Merry Christmas!

Vabandan, et pole sada aastat kirjutanud. Kõike on olnud liiga palju. Poni on põhimõtteliselt puhkerežiimil. Uus tall sai ka juba valmis (okei, see oli suht ammu, aga pole vist seda veel maininud). Sõitma jõuan poniga 2-3x nädalas. Need trennid on heal juhul 10-15 minutilised ja sisaldavad vaid elementaarseid märgu andeid. Oleme ka maastikul vahepeal käinud. Mis seal ikka... Mõmmi nagu Mõmmi ikka, alati uudishimulik ja turvaline. Ma ei oskagi enam midagi öelda, aga tundsin, et peaks ikka enne uut aastat midagi kirjutama. Et siis igaksjuhuks ütlen ette ära ka "Head uut aastat!". Ma täesti loodan, et see tuleb kergem kui 2010.

My little precious

Poni on mul ikka ülim. Eile hüppasime, põkkas nagu wupsti. Minu istak on muidugi allapoole igasugust arvestust. Pealegi ma põen kolmikuid. No ma ei tea miks. Jah tean, et teoreetiliselt on need hobustele kõige kergemad, sest need nö tõusvas joones. Aga ma põen neid ja kõik :S. Aga poni vedas mu ikka ilusasti üle. Ma pean hakkama seda looma rohkem usaldama hüpetel. Korra ajasime maha ka, aga see oli sellepärast, et ma ei suutnud ilusat pealesõitu teha. Paha mina. Täna tegin kerget trenni, kuna see tobe vihm tuli meile külla. Märg oli, aga ega see meid väga ei häirinud. Mõmmi on õnneks harjunud vihmaga jooksma (kas või näiteks koplis lidumise näol) ja seega ei ole mingit libisemise janti, püsib ilusasti tasakaalus. Alguses kangutas *nagu ikka* ja pärast tuli eest niinii pehmeks ja mõnusaks. Tegime igast pöördeid ja asju. Galopis üritasime diagonaalidel jalavahetusi teha. Täitsa hästi tuli. Mõnus pehme galopp oli. Ei mingit kiirustamist ja kangutamist, mõnusasti kahejalavahel püsis. Ma nii häppi praegu :D.

We are doing alright, thanks for asking

Poniga oleme koostööd nüüd teinud ja meil läheb täpselt nii nagu sellise supper loomaga minna saab. Muidugi on meil omad miinused, aga kõik plussid kaaluvad need üle. Ülimalt positiivne on see, et poni tahab liikuda. Impuls, check. Ja mis kõige toredam hakkab meie galop paranema. Ta hakkab üles tulema, mitte ei lohista jalgu. Meie pööramised on ka juba täitsa arvestatavad, ei mingit vankrihobuse pööramist enam. ilusti painutab. Mõni koht vajab muidugi veel tööd,aga üldpilt on minu jaoks täitsa rahuldav. Kahjuks ple mul praegu erilist blogimis tahtmist, seega tulevad sellised sisutud postitused aeg-ajalt.

At least we are trying

Käisin mingi päev poniga pikal maastikul. Läksime päris kaugele ja käisime esmakordselt ujumas ka. Alguses oli poiss ehmunud, kui nägi seda joodavat vedelikku nii suures koguses. Kuid kõrvuti me sinna sisse läksime. Ta sai isegi paar ujumis tõmmet tehtud. Puristas ja mõnules seal kuidas sai. Mingeid muid hetki maastikust ma kahjuks eriti ei mäleta, kuna see ujumise hetk ja kõik need emotsioonid olid lihtsalt niivõrd eredad, et jätsid teised sündmused häguseks. Igatahes algas meie retk 4ja paiku (hommikul) ja see tähendas, et ma olin surnud kogu ülejäänud päeva. Siis oli vahepeal üks puhkepäev (või oli neid kaks?) ja ma koperdasin jälle talli. See kord oli see seitsme paiku (õhtul). Roomasin jalgrattaga läbi terve linna (ma olen ikka väga sportlik inimene, ma tean) ja hädaldasin iga minut. Kohale jõudes olid pilved korralikult päikse ära peitnud ja oli mõnus, jahe isegi (no kuulge pärast sellist kuumust tundub iga väike kraadi languski jahedam). Tegime korralikult trenni seekord. Pikalt sammu ja ma muidugi siblisin seal seljas parajalt. Kui tundus enam-vähem alustasin traaviga. Alguses oli kuidagi selline vastik tiksuv samm ja üldse ei läinud edasi. Pusisin seda päris pikalt ja mingi hetk hakkas isegi asja saama. Sellele eelnes muidugi kiiresti sahmimine, eest kangutamine ja kõik muu ebavajalik, mida suutsin mina oma oskamatusega põhjustada. Õnneks suutsin ma selle ära parandada ja lõpp tulemus oli rahuldav. Eest ei kangutanud ja astus täitsa ise ja mis kõigeparem edasi ka veel. Igast sik-sakke ja asju tegime, et see pööramine jälle normaliseeruks. Täitsa hea oli. Galopi tegin ma lihtsalt selleks, et saada need tõsted rahulikuks. Ja pööramised ka sinna sisse. Nägi see välja umbes nii, et tõstsin, väike maa edasi, volt vastavast jalast ja tagasi. Ei midagi rasket, aga samas tuletas talle meelde erinevaid märguandeid (ja mul lasi see harjutus oma tasakaalu rohkem kontrollida). Igatahes tööd on oi kui palju ja mina pean ennast kokkuvõtma. Eks näis kuidas meil läheb siis.

