29.Juuli, we have to make through it

Suht masekas peal. Vahuriga olen ma kusagil suure vea teinud, arvatavasti sellega, et hakkasin tema jaoks liiga järsku intensiivsemalt trenni tegema. Igatahes pole ta enam trennis see, kes ta oli. Ta ei taha liikuda ise, samas kui enne kuulatas minu väiksematki märguannet. Ta on eest jäik, enne oli mega pehme eest jne. Ma ei teagi mida teha. Alustada otsast? Võimalik. Või võtta lihtsalt aeg maha, pole kah halb idee. Ei tea, arvatavasti teen nati seda trenni mis me ennegi tegime. Ehk eest pm olematu kontaktiga, et ta maha rahuneks ja mu tobe käsi ei segaks teda. Ja alles siis tasapisi seda kontakti värki harjutada. Vb olla teha ültse mingi aeg päitsetega trenni. Annan talle 4 vaba päeva kah, et ta saaks välja puhata. Aga räägiks siis trennist kah. Läksin talli ja panin ta valmis. Siis platsile, alustasingi olematu kontaktiga ja võtsin ratset täpselt nii palju kui ta lubas. Ehk kohe kui ta kuidagi moodi ebaloomulikult käitus, nt läks eest natukenegi kramplikumaks v samm muutus kuidagi moodi siis rohkem ma seda ratset ei võtnud. Niiviisi temaga "mängides" suutsin ma normaalse kontakti saavutada. Samuti traavis ja ta isegi lõdvestas. Tegin siis galoppi ka, ega midagi väga nuriseda polnud püüdsin ikka jätkata sama tööd. Kuna mul oli üks madal peneroll välja veetud siis tulin seda. Ta töötas päris korralikult, aga me ei suutnud ühtlast kontakti hoida. Kui ta mingile takistusele läheneb, siis ta tahab alati seda vaadata, olenemata sellest kas ta kardab seda või ei karda. Sellega kaasneb pea alla vedamine, mille vastu ei oska mina muud teha, kui paluda tal seda peal ikka üleval pool hoida. Vastasel juhul ta lihtsalt tõmbab mu sealt sadulast välja. Täna seda õnneks ei juhtunud ja pole ammu juhtunud ka. Igatahes siit tuleneski meie kontakti mitte püsivus. Viimane kord kui me seda penerolli tulime oli ta eriti tubli. Ma tundsin kuidas ta töötas sealt üle ja seda ilma minu poolse segamise/aitamiseta. Kokkuvõttes on ta hea poni, aga meil on omad probleemid, mis häirivad mind ja millest me peame jagu saama.

28.Juuli, ma olen nii kuradima saamatu :S

Hommikul Getuga käisime Märjal ja vahetasime sadulavöö ära. Enamvähem sobib see, ainult et ta mõlemilt poolt suht viimastes aukudes. Võtsime kohusetruult Egle ratta ja läksime talli. Võtsin Vahuri ja panin valmis. Muide, plats niideti ära, yeey. Kui valmis siis platsile ja tööd tegema. No nii saamatuna pole ma ennast enam ammu tundnud. Tavaliselt on ta käele üli tundlik, aga täna lihtsalt ei mõelnudki kergele kontaktile. Varemgi istunud käepeal, aga mitte kunagi nii hullult. Püüdsin oma käe võimalikult pehmene hoida. Ette, alla ta sirutab, aga kohe kui tahan, et ta pead ise kannaks on kõik p******. Lihtsalt istub käele ja ongi kõik. Ma olin sõnatu, proovisin teda painutada, nati tuli järgi ja siis jälle ratsme taha. Isegi eile oli ta palju-palju parem.Tegin kaheksal painutusi ja püüdsin ta eest pehmeks teha. Aga no täiesti null. Mingi hetk hakkas enam-vähem tulema, siis kiitsin ja jalutasin temaga. Algul mõtlesin, et ei teegi parem galoppi, äkki rikun kõik ära, aga mis teha lapseaju nagu mul on otsustas galopi heaks. Tõstsin galoppi ja ikka sõites kaheksat, lihtsalt keskel võtsin korra traavi, et õigest jalast tõsta. Jala vahetusi me veel ei oska. Vasakust oli lihtsalt nii super poiss, aga paremast tahtis vajuda sisemisele ratsmele. No ma ei tea olin JÄLLEGI sõnatu. Püüdsin painutada teda, aga no ta lihtsalt ei reageerinud. Mida kuradit ma nüüd suutsin kokku keerata. Enne polnud sellist probleemi ollagi. Nii kui ta natukenegi järgi andis lõpetasin harjutuse. Tegin lõputraavi ka, aga see ei täitnud eriti oma eesmärki. Jalutsain maha ja pesin ta ära. Siis kui hakkasime tagasi kõmpima ja Egle ratast ära viima sain ma smsi, et oih sa ei saagi seda ära tuua. Lahe,tänks siis. Igatahes sõitmise kohapealt väga feil päev. Ei teagi,kas on mõtet homme hüpata,kui hüppan siis seda mingite harjutuste näol. Loodan, et suudan ennast veenda, et mul hetkel ratsastust rohkem vaja. Vaatab kuida ta homme on.

