavapäraseks allüüriks muuta. Eks näis kas suudan. Aga mingi hetk tegin traavi ka. Sama eesmärk, aktiivsust juurde. Saime täitsa hakkama. Algul tahtis ainult tempot juurde lisada, aga mingi hetk sai pihta, mis ma talt küsisin ja toimis, see oli vau. Voldid on meil muidu ilusad ja ümmargused, aga ta tahab neil välja surra. Seega ka volte tegin rohkem kui tavaliselt ja just nõudsin talt aktiivsust. Kokku oli see sõit heal juhul 15-20 mini, aga oli tunda, et poiss oli väsinud. Lõpetasin siis ära ka. Sulistasime poriloigus ja oligi kõik. Hea oli see, et sain varem tulema tallist, kui plaanis oli. Eks peab nüüd hakkama tihedamalt neid lühitrenne tegemas. Praegu kooliga nii palju rabelemist, et anna minna, seega ei taha ma midagi lubada.

11.04 New Beginning?

Pole vääga pikalt kirjutanud. See on aga sellepärast, et polnud poniga midagi teha saanud. Igast asju oli vahel, kool, halb tervis ja veel paljupalju probleeme, mis kõik vajasid lahendamist. Olin tõesti hulluks minemas. Õnneks nüüd üle pika aja nägin seda jumalikku olevust uuesti. Üritame siis uuesti korralikult trenni tegema hakata. Üritan talle meelde tuletada, et inimene pole paha olevus, kes sunnib midagi tegema vaid hoopis usaldatav isik. Täna oli selline tunne, et me oleme jälle alguses tagasi. Ma ei süüdista hobust. Muidugi mitte. Süüdi olen mina ja ainult mina. Üritan siis kõike parandada. Tõesti loodan, et õnnestub. Poni kartis kõike ja kõik märguanded olid kergelt ununenud. Pidime hakkama kõike meelde tuletama. Tegime u 20 minise ratsatrenni ka, kui seda võib niiviisi nimetada. Üldiselt kui arvestada, kui pikalt ta polnud sõitnud oli päris hea. Ise olen roostes, kuna endalgi ju jälle paus sees olnud. Ma olen kõige halvem hobuinimene/ratsanik või kuidas iganes mind võib üldse nimetada. Ma ei suuda ennast kuidagi käsile võtta ja korralikku treeningplaani väljamõelda. Ma kipun alati inspireerima, isegi kui mul see plaani taoline asi on olemas. Aga ma üritan, ausalt. Väga sisutu postitus, aga ma olen ise praegu väga segaduses ja ei suuda mitte midagi korralikult ära teha. Lihtsalt nii masendav on kõik (pole üldse hobustega seotud, but still).