We are back

Jah me polegi kadunud ja peale järjekordset pikka pausi ja mõtisklusi otsustasin, et ma ei jäta ratsutamist pooleli ja hakkan ilusti sõitma kasvõi oma lõbuks. Paar päeva jälle liigutatud poissi. Sõiduajad on väga limiteeritud variant a) vara hommikul, kui ple veel kuum ehk mingi 4-5 ja variant b) hilja õhtul, kui päike juba loojumas on. Nh proovime kõik variandid läbi ja leiame siis sobiva :). Aga mis seal ikka isegi pärast pikka pausi on poiss ikka heaheahea. Võhma vähe ja natuke pikema reageerimisega,seda küll,aga ikkagi ta ju minu Vahuri(oojaa ma olengi väike laps, kes on vaimustuses oma ponist), seega alati ja igatepidi hea. Nh midugi lähevad mõned trennid võssa tulevikus, aga see on juba minu süü ja ma üritan hoida kõike nii positiivsena kui võimalik.

3.Juuni, I`ll never break up with horse riding

Täna veeresin poiska juurde. Just siis kui ma kohale jõudsin tuli päike välja -.- . Nh mis seal ikka valmis ja sõitma. Seekord suutsin isegi sadula selga panna, tubli mina. Alguses tegin jalusteta, et end ilusti istuma saada, siis lisasin jalused ka. Poiss oli vägagi vinks-vonks. Tegime pööramisi hästi palju. Reageeris koheselt :D. Traavis tegin nii, et igas nurgas ilus volt ja sirgetel hästi lahti. Vägagi hästi reageeris, aga sellise palavusega (ja eelnevalt väikse koormusega elanud) väsis ruttu ära. Seega oli meil trennis väga suur sammu osa. Tegin galopis sama asja, et igas nurgas volt, aga seekord sirgetel teda lahti ei sõitnud. Lõpuks mõtlesin ikka ühe sirge kiirenduseks ohverdada ja ossapoiss, kus ta lendas. Vot siis mulle tuligi meelde, miks ma nii väga armastan, seda ala, neid loomi ja kõike selle juures. See oli lihtsalt nii võrratu lendamis tunne, seda ei anna kirjeldadagi. Muidugi jäi see lühikeseks ja vaid üheks sirgeks (okei teistpidi kordasin seda võrratud tunnet), aga see oli lihtsalt väga emotsionaalne hetk ja ma ei imesta, kui ma oleks rõõmust kiljunud. Jalutasime siis pikemalt ja pesime ta ilusti ära. Tundus, et hobune nautis samuti trenni, kuna kõik sujus lihtsalt nii perfectselt.

2. Juuni, Just 4 fun

Peale eta konsultatsiooni saime Gellushkaga linnas kokku ja koperdasime Vahuri juurde. Panin käppelt valmis ja platsile. Poni liikus päris mõnusalt, aga ikkagi on selline kange ja pole päris see, kes oli enne puhkust. Eks me kunagi saame oma vomi tagasi, ma luban. Tegin nipet-näpet, aga ega ma midagi tõsist ei teinud, lihtsalt liigutasin, et ta suudaks meie trenni režiimi naasta. Gelly sai ka nati sõidetud, mingeid erilisi emotsioone ta vist ei ilmutanud, sorri Gelly ta ple veel vormis, küll sa kunagi saad temaga sõita, kui ta vormis on. Ega ma ise ka midagi erilist kommenteerida ei oska, väga mõttetu postitus tuli, aga eks kui me tõsisemalt treeningutesse hakkame suhtuma, tuleb midagi sisukamat.