27. Juuli, My fatty

Täna oli plaanitud hüpekas poole seitsmeks. Helistasime mingi hetk Võsale ja ta ütles, et ta karkudega ja ei saa tulla. Deem, njh mis seal ikka, mõtlesime, et teeme ühe piskese hüpaka ikka. Läksime platsile ja tassisime kolm takistust välja. Kaks pisikest, kus olid kavaletid ees ja üks "põhitakistus", mis pidi hiljem kõrgemaks minema. See oli samuti kavalettidega. Tegime kerge soojenduse ja hakkasime tulema. Tõstsime risti kõrgemaks ja siis tulime sellise mõnusa ületöötamisega, et no pole sõnu... Lõpuks tõstsime meeter lattaiaks ja siis meeter okseriks. Lattad ei valmistanud mingit probleemi, aga okser. Hmm seal peab ikka seda sammu klapitama ja pm kogu töö hobuse eest ära teha. Raske nii mulle, kui ka hobusele. Aga muidu on ta tubli. Muidugi see, et ta nii paks on ei aita teda eriti hüppamisel. Aga nh mis teha.

26. Juuli, Natuke liigutasin

Hommikul sain Getu ja Anneliga kokku. Getu tahtis minuga trenni kaasa. Paps viskas meid ära. Kui kohale jõudsin oli sitax palav ja palju parme. Jube, võtsin hobuse ja puhastasin käppelt ära, valjad peale ja platile. Seal tegin seda toe värki ja püüdsin tagaotsa tööle panna. Noh tulemused polnud just hiilgavad, aga vähemalt midagigi. Ja kui arvestada, kui palju segavaid faktoreid oli (siinkohal siis parmud, sääsed etc) siis oli täitsa okei. Eve ühines ka meiega. Tegime seda harjutust, et kaheksana sõidame ja keskel kavaletid. Need tulime traavis, siis koheselt tõstsime galoppi, tegime kaare galopis ja enne latte jälle traavi. Suht okeilt tuli, kui ma ise teda eest toetasin, aga kohe kui käsi vajus ära, siis plaksti maha. Njh homme räägib veel sellest Võsaga. Aga rohkem midagi erilist ei teinudki. Muidugi minu 1 000 000 viga lõid ka välja. Nüüd siis veel üks lisaks, ma kallutan liiga taha. Suht mida iganes eks, aga see olen mina. Ma suudan alati ka kõige võimatumates kohtades vigu teha :S. Tegime platsi ka takistustest puhtaks, algul tassisin üksi, siis aitas Getu ka. Lubati selle nädala jooksul see pikk rohi ära niita, aga täpselt ei tea kuna ;P. Meie aastane sporditegemise norm sai täis siis, kui me jooksime bussi peale, isegi pooleldi joostes läks meil üle poole tunni, et bussipeatusesse jõuda. Pärast läksime Getu ja Anneliga ujuma ja niisama tõmblesime ringi ;P .

23.Juuli, Pretty good,huh

Täna oli ilus ilm ja üpriski palav. Tahtsime minna maastikule, aga kuna metsas oleksid meid sääsed & parmud ära purenud otsustasime Tõrvandisse minna. Hobused olid elu õnnelikud, et ei pidanud oma tavapärast trenni tegema. Tõrvandis oli üks suur muruplats ja me tegime seal galoppi, eelnevalt olime traavi ühel teisel põllul teinud. Siis läksime poodi, ühes kohas olid hobused kahtlevad, aga nad said sellest kiiresti üle. Läksime lastemänguväljaku lähedale ja seal olid vaimustuses lapsed, kes ronisid mingi asja peale ja kiljusid "hobused,hobused". Mulle tundus nagu oleks Vahuri sellest indu juurde saanud ja kuidagi uhkema sammuga hakanud astuma. Väga võimalik, et ma kujutasin ette aga nh. Vahuri ei kartnud seal mitte midagi,Vaibu ainult lollitas seal tsipa. Seal oli mingi 30cm-ne pink millest me üle hüppasime. Kuna me olime mänguväljakust ja lastest kõvasti kaugemal, siis ei näinud selles mingit ohtu. Siis tuli mingi vanamuti (vabandan väljendi eest, aga no kuidas ma teda siis nimetan) ja hakkas närvama ja röökima, et mis te siin teete jne. Oleks võinud ka rahulikult öelda,me oleks seda ka siis aktsepteerinud. Okei me läksime rahuga minema. Kuigi ei kujuta ette, kuidas me nii ohtlikud olla saime. Hiljem saime teada, et see tädike oli suht peast põrunud ja kujutas seal endale igasuguseid asju ette. Midaiganes. Eve sugulane ja veel mingid tüübid ühinesid ka meiega, nad olid jalamehed. Kui jõudsime Eve põllule, siis tegime paar kima galopi tiiru, mida hobused sajaga nautisid. Jalutasime hobused maha ja talli. Eve oligi pm tallis, ma pidin aga veel kõmpima. Jalutasime vabaratsmega. Kui kodus, siis pesin hobuse ära ja lasin lahti. Ja ongi kõik.

22. Juuli, Tired

Täna mingi kuue paiku pidi Võsa tulema. Ma läksin poole viiesele bussile ja jõudsin kuidagi moodi poole tunniga talli. Vaatasin, et okou 15mini pärast pean platsil olema ja mul polnud midagi tehtud. Vahetasin käpla riided ja jooksin hobustele järgi, Vahuri tuli traavis vastu, ma hüppasin selga, et kiiresti talli juurde jõuda. Kui kohal siis minu turboga hobust puhastama, kõige kauem läks kapjadega. Siis sadul selga ja sadulavööd pingutama. No see on kõige suurem vöö, mis ma leidsin. Ta vähemalt 15cm suurem minu eelmisest, mis läks talvel mõlemalt poolt viimasesse auku. Seda uut vööd peab veel 15cm pingutama. Samas, kui see kord suure vaevaga peal,siis on sadulavöö lõdvalt. Mingit punnitamist ma pole hobuse poolt märganud. Varsti peaks uue vöö saama. Igatahes jõudsin platsile ja tegime sammu. Võsa hilineski, ta hoiatas küll, et võib hilineda, aga me ikka kiirustasime. Kui Võsa tuli olime juba traavi pm ära teinud. Ma tegin kaheksal painutusi ja seda, et ta ümber sisemise sääre pööraks + eest tugi. Ütleme siis nii, et kõrvalt vist paistis halb, aga ma tundsin mõningaid edusamme. Võsaga hakkasime kavalette tegema, et hobused hakkaksid tööle. Ja imede ime kui ma kätt ära ei visanud ja ise ette ei karanud, siis tuli kõik perfektselt välja. Siis tegime igasuguseid traavi, galopi hüppeid. Nt alguses kavaletid, galopile tõste, plank, traav ja rist otsa. Suht hästi tuli, aga kuidagi ei venitanud. Hakkasime okserit tulema, et ta venitaks. Lõpu hüpe oli hea, nagu Võsa ütles. Kõik klappis ja ta mõnusalt painutas/venitas. Jalutasin ja rääkisin Võsaga. Siis läks Võsa ära ma jalutasin veel nati ja siis viisin ta ära. Tubli loom oli.

