Lambertist pilte

Ma vastasin,et mul polegi blogis ühtegi pilti Lambertist. Panen siis mõned siia. Tehtud maneežis ja jah kvaliteet suht sitt. Mõned on Kaisa tehtud ja teised ma ei tea kelle kas kristiina/kaisa v gelly.


Üks hüpe ka siis, pärast hea vaadata millised me algul olime. No oleme ausad ma olen ju temaga suht vähe sõitnud. Suht kõõrakas, aga elab üle. Anetta filmitud siis.

Kokkuvõte nädalast w big boy

Käisin nädala jooksul 4x trennis. Võistlema siiski 31sel ei lähe, kuna ma ei saa raha :S. Selle 4-ja korra sees oli kaks ratsastus trenni, millest ühe sain ma teha täiesti üksi maneežis olles. See oli mõnus, mitte keegi ei sõida sulle otsa ja sa ei pea ka kellegiga arvestama. Muidu oli ta täiesti rahulik, aga paremast jalast galoppi lihvisime suht kaua. Justnimelt neid üleminekuid. Lõpus isegi hakkas õigest jalast tulema. Ja meie trenni eesmärk oli täidetud. Üleüldse tegin selles trennis väga palju üleminekuid ja esiotsapöördeid jms. Päris mõnus oli lõpus. Teine ratsastustrenn ei läinud päris nii õnnelikult. Oli suht palju rahvast ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda oma trennile, kuna üks tarkpea nahaalselt teistega arvestamata mulle pm otsa sõitis ja seda mitukorda. Ega ma midagi erilist ei üritanudki. Tegin üleminekuid ja mõndi skeemi harjutusi, galoppi suutsin ka päris rahulikuks sõita.
Aga nüüd siis hüppetrennidest. Teisipäevane hüppetrenn oli suuht väsitav. Panime parkuuri üles ja läksime sõitma. Gruppide kaupa ja meie grupis oli 5 inimest. Muidu hüppas täitsa arvestatavalt, aga ma mitte kunagi ei taba ära ta hüppe kohta. Ta võib tõugata 2m kaugemal ja võib ronida alt. Ma lihtsalt ei saa pihta kunagi kust ta kavatseb tulla. Ma pakun, et ta ise ka ei tea. Viimane parkuur oli siis u 1oocm. Suht rasked pöörded olid ja ma ei tohtinud endale vigu lubada, muidu oleks me lihtsalt kõigest läbi pannud. Suutsime enamvähem isegi läbi sõita, aga noh. Viimane oli eriti imeliku ja mitte klappiva pöörde pealt. Essa kord ta lihtsalt tõrkus (jah mul oli ka nagu wtf, ta tavaliselt ei tõrgu). Teinekord pani ta niikaugelt ja niii kõrgele,et mul jäi karp lahti. Igatahes võimsust on, aga ta ei viitsi seda kasutada.
Neljapäevane hüppetrenn oli rohkem nagu võimlemine. Olid igasugused harjutused/penerollid ja tulime neid. Täitsa norm algus oli. Kui aga järg jõudis 4 kõrgema kavaleti/pisikese"takistuse" juurde ei osanud ta midagi peale hakata. Ta üritas mingit 30cm hüpata nagu mingid 80cm takistust. Suht vastik oli tegelt sealseljas olla siis. Mingi hetk sai ta aru,et neist astutakse üle ja siis jälle sujus kõik. Lõpus tulime üksikult üht lattaeda, mille me maha ajasime, kuna ma lihtsalt ei suuda teda ülestöötada :S.Lõpus tuli see isegi välja, nii et väga halb trenn polnudki. Ja ega midagi muud polegi. Ahjaa ma natuke sain Reelikuga ka sõita. Njaa kohe tunda, et algajad on teda solgutanud... Kahju muidugi.