29-23 Mai, Some moving

Ja jällegi kuu ajase vahega jõudsin poiska juurde. See kool lihtsalt tapab, nüüd vaid eksamitege ühele poole saada ja finito. Aga mis ma ikka koolist vatran, tagasi Vahuri juurde.
29. Mai
Uus taasnägemine, poiss mäletas mind, tuli rõõmsalt vastu ja oli selline nunnukas. Puhastasin nii kiiresti, kui suutsin, valjad pähe ja "platsile" (mis on täiesti ehtne kõrge rohuga põld). Sain selga ja tundsin, et poiss kuidagi palju peenem, kui enne. Ülimalt positiivne. Üritasin tunnetust kätte saada ja päris pikalt see ei õnnestunud. Panin silmad kinni ja lasin hobusel end kanda. Ja järsku voiala ma tundsin ta igat sammu. Supper tunne oli, sulasin seal natuke ja panin siis jalad ilusti ümber hobuse. Hakkasin pöörama, mis alguses nägi väga ebastabiilne ja kole välja. Me kumbki ei mõistnud teineteist. Ta pööras muidugi, aga see oli lapergune ja ebasünkroone e mina tilbendasin seal otsas ja hobune kuidagi suure laia kaarega pöörab. Nii ma siis pusisin seda sammu u 15 mini, et me saaks KOOS pöörata. Kui selle sain kätte puhkasime natuke e mina silmad kinni lösutasin ta seljas ja tema lihtsalt vedas mind, kuhu tahtis. Tegin natuke ka traavi, aga see oli pealiskaudne ja jällegi selleks, et mina mingi tunnetuse kätte saaksin. Suht kiiresti lõpetasin.
30.Mai
Vedasin end vara hommikul kohale ja läksin suht kohe sõitma. Poiss tuli rõõmsalt vastu ja väikse ettevalmistusega sõitma. Seekord sain suhteliselt kiiresti tunnetuse kätte ja seega ei pidanud ala 20mini sammu tegema. Keskendusin täna traavi pööretele rohkem. Sama asi, mis eelmine päev sammus tuli meil täna hästi välja sega tõstsin raskusastet ja tegime sama traavis. Lõpp tulemus oli päris hea. Tegin paar tõstet kergeks meelde tuletuseks ja ka see kord lõpetasime üpriski kiiresti. Üritan nüüd natukesekski trenni naasta, kuna varsti jälle 3me nädalane reis, oeh kõik on nii raskeks aetud.

They are so different but at the same time so similar

Vahuri
Täna ma võtsingi mõlemad loomad ette. Vahuriga läksime platsile, et keegi meid ei segaks. Sõitsin sammu lahtiseks ja hakkasin painutama. Täna oli ta selline kukununnu, et anna minna. Nii hästi reageeris kõigele ja oli ise nii aktiivne, täpselt nagu ootakski igat järgmist märguannet. Traavis tegime volte ja just seda, et ta ümber sisemise sääre pööraks. Kui tahab ja viistib, siis tuleb välja küll. Tulime isegi korra kavalette, mäletas küll kuidas neid ületati, seega ma nied väga ei tulnudki rohkem. Tegime sirgeid, mis meil üllatavalt hästi välja tulid (Liis mainis oma blogis sirgete raskusest, mis meie puhul pole õnneks väga märgatav). Mingeid ülemõistuse raskeid asju ei teinudki. Galopis pöörasin tähelepanu sujuvatele tõstetele ja painutustele. Ta kipub galopis jäigaks minema, ei taha üldse voltidel painutada, vaid pöörab nagu ta päris alguseski pööras e puupakuna (nagu keegi mainis, täpselt nagu vankrihobune). Ei mingi painutamist, vaid terve keha pöörab korraga või noh... oeh... ma ei oskagi seletada, vast saab keegi aru. Igatahes pusisin seda, kohe kui sain soovitud asja kätte patsutasin, tulin seljast, võtsinkapsli&sadulavöö lahti ja jalutasin.