21.Juuli, We still have problems,but we will get over them...

Täna hommikul, kui ärkasin siis käpla sööma ja siis talli. Kui hakkasin kohale jõudma otsustasin Evele üle helitsada. Ja mis te arvate, muidugi ta magas rahulikult. Lahe -.- Okei mõtlesin, et annan siis Laurale trenni. Ta pani Abruka valmis, ma võtsin korde ja platsile. Hakkasime kordel harjutusi tegema, nt käed kõrvale sirutatud õlakõrgusel ja pool istak, õlaringid varvaste puudutamine,jalusteta harjutused jne. Igatahes kõik see selleks, et ta saaks enesekindluse ja parema tasakaalu. Sama tegime ka traavis, tema tõstis traavi ja võttis sammu. Ratsmeid ma tal puutuda ei lubanud. Sai ilusti hakkama. Panin talle maas lebava lati ette ja ta tuli sellest paarkorda üle. Lõpetasime trenni ära. Kogu trenni jooksul ei puutunud ta peaaegu et kordagi ratsmeid, tubli. Siis läksin tõin Vahuri ära ja puhastama. Õgisime vahepeal õunu ja ootasime kuni Eve helistaks. Kui ta oli ära helistanud, panin Vahuri valmis ja platsile. Sammu tegin algul vabaratsmega ja siis üritasin seda toe värki teha. No kurat küll ma ei oska, ma saan ju selletagi hakkama. Aga kui tahan, et hobune ei jookseks eest tühjana, siis peab proovima. Põhimõtteliselt kui ratse käes siis istub käepeal, seda põhiliselt küll galopis, but still. Mingi hetk nagu tuntsin isegi kerget kontakti näpuotsas, aga järgmine hetk tahab tagasi käe peale istuda või viskan mina ratsme ära ja hakkan säärte & istakuga sõitma, eest puutumata... Tulin kavalette ja seekord ei kolistanud pm kordagi. Super. Isegi see kerge kontakt hakkas tulema, tegin paar eilset harjutust ja lõpetasin ära. Täpselt siis, kui me talli jõudsime hakkas mingi ilget padukat panema ja äikest lööma. Jube. Homme siis loodetavasti Võsa trenn, kui ilm kõik ära ei riku.

20. Juuli, Yey we got a trainer ;P

Täna läksin trenni õhtu poole, kuna Võsa pidi tulema 6 paiku. Käisime enne veel Postimajast läbi ja ma sain oma uued kaitsmed kätte. Käisime Statoilist läbi ja ma sõin Kabanossi. Mmm see oli hea. Hakkasime kõmpima talli poole. Kui kohal siis Vahuri sisse ja hakkasin puhastama. Tegin suht aeglaselt. Kui platsile jõudsin siis suht varsti tuli Eve ka. Hakkasime sammu tegema ja tegime paar traavi tõstet. Varsti oli Võsa ka kohale. Ta palus meil algul tema ümber traavi teha. Ta märkas kohe, et minu viga on see, et ma ei paku eest hobusele tuge. Ma seletasin, et see tuleneb sellest, et mul üpriski tugev käsi ja ma lihtsdalt ei julge ratset eest võtta. Ma saan tegelikult täitsa vabalt sõidetud ilma, et ma puutun teda eest ja ta lõdvestub sellega. Okei hakkasime siis tegelema selle eest toega, samas ma ronisin kehaga ette. Pidin täisistakus tal taguotsa tööle panema, kuna kergendades ma vajun ülestõustes ette. Seda peab treenima. Traavi soojendus tehtud, hakkasime kavalette tulema. Algul tulime nii lönta-lönta, et hullemini annaks teha. Pm koguaeg kolistas. Lõpus, kui ma suutsin end koku võtta ja talle eest tuge pakkuda hakkas hobune kohe tööle. Lõpetasime sellega ja tulime pisikest takistust millel oli kavalett kord ees kord taga. Algul ei saanud ta pihta, mis tegema peab lõpus hakkas isegi tulema. Kui puhanud, siis hakkasime pööramist tegema. Pidime rütmi lugema ja hobused sujuvalt rahulikuks sõitma. Algul oli raske võitu, aga me saime hakkama. Isegi väiksed pöörded klappisid meil. Minu supper poni. Võsa ütles, et pean seda tuge talle pakkuma ja alles siis saab midagi edasi teha. Homme pidime neid pisikesi harjutusi veel nati tulema. Nii hea on ikka kui keegi jälgib kõrvalt.