22.okt w big boy, Maa ühendused on toredad asjad :D

Täna oli hüppetrenn. Soojendus oli lihtsalt supper. Tuli päris hästi tagasi ja üleminekud toimisid. Paar korda pikendasime traavis ja põhiliselt sammu-traavi töö. Suutsime isegi päris väikseid pöördeid sooritada. Nii et minu meelest areng. Galoppi otseselt ei teinud. Tegin koguaeg tõste, kaks sammu ja tagasi, jälle tõste ja tagasi jne. Päris okei oli ja pakkus üldjuhul ka paremalt poolt õiget jalga. Vau. Hüppamine läks nii ja naa. Ta suht pika ja veniva hüppega, nii et jah minu jaoks raske seal end hoida. Ühel lattaial pani ta hullult kaugelt ja ma mingi karjusin, wow ja viskasin ratsme ära, nii palju kui sain (reageering polnud piisavalt kiire :S). Maandusin nii, et olin ise täiega lahti, pööramiseks panin küll sääre vastu, aga hobune otsustas teisele poole minna. Kuna ma olin seal niigi nagu kreeka E, kaela peal ja loksumas, siis poiska viskas korra ja nii ma lendasingi oma valitud suunda. Vähemalt läksin ikka sinna poole kuhu tahtsin :D. Noh lend oli pikk ja ma jõudsin jälgida isegi kuidas mul näts suust lendas xD. See oli koom ma jõudsin pm kukkumise ajal turtsuma ka veel hakata. Ma olengi imelik, mis teha. Väike valu torkas põlve, aga kohe selga ja "mis halvasti see uuesti". Lõpus tulime parkuuri, mis läks esimesel korral hästi, aga teisel korral (natuke raskem parkuur ka) halvasti. Kaks läks maha ja ma loksusin seal sajaga :S. Ma lihtsalt ei suuda neid ratsmeid käest hoida ja ta läheb nii lamedaks ära. Ta nii hiiglane ju kaks sammu ja juba teises maneeži otsas, pööretesse ära mahtumine pole just kerge ülesanne. Minu mass ei mõjuta teda ka just palju. Aga noh hakkama me saime. Lõpus oli mingi üksik 110cm, millest me algusest pm läbi hüppasime ja teisel korral otsustas ta isegi natuke jalgu korjata. Ja lõpetasimegi ära. Pärast nati tõmblesime riietusruumis ja saingi koju.

Happy,happy w big boy

Vahepeal pole viitsinud kirjutada ja ega enam eriti ei mäleta ka mis seal vahepeal oli, aga midagi hiilgavalt head seal polnud. Täna oli aga hoopis teine jutt. Hobune oli 4 päeva sõitmata, jah paha-paha mina. Noh ennustasin närvis hobust ja sitta trenni. Njaa. Võtsin korde ka kaasa. Lasin korra kordele ja ta oli seal nii loid, et ei viitsinudki kordet teha. Läksin selga ja me pm ei vaielnudki, kas ta seisab sellel ajal kui ma selga lähen v mitte. Ta küll nati liikus, aga ma ei teinud sellest välja ja vinnasin end selga. Sammus oli jumala stabiilne ja ma hakkasin peatusi tegema. Vauu ta oli nõus seisma jääma. Ma sain pihta ka miks enne ei tahtnud seisma jääda. Või õigem oleks öelda, et mina pm ütlesin oma kehakeelega, et ta pole kohustatud seisma jääma, kui ei taha. Ma lähen rõõmsalt õlgadega ette peatamise ajal. Jess no. Kohe kui ma seda mäletasin jäi ta seisma. Aga kui ma unustasin astus ta ilusasti edasi nagu ma ei blokeeriks kogu oma olemusega ta liikuvust. Igatahes ta oli üleüldse nii stabiilne ja mõnus. Isegi pärast lahti sõitmist tuli ilusti kokku. Tavaliselt ei taha ta enam tagasi kokku tulla. Korra vibutas tagajalgu ka, aga see oli sellepärast, et ühes kurvis läksid tal jalad sassi ja ta viskas need paika. Galopi ajaks oli meile jäetud ainult pool maneežist kuna Kups oli ülejäänud poole vallutanud -.- . Tegin ainult ühe tõste mõlemast jalast ja natuke pööramist. Suht lühidalt tegin, kuna hobune oli seisnud. Teised alustasid galoppi alles siis, kui algajad tulid sisse. Irw nad pidid tegema seal päris kitsastes oludes galoppi (6).