Abruka
Temaga sõitsin siis koplis, kuna Vahuril pole mingit tobedat kommet segada, kui teised sõidavad (Abruka armastab lihtsalt segada trennitegemist ja nõuab alati endale tähelepanu). Läksin selga ja üritasin hästi lõdvestatuna püsida, tal on sellina häst ebamugav samm, millega ma tahes-tahtmata lähen jäigaks :S. Saime ilusti vähemalt liikuda minu valitud suunas, isegi kui Vahuri oli silma piirilt kadunud. Traavis me vajusime igalepoole, kus ainult võimalik. Sellel hobusel on vaja VÄGA konkreetset välimise sääre&ratsme tuge. Muidu ta venib 10m voldilt min 20m voldile. Oeh raske ta oli, aga hakkama me saime. Kohe kui ta suutis lõpetada alustatud 10 m volti 10m voldina, lõpetasin trenni ära ja jalutasin ta maha. Igatahes olid mõlemad hobused väga meeldivalt sõidetavad (imestage nüüd kõik need sulelised & karvalised, kes Abrukaga sõitnud on :D).

Bringing galop in our training

Niisiis me oleme intensiivsemalt treeninguga tegelema hakanud. Trenni ma ei läinudki üksi (wow koht), Laura tuli ka Abrukaga kaasa jalutama. Seepärast ma igaksjuhuks platsile ei läinudki, seal pole ju piiret ja plats tee ääres. Ohtlik ongi see, et Laura ei juhi absoluutselt Abrukat, ta on licalt õnnelik, kui hobune liigub ja ta on seljas, teda vist eriti ei huvita ratsutamine vaid licalt sõitmine, tema valik. Vahuriga tegime me, aga traavis isegi midagi töö taolist. Painutasime ja üritasime hästi edasiviiva sammuga liikuda. Tulemus oli rahuldav. Ta polnud ju päris pikalt korralikus treeningus olnud ja nüüd tulebki asju tasapisi meelde tuletada. Traavis kätte saadud tulemustega rahul olles liikusime edasi galopi juurde. Sõitsin hiigla suurt kaheksat ja siis kaheksa "kaartes" sõitsin galoppi, kaheksa keskel jälle traav ja kaartes uuesti galopp. Päris hästi tuli välja, seega pikalt ei teinud. Laura hakkas aga vinguma, et Abruka jalutab pidevalt talli poole. Noh eks ma siis tahtsin ise vaadata, mis värk on. Läksin selga ja hobune näitas mulle otsekohe, mis suunda tema tahab liikuda. Mul oli küll nagu, mis asja? Muidugi ma ei lasknud tal ennast talli vedada vaid võtsin ta seisma ja näitasin oma suunda. Algul oli ta ilmselgelt hämmeldunud, et keegi teine otsustab suuna üle. Kui ta aga hämmingust üle sai, otsustas ta siiski minu valitud suunda minna. Muidugi ei teinud ta seda just eriti viisakalt. Enne me vingerdasime paar korda tema valitud suuna ja minu valitud suuna vahet ja siis otsustas ta, et aitab naljast, tema enam ei liigu siit sammugi. Nh mis seal ikka, mul aega oli ja jätkasin stabiliise surve hoidmist. Kohe kui ta liigutas natukenegi ette poole andsin järgi. Kui aga jäi jälle seisma lisasin surve. Mis seal ikka niiviisi me saime siiski minu suunda liikuma. Kindlates kohtades ta vajus ikka konkreetselt välja, aga pole hullu, vähemalt saime me suuna suhtes kokkuleppele. Otsustasin, et peaks natuke Arukaga jamama ja Lauralt konkreetselt küsima, mis ta edaspidi teha soovb. Kui ta on rahul sellega, et hobune ise valib suuna (muus suhtes on Abrukal kõik okei talle meeldib licalt ise otsustada ja kui keegi teda ei juhenda siis on ta vana rahu ise) ja sõidab licalt meil platsil sabas v tahab ta siiski ratsutada ja õppida asju juurde, treenida end nii füüsiliselt kui moraalselt. Kahtlustane, et ta ei viitsi sellega jamada, aga mul seda huvitavam Abrukaga mässata.