15.Juuli, Awful day,in fact I don`t really wanna talk about it

Nagu pealkirjaski kirjas oli see jube päev. Mitte ainult hobuste koha pealt. Igatahes esimesena sõitsin Vahuriga. Sadulatta jällegi, kuna meil lihtsalt ei lähe sadulavöö kinni, lahe... Tegin üleminekuid, pöramisi, kõik ideaalne, mugav, ma ikka täiega laavin seda looma. Getu oli ka kaasas muidu. Tegin galopi harjutustena sisse kavalette. Sitaks hea oli, ei mingit kolistamist v.a üks kord. Jalutasin nata, viskasin päitsed pähe ja viskasin Getu selga. Ta oli esimene kord hobuse seljas, algul ei suutnud sammuski lõdvestuda, kuigi Vahuri julgustas teda seda tegema. Ta pm ei teinud välja kõigist putukatest ja parmudest, vaid kandis truult Getut. Supper loom siiski. Lõpuks läks ka Getu supper hästi kaasa ja mõtlesin, et proovime traavi ka. Ainukesed asjad millele ma rõhusin on püsi lõdvestunud, kuna ainult siis sa püsid korralikult seljas. Tuletan meelde, et ta oli sadulatta ja ei saanud end tasakaalustada ratsmetest, kuna hobune oli päitsetega ja kordel (tema ainukesed mõjutamis vahendid oli ta keha ja istmik, mida ta kahjuks veel kasutada ei oska ja kui ausalt võtta paljud seda ideaalis oskavad? ). Seepärast tegelt ma lasingi algaja sinna selga. Ta võttis end kokku ja lõdvestus, palusin Vahuril traaviga alustada ja tema muidugi ilusti läks. Algul oli Getu paras kramp seal seljas, aga juba paari ringi ta lõdvestus ja läks hobusega KAASA. Muli nagu wow. Tegime niiviisi nata sammu traavi ja ma ei suutnud uskuda, et see inimene oli täielikult hobuse võhik. Tal tuli lihtsalt kõik nii hästi välja. Jalutasime tsipa Vahuriga ja käisime lombis sulistamas. Siis lasin ta lahti. Varsti kui me olime korralikult kaaninud kellukest (Getu küll mahla aga nh), siis läksime Vaiperi juurde. Hobune oli otsekui peast põrunud, nh ma isegi ei taha sellest rääkida, Eve teab küll, mis ta temaga tegema peab. Lühidalt öeldes, otsast alustama. Vaatab, kas Evvu viitsib sellega jamada, või hakkab probleemi peitma. Kui ma olin Vaiperi juures lõpetanud hakkasime tagasi kõmpima, julmalt palav oli. Jooksime 17ne peale ja koitsa. Õhtul käisin veel kord, kuna oli vaja üks raud alla lüüa. Ja selle päeva kõige rõõmsam uudis oli see, et me saame vist endale treeneri, küll 1-2 nädalas, aga asi seegi. Mu istak on lihtsalt nii jube ja kui keegi ei röögi mulle, et hei sa rikud seal hobust, siis ma jäängi niiviisi sõitma. Olengi ühel pool selle jubeda päevaga, kõiki ülejäänud jubedusi (mis polnud üldse hobustega seotud) ma siin kajastama ei hakka.