With big boy again, Like day`n`night 12.10-13.10

12.okt
Kobisin selle lahe ilmaga kohale. Õnneks kui me minema hakkasime polnud enam seda lörtsi taolist plöga väga. Lahe, nad tõid märasid ära ja see tähendas, et me pidime jalgsi talli kõndima Vasulast. No me siis üritasime hääletada ja Carin võttis meid peale xD. Talli käppelt riided vahetatud ja valmis panema. Ei no common, miks ma alati viimasena maneeži jõuan? Täiesti võimatu. Kõik tegid kordet ja kuna ta oli mul ka neljapäevat sõitmata ja nagu hiljem selgus terve nv pm boksis kükitanud, siis tegin ma ka. Nati pildus ja kepsutas ja siis hakkasin selga minema. Ei no ei seisa. Lihtsalt kõnnib eest kohe kui ma sadula juurde lähen. Tal pidigi see probleem olema. Jändasin sellega kuniks minu tahtmine peale jäi. Suht närviline oli. Hästi kramplik ja kiirustav. Väka. Pusisin seal temaga, aga no ei midagi. Trenni lõpuks nagu hakkas funkama ja lõpetasingi trenni. Kuni ma teki tõin sõitis nati Kaisa temaga. Vähemalt liigub ta paremini kui enne, jeei.

13.okt
Polnud plaanis tulla, kuna polnud transporti. Mingi kolme paiku hellas kaisa küsis mingi, et trenni tuled? Mul nagu, huh, polnud ju transporti ja mul plaanid paigas. No jah pm minuga arvestati jms. Nõme, igatahes plaani muutused ja jooksuga mäki juurde. Sealt saime Carini autole. Talli, valmis ja maneeži. Yess, ma sain enne kaisat valmis, waoo. Täna oli ta hoopis teine. Polnud mingit närvamist pidin isegi teda edasi sõitma. Tegime erinevaid harjutusi ja täitsa hea oli. Võsa juhendas kah. Proovisime esiotsa pöördeid, küll seina abiga, aga ikkagi päris hea. Kokku-lahti sõitmine on ka suht okei. Natuke pikaldase toimega on, aga ta nii mürakas, et ma seda väga ei põe. Peaks A6 skeemi hakkama harjutama, aga kuna suht palju rahvast on pidevalt, siis on suht raske seda tervikuna sõita. No mingi 7 inimest maneežis, common jumala võimatu sõita ju. Aga no okei lõpetan oma plära ja mingi hetk kui aega kirjutan jälle. Kool võtab ikka sitaks aega.

11. okt With my little sweety

Täna käisin poni juures. Autoga sõitsin jälle mina, ei no jah vähe julgemini sõitsin, kui eelnevad korrad, yeey me. Kohe kui autost välja tulin, tuli Vahuri vastu. Elu armas poisu nooh. Aitasin Laurat inkas ja siis vahetasin riided ja poni järgi. Ma olin tõesti nagu õnnejoovastuses. Koguaeg kepsutasin ta ümber ja patsutasin. Ta vaatas mind nagu hullu, okei mis nagu ma olengi ju. Puhastasin ära, viskasin valjad pähe ja platsile. Lihtsalt olin seal seljas. Nii mõnus on lihtsalt olla ja teada, et ta ei karga järsku kusagile, ega ma ei pea temaga vaidlema kummale poole me lähme. Mu istak oli väga pees. Aga see truu loom muidugi kannatas kõike. Suht palju tegin sammu ja nati traavi. Lõpus tegin paar ringi galoppi ka, jällegi põhilise suuna valis ta ise ja ma lihtsalt olin seal. Oli küll "väga arendav" trenn, aga ma tundsin sellest lihtsalt mõnu ja loodan, et poni ka. Nüüd ei saa vist jälle enne nv poni näha ja sõidan suure poisiga siis.