15.04 Natuke pusimist poisiga

Vedasin end jälle poisi juurde. Panin valmis ja platsile. Tegin hästi pikalt sammu ja pidevalt nõudsin talt energilist liikumist. Muidu tal selline mõmmi samm, mida ei tunnegi, aga nüüd sain ta täiesti tuntavaks sammuks, kus ma tundsin, et ta liigub edasi ka, mittte ei tammu kohapeal. Kohe kui selle olin kätte saanud lasin natuke tal oma mõmmi sammu teha ja siis jälle energilisemalt. Üritan selle energilise sammu ta tavapäraseks allüüriks muuta. Eks näis kas suudan. Aga mingi hetk tegin traavi ka. Sama eesmärk, aktiivsust juurde. Saime täitsa hakkama. Algul tahtis ainult tempot juurde lisada, aga mingi hetk sai pihta, mis ma talt küsisin ja toimis, see oli vau. Voldid on meil muidu ilusad ja ümmargused, aga ta tahab neil välja surra. Seega ka volte tegin rohkem kui tavaliselt ja just nõudsin talt aktiivsust. Kokku oli see sõit heal juhul 15-20 mini, aga oli tunda, et poiss oli väsinud. Lõpetasin siis ära ka. Sulistasime poriloigus ja oligi kõik. Hea oli see, et sain varem tulema tallist, kui plaanis oli. Eks peab nüüd hakkama tihedamalt neid lühitrenne tegemas. Praegu kooliga nii palju rabelemist, et anna minna, seega ei taha ma midagi lubada.

11.04 New Beginning?

Pole vääga pikalt kirjutanud. See on aga sellepärast, et polnud poniga midagi teha saanud. Igast asju oli vahel, kool, halb tervis ja veel paljupalju probleeme, mis kõik vajasid lahendamist. Olin tõesti hulluks minemas. Õnneks nüüd üle pika aja nägin seda jumalikku olevust uuesti. Üritame siis uuesti korralikult trenni tegema hakata. Üritan talle meelde tuletada, et inimene pole paha olevus, kes sunnib midagi tegema vaid hoopis usaldatav isik. Täna oli selline tunne, et me oleme jälle alguses tagasi. Ma ei süüdista hobust. Muidugi mitte. Süüdi olen mina ja ainult mina. Üritan siis kõike parandada. Tõesti loodan, et õnnestub. Poni kartis kõike ja kõik märguanded olid kergelt ununenud. Pidime hakkama kõike meelde tuletama. Tegime u 20 minise ratsatrenni ka, kui seda võib niiviisi nimetada. Üldiselt kui arvestada, kui pikalt ta polnud sõitnud oli päris hea. Ise olen roostes, kuna endalgi ju jälle paus sees olnud. Ma olen kõige halvem hobuinimene/ratsanik või kuidas iganes mind võib üldse nimetada. Ma ei suuda ennast kuidagi käsile võtta ja korralikku treeningplaani väljamõelda. Ma kipun alati inspireerima, isegi kui mul see plaani taoline asi on olemas. Aga ma üritan, ausalt. Väga sisutu postitus, aga ma olen ise praegu väga segaduses ja ei suuda mitte midagi korralikult ära teha. Lihtsalt nii masendav on kõik (pole üldse hobustega seotud, but still).

16-17 with sweet yellow pony

Paar päeva sain poniga ka tegeletud. Esimesel päeval oli ta vääga ergas. Tegin korde ette ja üllatus-üllatus ta tegi mul kordel galoppi! Ma polnud talt seda kunagi nõudnud, kuna teadsin, millega ta seda seostab. Aga nüüd mingi kiiksuga ütlesin galopp ja poni tõusis rahulikult ja ei teinud teist nägugi. Eniveis läksin siis platsile ja muidugi sadulatta. Poni on niivõrd palju juurde võtnud, et talle ei sobi kumbki sadul. Tegelikult pole ta vist juurde võtnud, aga ta talvekarv on lihtsalt niivõrd paks. Aga tagasi trenni juurde tulles, ta oli suht ergas ja passis neid suusatajaid, kes pidevalt meist mööda sõitsid. Varsti rahunes ta maha ja ma sain rahulikult trenni teha. Ma olen ikka nii tänulik, et mul selline poni on. Ta kannatas kõik mu siplemised ära ja lihtsalt ei teinud mu ebaselgetest märguannetest väljagi. Ta ootas kuni ma end paika sean ja hakkan lõppudelõpuks talle mingit kindlat suunda näitama, mite et näitan pöörde kätte ja jään ootama või veel hullem vajun kusagile oma jubeda tasakaaluga... Kui ma end lõpuks suutsin paika seada, hakkas hobune funkama. Tegin paar korda galopi tõsteid ka ja lõpetasin. Kokkuvõttes oli minigi 20minine trenn. 
 
Järgmisel päeval läksin samuti sadulatta. Seekord oli ta palju energilisem, mul pole õrna aimugi kust ta endale seda energiat kogub, aga jah läks oma 10mini tema maha rahustamiseks. Kui ta maha rahunes oli ta sama tubli kui eelminegi päev. Lihtsalt natuke tempokam. Traavi tegin tunduvalt lühemalt ja galopi tõsteid natuke rohkem kui eelmine päev. Tulin paari takistust ka mis lumest välja paistsid, mõnusa lennuga tuli ja oli üleüldse nii Vahurilik. Minu suppertubli poiss...