14. Juuli, Minust hullemat sõitjat pole olemas :/

Täna hommikul vara äratus, mingi 8 paiku. Hellasin Getule ja küsisin, kas ta tuleb, ei saanud tulla. :/ Paps viskas siis hiljem trenni ära, vahepeal magasin nata. Kui kohale jõudsin polnud kedagi kodus, mul oli nagu yey. Nuputasin kuidas Kutsist (kuri koer, kes on "nööri" otsas ja saab liigelda päris pikalt, peamine ala siiski täpselt talli ja küüni ees, ehk seal kus on kogu mu varustus). Otsisin kuurist nööri (sinnani Kuts ei ulatunud) ja kutsusin Vahuri enda juurde. Hüppasin selga ja läksin seljas talli, Kuts ei söandanud siiski hobusele nii lähedale tulla. Panin Vahuri tallis valmis ja nuputasin kuidas välja saada, nimelt oli Kuts täpselt talli ees (uksed olin ma kinni pannud, väike pilu oli sees. Ja tallis ei saanud ka selga minna, kuna oli liiga madal sissekäik. Kutsusin Abruka ( Abruka oli eemal väljas,veekausside juures) enda juurde ja Kuts jooksis eest ära, küll on hea, et mul tulevad hobused kutsumise peale, muidu poleks midagi välja tulnud. Tulin välja ja Kuts sööstis minu poole. Ma olen Vahurit õpetanud suunamise peale astuma sinna kuhu ma tahan ja nüüd oli reaalne kasu sellest. Ma lükkasin Vahurit kutsile risti ette, et too minuni ei pääseks. Ja ma sain hakkama! :D Genius me, onju. Ja muigugi 5mini pärast tulid kõik koju, great. Läksin sõitma. Ilgelt palav oli ja palju-palju putukaid. Sadulaga me enam sõita ei saa, kuna poni otsustas juurde võtta. Sadulavöö ei lähe enam kinni, poolde kõhtu on. Enne sain vabalt mõlemilt poolt viimasesse auku tõmmata. Varsti peaksime suukorvi saama, nii et ootame. Aga kui sõitmise juurde tagasi minna, siis algul planeerisin, lihtsalt ratsastus teha, aga kuna ma pidin Vaiperiga hüppama ja ma polnud eriti hüpanud, siis mõtlesin neid paari takistust tulla mis üleval olid (u 50cm-60cm). Traavi käigus lihtsalt vahel tulin. Suht hästi. Tegin paar galopi tõstet ja lõpetasin ära. Isegi see trenn väsitas ta ära. Noh pole tegelikult ime, ise nii paks, palav ilm ja putukad. Isegi minu võttis läbi nende ära ajamine. Pesin ta ära, rääkisin nata Helenaga ja viskasin ta lõpuks kopli. Võtsin Mairo ratta ja Vaiperi juurde. Teatasin Viivile, et ma kohal ja lähen sõitma. Tõin Vaiperi ära ja hakkasin puhastama. Evel oli õigus, seda sitta ei saa kuidagi moodi ära, mis tal kõhu all on. Puhastasin nii palju kui sain ja siis kabjad ka. Kaitsmed, valjad peale ja siis oma platsile kõmpima. Sain vabaratsmega ära jalutatud, korra vaatas jalgrattureid, aga ei midagi muud. Jõudsin platsile ja ka Vaiperit hakkasid putukad kimbutama + oli ta energia pomm. Otsustasin ta hoopis korra kopli lasta. Ise nii kaua vahtisin pealt. Varsti tõin Vaiperi ära. Ta isegi ei suutnud paigal püsida. Putukad ründasid nagu hullud. Läksin siis platsile ja hakkasin töötama. Tüüp on ikka sitaks kramp, ei mingit koostööd, ainus asi mis teda huvitas oli putukatest lahti saamine. Hetkeks mõtlesin, et teen hoopis sammu, traavi ratsastuse, aga ma olin lubanud temaga hüpata. Nojah poleks pidanud lubama. Tegin sammu traavi ära ja otsustasin neid madalaid traavis hüpata, kuna Evel läks alati "traavis hüppamine" galopiks ära. Algul oli täitsa okei. Aga kohe kui sai aru, et nüüd tuleb "hüpekas" läks äksi täis. Püüdsin ta enne takistust ära lõdvestada, aga ta samm oli niivõrd teistsugune, et ma ei suutnud isegi ise lõdvestuda. Mõni koht tuli täitsa okeilt, aga järgmine oli nii... njh ropendada pole ilus. Igatahes sain nii, et peale tuli rahulikult, aga kui tema arvates tuli mõni lahedam takistus (näiteks süsteem), siis uhas peale viimased sammud, sealt oli raske seisma võtta või ültse seljaski püsida. Kuigi varem sõitsin taolise hobusega. Rooste olen läinud, mis teha. Kokku võttes tuli minul jube istak ja peale uhav hobune, yeey me. Lõpuks suutsin ma seda peale tulekut juba sättida rahulikuks, aga vot mis probleem hobune ei oska rahulikult hüpata. Siis ta pm jäi seisma ja pani kohapealt üle. Korrigeerisin, siis selle tempo selliseks, et tema saaks hüpata (mitte kohapealt üles põrgata, kus mina lakast kinni hoian ja ratsmed lehvivad, kuna ma ei taha suupeale jääda) ja mina saaks seljas istuda rahulikult. Kui olin neid madalaid natuke sõitnud (kokku umbes 10 takistust), siis mõtlesin oma egole. Mul oli all võimas hobune ja ma polnud üle aasta hüpanud rohkem, kui 90cm. Palusin Helenal tõsta ühte okserit. Tulin korra ja siis tõstis veel. Tulin seda kaks korda jumala mõnusa lennuga ja tema jaoks üpriski rahulikult. See oli 105cm. Rohkem ei hakanudki panema. Ta oli niigi tubli. Jalutasin teda ja kaanisin oma kokat. Kogu trenni jooksul, ei suutnud ma normaalset istakut saavutada (100% tool + kramp), kuna hobune oli kohutavalt harjumatu minu jaoks, aga kui Eve lubab mul temaga veel nati sõita, siis äkki saab midagi tehtud? Ei tea eks näis. AGA, mitte kordagi ei pannud ta mul lampi alt minema, ega visanud. See oli Eve halbade trennide põhi probleemiks. Ainuke ebameeldiv asi ol see, et ta jäi korra seisma ja ei möelnudki liikuda. Nuputasin, mis värk on ja siis tuli välja, et tal oli tagumikul parm, mida ta ei suutnud ära ajada, ma ajasin ära ja voiala me liikusime. Pärast kõmpisin Viivi juurde tagasi, pesin Vaibu ära, tõmbasin kaabitsaga üle ja boksi. Siis ütlesin Viivile tadaa ja viisin Mairo ratta tagasi. Mingi hetk tuldi ka mulle järgi, ongi kõik.

12.Juuli It feels like you have to do same thing over and over and over,

Täna hommikul autoga kohale ja hobuste juurde. Küsisin Laura jala kohta, polnud häda midagi. Läksin hobuste juurde ja nemad truult minu juurde. Kõndisid sabas. Vahuri tuli isegi kuuri, kuigi teadis, et kui ta sinna läheb, siis peab trenni minema (viimasel ajal oleme kuuris valmis pannud). Okei, ei pannud nööri ette ega midagi. Kõnsdisin talli ja tema ikka sabarakuna mul järel. Nunnu. siis jälle kuuri, nöör ette ja puhastama. Ühte kapja ei tahtnud anda, või õigemini, kui ma palusin tal tasakaalu teisele jalale viia siis keeldus. Ei usu, et tal oleks seal valus vms, kuna mingit longet ega hoidmist polnud. Lihtsalt kui palusin tal tasakaalu üle viia, siis ta viis küll selle teisele jalale, aga samas astus kohe edasi. Ta mul kuuris lahtiselt ja pätsmeteta tavaliselt. Noh ma siis lihtsalt järjekindlalt küsisin seda jalga ja lõpuks andis ka. Valjad pähe ja välja platsile. Samm ja traav olid väga pealiskaudsed,natuke tööd, pööramisi ja üleminekuid, aga midagi erilist ei teinud, et teda mitte ära väsitada (see oli viga, et ma tööd ei teinud). Igatahes kui galopiga alustasin, tõusis ta sellise hurraaga, et ma olin seal seljas nõutu. Hakkasin siis tõusmist ja tagasi tulemist harjutama. Algul polnud mingit reaktsiooni, tahtis uhada edasi. Ma ei muutnud midagi oma tegevuses ja siis ta mõikas, et on kasulikum minuga koostööd teha. Asi hakkas edenema ja siis tulin paar madalat kõksu kogu selle asja vahele, suht normaalselt tuli. Jalutasin maha ja lasin ta külma veega üle. Ongi kõik.