7-8okt with big boy again

7. okt
Need kaks trenni on läinud nii ja naa. Ütleme siis nii, et ta üks päev seisis (okei karjamaal ikka oli, aga ei sõitnud) ja selle ühe päevaga suutis ta muutuda energia pommiks. Ei no tõesti ma ei viitsinud kordet teha, sest no Vahuri võib 3 nädalat ka seista ja kui ma selga lähen ilma mingi kordeta on ta ikka kukununnu. Aga Lambertiga see nii ei ole. Kohe kui selga läksin oli ta nagu ma ei tea mis asi. Ainult jookseks ja kuidas minu sugune kirp (jaa ma tõesti ütlesin enda kohta kirp, mis siis et tegelikult olen ma latt, teda ei suuda ma ikka piisavalt mõjutada) saab teda keelata. Noh püüdsin ta töösse suunata, ei midagi tema tahab uhada ja kõik. Pm 15-20mini kulutasingi sellele, et teda maha rahustada. Lihtsalt põhimõtte pärast ei pannud teda kordele. Mina ja minu põikpäisus... Lõpuks oli ta juba jumala okei, aga ma pidin teda täielikult kontrollima ka selle kiirustamise ajal, kuna peale minu oli seal veel päris palju rahvast ja nende seas ka algajaid. Jess noh, maneež ka sellise müraka jaoks liiga väike. Igatahes kohe kui ma suutsin ta tööle panna muutus meeleolu täielikult. Ta hakkas töötama ja väga mõnusalt jooksma. Ma sain ennast täisistakusse sättida ja painutada. Isegi pööramine hakkas tulema. Galopis paremast jalast alguses kiirustas, aga ka see oli korraks. Võsa palus mul korra üht lattaeda ja okserit hüpata. Wowwi kui võimas hüpe. Nii kaua on õhus. Ma muidugi ei osanud seal kuidagi olla. Ta hüpe nagu venib ja ma ei oska ültse temaga samme vaadata. Korra panime ikka VÄGA kaugelt. Ja ma ei tea ta nagu hüppel ei nõuakski järgi. No ma ei oska selle loomaga sõita, mis teha. Harjutama peab.

8. okt
Läksin selga oli suht okei, nagu iga trenni alguseski halvasti juhitav. Hakkasingi seda kohe parandama. Mingil moel sain ta enamvähem tööle. Samm-traav jumala okei. Galopis algas meie kiirendamine... Pööramine oli täitsa metsas. Ma muidugi rõõmsalt vajusin sinna ette, kuigi minu ainuke pööramis võimalus temaga on korralikult sisse istuda, välimise sääre+ratsmega toetada ja sisemise säärega painutada. Kui ma midagi tegematta jätan näitab hobune mulle julgelt oma teed. Muidugi ma ei süüdista teda, ainult ennast, aga no mis ma teha saan, kui ma olen juba nii loll. Peab proovima uuesti, mis seal ikka. Panime kogemata Kaisa ja Polerole otsa, ma vaatasin, et ta annab mulle teed ja sõitsin juurde, kuigi just sel hetkel hakkas edasi liikuma. Ja nii see juhtuski, õnneks keegi viga ei saanud, aga ehmatus ikka. Hüppasime ka nati, algul traavis risti. No nii julmalt pole ma juba ammu maha jäänud :( . Aga kui galopis tulime, siis hakkas juba paremini tulema, kuigi ikka tundub mulle ta hüpe väga kahtlane. Tulime paar korda lattaeda, ma pole ammu kõrgemaid hüpanud, kuigi see oli suht madal kui pärast vaatasin. Tulime siis penerolli (okei süsteem, sisse-välja). Mulle küll tundus võimatu, et see mühakas mahuks sinna vahele ära. Aga ennäe imet mahtus. Pärast korra tõsteti ka meile, esimene katse oli väga mööda ja jälle jäin ma maha :S. Teine katse isegi enam vähem. Aga ma ei tea ma vist ei tohi teda "lõdvestunud paindesse" sõita. Noh selles suhtes, et kui ma ta sinna allapoole sõidan ja ta lõdvestab, siis ta ei vaata takistust. Sõidame rahulikult takistuse juurde ja siis tuleb nagu ülla-ülla takistus. Ma pean ta kuidagi moodi ülespoole painutama + kokkusõitma, sest muidu me lihtsalt ei mahu pööretesse ära,jube. Palju tööd = palju kogemusi, mis seal ikka proovin anda endast parima ja vaatab kuidas meil edaspidi läheb.