3.01.10 Finally with my energetic sweety again

Esiteks ma otsustasin oma blogi jälle avalikuks teha, mis teha muutuvad tujud ja ei viitsi seda kinnisena hoida.
Teiseks siis head uut aastat kõigile. Pole vahepeal midagi kirjutanud, kuna olin Saksamaal. Igatahes Kaisa oli nõus täna tulema minuga trenni kaasa. Vahepealset ei viitsi kirjutada ja alustan selgaminekust. Läksin selga ja hakkasime sumpama selles paksus lumes. Ta oli üliii energiline. Siiski kaua aega trennita ja platsil oli vist rohkem lund, kui koplis. Anyway üritasin teda maha rahustada ja üritasin ühte rada pidi liikuda, et see liikumine tal liiga raskeks ei osutuks. Varsti sain pihta, et see on mõtetu ringi tammumine, mis on nii hobusele kui ka mulle igav. Hakkasime siis minema talli poole, et Kaisa saaks Abruka võtta ja muidugi tahtis poni actionit. Abruka otsustas hakata joosta ja kuna Vahuri niigi koguaeg andis mulle märku, et talle ei meeldi see tempo ja ta sooviks palju kiiremat, siis muidugi hakkas Vahuri ka jooksma. Ma muidugi keerasin kohe põlule, et ta galopiks kaugeltki sobimatul teel ei hakkaks hoogu üles võtma. Aga sellel põllul olid lumehunnikud, mille ta süsteemina üle hüppas. Ma ei jõudnud reageerida ja seega kiiresti üritasin kaasa hüpata. Välja tuli hoopis naljakam vaatepilt. Poni hüppas suure laia hüppega ja ma nagu idioot kallutasin liiga ette (ma arvestasin ehmatus hüppega ehk siis kõrgele hüppega, mitte pika hüpega). Vahurile muidugi ei meeldinud, et mingi iibakas tal kaelale ronib ja näitas kohe välja, mis ta sellest arvab. Kohe teiselt "hüppelt" maandudes viskas ta pukki ja mina potsatasin üle. Mis teha kaks nädalat pole sõitnud ja ei osanud sellist käitumist ponilt oodata. Ta üldiselt kannatab kõik mu idiootsused ära. Igathes natuke podisesin seal ja selga tagasi. Jalg oli natuke valus aga suva see. Ma avastasin, et selle põllu keskel pool oli parem maapind, kui platsil, seega lasin tal natuke joosta. Eelnevalt olin platsil niivnaa lihased soojaks sõitnud, enne kui otsustasin maastiku kasuks. Seega minu arvamist mööda ei tohiks see talle midagi kahjulikku olla. Kui ta oma esimesed tuurid välja jooksis tegin korra veel traavi peale ja ootasin kuni Kaisa Abruka valmis pani. Neil väga kuidagi ei klapinud. Abruka ei tahtnud üldse teda omaks võtta, aga noh ma arvasin, et äkki on see aja küsimus ja kõrval põllule minnes ei juhtu midagi. Jalutasime põllu poole ja seal tegime uuesti natuke traavi ja poni isegi funkas. Eest läks päris pehmeks ja tagant tuli võimsate tõugetega peale. Mõnus, ei tahtnud head ära rikkuda ja läksime edasi. Mingi hetk hakkas ikka päris külm. Seega otsustasime tagasi minna ja ühe galopi spurdi teha enne maha jalutamist. See oli mõnus, poni nautis seda ja läks ikka mõnuga edasi. Jalutasime väikse kaarega natuke põllul ja mõtlesime veel edasi minna, aga kuna hobused olid maha jalutatud ja polnud mõtet enam külmetada läksime talli. Viskasime tekid peale, hobused boksi heina krõbistama ja talliuksed kinni. Toas jõime teed ja ootasime, kuni järgi tuldakse. Veel kord suured tänud Kaisale piltide eest.
Arvatavasti teen Pärnast hiljem eraldi blogi ja tolle jätan küll kinniseks, siis pole seda, kas teha kinniseks või avalikuks :d. Mis teha lapse aru on lapse aru. Ja kui keegi tahab hiljem pärna blogi lugeda siis lisan, päris kõiki vast ei lisa, see siiski mõeldud tuttavatele.