11.Juuli ,autš that could hurt

Eile olin siis käinud Tallinnas ja seal Veskimetsa ratsapoes. Selle kodulehekülg on www.helketmar.com, aga kui ma olin kohale jõudnud olin ma väga pettunud. Seal polnud pooligi neid asju, mis ma tahtsin. Põhiliselt tahtsin ma muidugi valjaid, mis ma olin neti teel välja valinud, aga neid polnudki. Mingit e-maili, ega midagi pole koduleheküljele märgitud. Nõme. Kokkuvõttes ostsin ühe paksu talveteki 1300.- , mis sobis Vahurile ideaalselt ja maiustused, kaks pakki. Evele ostsin ühed nunnud päitsed. Niisiis täna proovisin neid peale ja siis läksin talli. Mul jäi karp lahti, kõik asjad olid maha pillatud ja jalge allatallatud. Lahe -.- . Koristasin kõik asjad ära ja puhastasin valjad ära. Laura oli nii tubli, et pesi mu kaitsmed ära (y).Käisime maasikaid söömas ja siis tuli Eve. Okei nüüd tuleb üks väga arutu tegevus, millel polnud just häid tagajärgi. Aga inimene õpib vigadest. Hakkasime Vaiperit kopli laskma. Seletan kõigi asukohad ka ära, et ei jääks midagi arusaamatuks. Kopli lasime talli juures, kus oli hästi pikk nöör, mis oligi koht kust sisse saab lasta. Vahuri ja Abruka seisid muidugi seal samas, et oodata kuni Vaiper sisse tuleb. Nemad ma piirasin selle sama nööriga, et Vaiper saaks sisse tulla . Laura ja Karolin seisid suht eemal, kuuri juures. Igatahes polnud mingit ohtu (vähemalt nii me arvasime). Kui Vaiper oli sees ja Eve oli ta juba lahti lasknud ja ma hakkasin "väravat" kinni panema, siis järsku Vahuri hammustas Vaiperit, too viskas ehmatusest või alateadlikult pea üles ja lõi vastu talli katust pea ära. Ehmatas ja läks paanikasse ja muidugi kohe vaistlik põgenemis reaktsioon. Õnneks ma polnud veel lõplikult väravat kinni pannud ja rapsasin selle kinnitusest lahti. Vaiper hakkas läbi rammima ja ma korra nagu lasin nööri lõdvemaks, et siis pingutada (ei oska seletada). See oli mu esmane reaktsioon, kuna minu lihtsalt vastu hoidmine poleks ju midagi aidanud. Muidugi ei reageerinud paanikas hobune ka sellele (loll mina, et uskusin end aitavat). Õnneks suutsin Vahuri ja Abruka koplis hoida, samal ajal, kui Vaiperil lasin minna (ta oleks saanud minema nii või naa, lihtsalt muud moodi oleks nöör veel katki ka läinud, seega oleks Vahuri ja Abruka ka välja saanud). Aga kuidagi õnnetul moel jäid Laura ja Karolin talle ette, nii et ta pm jooksis neist üle. Oli hetkene ehmatus ja siis algas nutt. Panin kopli kiirelt kinni, Eve läks Vaiperile järgi ja mina jooksin tüdrukute juurde. Õnneks midagi erilist polnud. Karolinil käsi nata marraskil, Laural aga jalg ja veel paar kohta. Läksin aitasin neil kõik ära pesta ja panime mingit puhastus vahendit peale. Kõik oli enam vähem välja arvatud see, et ma ei kannata verd. See oli nõme -.- . Kui nad olid ära tohterdatud läksin vaatama, kas Vaiper käes. Oli küll. Lasime teisest kohast kopli ja siis oli kõik okei. Mingi poole tunni pärast tõime hobused ära ka, puhastasime ära ja sadulata sõitma. Noh sellest pole midagi erilist rääkida. Üleminekud, pöörded, istmikuga/istakuga juhtimine jne. Kõik sammu-traavi piires, kuna polnud mõnda aega sõitnud. Suht lühike trenn kuna oli ilgelt palju vastikuid putukaid. Mingi max 15mini. Jalutasin ära ja Eve juurde, sealt mintsa, mul polnud kedagi kodus ja ma muidugi unustasin võtmed koju (yeey me -.-) ja siis Kvisentali.

7. Juuli, autš my legs

Täna hommikul hambaarsti juurde ja sealt kohe hobuste juurde. Kohale tulles palusin Laural käppelt Abruka valmis panna ja sõitma minna. Vahuri jäi kopli. Läksin Laurat aitama. Püüdsin talle selgeks teha, kui tähtis on pehme käsi, aga nh tulutult. Ta ei saanud muidugi hakkama ja tujutses. Ma käisin mitu korda seljas talle ette näitamas kuidas peaks tegema, aga ta kas ei tahtnud aru saada või ei saanud aru. Noh lõpuks jäingi mina sinna selga. Püüdsin teda eest nii pehmena hoida, kui suutsin. Suunasin välimise käe väljapoole, et mul oleks kergem teda suunata välimisele ratsmele. Püüdsin teda natuke painutada, aga mis sa ikka vanast loomast tahad. Minu eesmärk oli ta säärele kuuletuma panna. Sammus oli täitsa hea juba ja tegin paar traavi tõstet. Proovisin pööramist, aga see ei tulnud eriti hästi välja. Ta on harjunud, et keegi teda ei juhi ja ta läheb oma suunda. Muidugi proovis ta seda ka minu peal. Ma lihtsalt tugevdasin selle peale sääre survet. Lõpetasin ära ja lasin Laural maha jalutada, kuni ma Vahurit valmis panin. Platsile ja selga, issand kui mõnus, kohe nagu kodus. Reageerib kõigele ilusti ja mugav sõita. Kuigi eile oli parem. See selleks. Eve sõitis ka Vaiperiga samal ajal. Järsku vaatan nad kimavad mööda platsi ringi. Võtsin seisma ja lasin tal Vaibut maha rahustada. Ta läks "platsi piiridest" välja ja tegi taga edasi oma trenni. Ma ei pannud neid tähele ja tulin kahte kavaletti. Neid peab kõvasti harjutama. Tagajalgu ei taha ta kuidagi tõsta :/. Jalutasin ja vaatan, et Eve jälle galopiga meie poole teel. Siis jäid seisma. Algul ma ei teinud sellest väljagi, siis vaatan, et kuidagi kaua seisavad paigal. Läksin lähemale ja vaatan, et Evvu nuttis. Vaiper oli tal visanud ja ta oli lõuksi saanud. Ma nägin, et ta ei suuda trenni edasi teha ja andsin talle Vahuri ise läksin Vaibu selga. Tüüp oli julmalt krampis ja... nagu stardi valmis vms,et kohekohe,kui tuleb väikseimgi eksimus minu poolt siis paneb kima galopiga minema. Seda õnneks ei juhtunud, samuti ta ei visanud mul kordagi. Noh ma siis lõdvestusin ise ära ja hakkasin teda painutama, algul ei mingit reaktsiooni. Säärele null ja ei taha ültse allapoole sõita ega midagi. Jätkasin tööd ja tasapisi hakkas lõdvestuma. Ühes nurgas, milles oli ta eelnevalt minema pannud Evel läks krampi ja püüdis isegi alt joosta, aga ma tegin nii, et kohe kui kiireks läheb hakkan sammu võtma. Kui ta hakkas jääma siis sõitsin tsipa juurde, et ta traavis jätkaks. Ja see toimis ( algul tegin ikka nii, et tõstsin ohutumates kohtades traavi ja kohe tagasi, sellega hakkas ta minule keskenduma). Tegin sama pööretes ja varsti oli ta maha rahunenud ja sõitis tema jaoks ühtlases tempos. Ta tahab hästi pehmet kätt ja sellest arvatavasti tulenevadki neil Evvuga erimeelsused. Muidugi on veel põhjuseid, aga kui Evvu tahab mainib ta need ise oma blogis ära. Andsin hobuse tagasi Evele ja ega Vahuri oli nii kaua jalutanud, et ma tegin paar galopi tõstet, jalutasin maha (kuigi tegelikult polnud seal mida miha jalutada) ja viskasin kopli. Aitasin nata Evet ja andsin talle paar nippi, nagu nt rohhkem tegevust sõidu ajal, et ta viskama ei hakkaks, pehme käsi, välimise ratsme tugi jne. Evel tuli lõpus suht lamp hüsteerika hoog ka veel,aga sellest ma täpsemalt vast ei räägi. Igatahes kolme hobusega (kaks neist probleemsed) sõitmine ei tule mul just eriti hästi välja. Pärast jooksin veel km ja pool tundi kõmpimist. Yey küll ma olen alles sportlik.

6. Juuli, trying to understand

Täna oli varajane äratus. Mind viidi autoga, yey. Ma ei viitsi kunagi kahe bussiga minna + kõmpida üle poole tunni. Tulin kohale ja kõik magasid, v.a Urve. Ta pani Kutsi kinni ja ma läksin riideid vahetama. Läksin hobuste juurde ja kutsusin nad küüni. Abrukal lasin nimelt olla teiselpool nööri (ma tõmbasin küüni ukse avasse nööri). Vahuril on oma lemmik sügamis kohad ja neid ma seal sügasin siis. Ma suudan isegi siis kui ma sadulatta lähen puhastada, sügada, patsutada teda üle tunni aja. Nh läksin siis harjade järgi, mis olid tallis. Järsku vaatan Vahuri seisab talli ukseavas. Umbes, et mina sinna küll üksi ei jää. Ta ei läinud Abruka juurde ega midagi vaid tuli mulle talli järgi. Tõin kõik asjad küüni ja Vahuri ka sisse. Siis kui mina ka seal olen ta isegi ei liigu ukseava poolegi, vahet pole kas Abruka on seal või kopli teises otsas. Igatahes puhastasin ja tõmblesin seal veel.
Pm Vahurile ei meeldi võõrad. Sellele järeldusele olen ma jõudnud ammu. Aga talle ei meeldi just täiskasvanud. Samas laste suhtes on ta sõbralik ja vahepeal lihtsalt ettevaatlik. Ma vist isegi tean miks, aga ei hakka seda siin lahkama (seotud tema eelmiste "tegelejatega) . Igatahes kui mingi võõras tuleb, siis ta lihtsalt eemaldub temast, ta on isegi löönud (seppa näiteks). Samal ajal kui mina saan neid samu asju täiesti ilma probleemideta teha (nt kapja jalgevahele võtta ja venitada seda sinna kuhu tahan). Ei tea, täna kontrollisin veel kord üle, kas asi on ikka selles, et ta pelgab võõraid. Võtsin kabja kätte ja hakkasin seda vähe haaval venitama. Ei mingit negatiivset reaktsiooni, lõdvestunud annab kapja järgi täpselt nii palju kui ma tahan. Noh jah mis seal ikka. Varsti läksime välja (sadulatta). Kõndisime korra üle kokkupantud nukumaja (see mis see riidest on). Siis hüppasin selga. Vabaratsmega sammu, säärepeale pöörded, istmiku peale edasi-tagasi. Ideaalne. Traavis samu asju, algul ratsmeteta. Siis ratsmed kätte, et ta eest päris tühjaks ei jääks. Mõnus lõdvestunud traav, mul ei tulnud kordagi ühtegi üles põrgatamist. Tegin nii et lühikesed küljed sõidan töötraavis, ühe pikema külje lasen pikaks (pikenduseks ma seda nimetada ei julge) ja teisel pikal võtan kokku (koondamiseks seda ka ei julge nimetada). Toimis väga hästi, pärast lisasin igasse nurka voldi, mille me tegime sammus. Suunamuutused, mis toimusid diagonaalide näol toimusid samuti sammus. Siin ma avastasin uue asja mida peab lihvima. Ta ei taha pikalt otse kõndida, arvatavasti suudan mina kuidagi ära vajuda ja sellega kaasneb kõrvale kaldumine.Samas mul pole platsil kahelt poolt piiret, nii et see ei saanud tekkida sellest, et ma olen ainult "rajal" sõitnud. Tõsi ta on viimased paar trenni koosnesid harjutustes kus ta peab "rajal" püsima, aga rajal on ees ka nt takistus millest ma mööda pean sõitma jne. Sellega meenus mulle, et peaks takistused ära korjama ja homme plaanin kavalette teha. See selleks. Galopp oli üpriski hea, mitte stabiilne, ei aga tal hakkab see tasakaal ka tasapisi tulema. Tegin volte ja natuke tõsteid, pikalt ei teinud. Tulin siis seljast maha ja jalutasin oma 15 mini. Kokku kestis trenn ilma jalutamiset u 30 mini. Läksin tõmbasin jalad ja kaela niiske lapiga üle ja viskasin ta kopli. Pärast käisime veel igast söödavat otsimas nt maaskikaid.

4. Juuli, Total Disaster

Hommikul oli äratus ja teatati, et kui ma tahan autoga talli saada siis tehku ma kippelt. Tegin nii kiiresti kui suutsin (loe: tegin normaalse inimese jaoks üliaeglaselt). Talli jõudes võtsin kaitsmed ja hakkasin neid leotama, aga need olid nii sitased, et ma jätsin selle sinnapaika. Ootasin kuni Laura pindesi keris (ta ise tahtis) ja sügasin niisama loomi. Okei kui valmis, siis päitsed pähe ja talli ette puhastama. Kui see tehtud, siis ratsmed päitsete külge ja hops selga, Eve oli juba selleks ajaks kohal. Läksime maastikule. Mõtlesime minna metsa. Kui aga metsani jõudsime ja olime kraavist läbi läinud hakkas Laural midagi. Ta kartis kraavist läbi tulla, aga kui me teda nata julgustasime siis sammus Abruka rahulikul tasakaalukal sammul sellest läbi mõtlesime, et lähme metsa avastama, aga kuna see oli seesama mets, kus me olime kunagi sellest palgist üle hüpanud, tahtsime uuesti üle tulla. Laura aitasime teisele poole puud (ta läks ringiga). Ja hüppasime üle. Pärast hüpet jätkasime tsipa galoppi ja võtsime tagasi. Laura aga tuli seljast maha ja teatas, et tema läheb koju. No kujutage ette nüüd seda vaatepilti. Laps tahab viia üksipäini hobuse karjast eemale. Isegi kui tal oleks see mingit moodi õnnestunud, siis oleks Abruka niivnaa lahti tõmmanud ja tagasi jooksnud. Sellega oleks võinud kaasneda nii lapsele kui ka hobusele ohtlik olukord. Arvatavasti oleks Laura kukkunud ja haiget saanud ja Abruka võinud nt paaniliselt metsast läbi rammida, kuna oleks meid seal näinud vms. Nh mis meil ikka üle jäi läksime siis temaga tagasi, püüdes talle selgeks teha kui egoistlikult ja vastutustundetult ta oli käitunud. Ta vist isegi ei kuulanud meid, vaid ütles, et me ei kuula ültse teda jms. Ta polnud meile poole sõnagagi maininud, et ta ei tahtnud metsa sõitma minna. Midaiganes igatahes oli maastik rikutud. Läksime siis hoopis platsile, sest me olime ära 15-20 mini ainult (Laura oli nii solvunud, et lasi Abruka kopli ja läks ise minema). Tegin alguses sammus kaheksat, ikka ja jälle selle välimise ratsme pärast ja siis tegin sellist asja, et võtsin kogu platsi käsile ja sõitsin igas nurgas voldi. Siis suunakas ja teistpidi ka. Igatahes kokku kaks ringi. See oli palju raskem, kui ma arvasin. Või vähemalt kui ma tahtsin kinni pidada oma standarditest. Nimelt hobune jookseb rahulikus, aga aktiivses ja ühtlases tempos. Iga volt ilusti ära sõidetud, lõdvestatuna ja läbi välimise ratsme. Aga me saime hakkama. Väga ilusti jooksis, töötas kaasa. Ma olin väga uhke. Aga tal pole ültse võhma, see harjutus võttis ta täiesti läbi. Igatahes võtsin pinded ära ja jalutasin. Pärast läksime veel lompi sulistama. Hobused lasime kopli ja siis pärast läksime korra Evvu juurde kh. Pärast läksime häälega Elva ja tagasi pidime Eve emaga saama aga, kõmpisime ikka mingi 8km maha. Ma siis hilinesin sitaks koju ja muidugi sõda vanematega. Et nh ültse kohe ei vedanud.