5. Oktoober, Someone new will join this blog

Nii siis läksin täna Lambertit proovima. Lambert on Mariliisi loom, aga Mallu ei sõida temaga. Seega hakkan mina temaga sõitma. Noh esmamulje oli, wooow. Minu poni on ikka oma 150cm aga see mürakas on kõvasti üle 175cm. Koplist toomisel oli selline... energiline. Tõin ta talli ja hakkasin puhastama, omg kui must ta oli. Küürisin seal oma pool tundi ja muidu olid kõik juba välja läinud. Panin siis varustuse selga. Kõigesse suhtus mõistlikult. Sadulat oli väga kahtlane selga upitada, nii kõrge. Kui valmis siis maneeži. Mulle räägiti hirmsa loo ära, et noh kui ta seisnud on, siis viskab jne jne. Ta oli seisnud 3 nädalat. Mul kerkiski halb vaatepilt silme ette. Kuid ma püüdsin mitte sellele tähelepanu pöörata. Jalutasin temaga natuke ja siis tegin kordet. Täitsa okei oli. Siis Võsa küsis, et nh selga ka. Mul oli, et okei võib ju proovida, kui lendan, siis lendan. Läksin selga, ei midagi. Võsa nati lasi mul kordel harjuda temaga ja siis lasi lahti. Mm kui mõnus traav sel loomal oli. Nii õhuline ja pikk, ma sulasin seal seljas. Üldse super mõnus loom. Üleminekud on sellised ebakindlad ja pööretesse ei taha ta oma suure kerega mahtuda, aga see kõik harjutamise asi. Proovisime isegi galoppi, mis lubati viskamisega. Aga jälle läks ettekuulutus nässu. Ta tõusis jumala hästi galoppi. Korra ei tahtnud tagasi tulla, aga muidu jumala (y). Ja arvestades kaua ta seisnud on. Mulle ta igatahes väga meeldis. Loodan, et saan natuke kauem temaga sõita. Pilte sellest mõnusast loomast Mallu kaustast : http://fotoalbum.ee/photos/Mallllllu/sets/532153?page=1&seek=9 loodan, et ta ei pahanda, et ma selle siia panin.

Võistlus pildid

Pildid võetud Kerlilt, Aivelt ja Kaisalt (Kätriin tegi). Suured tänud siis neile.



Närvi pinge all enne starti.


Saimegi sellest hirmsast kohast läbi. Ühel pool oli hirmus 5s takistus ja teisel pool aed ja selle taga kohtunikud. Algul keeldus ta sinna poole minemast.


Soojendus takistus,kus ma maha jäin :S.

Esimene,no kas hullemini annab sukelduda :/ .

Teine, suht vale pöörde pealt. Algul mõtlesin suuremat pööret teha, aga kuidagi automaadina pöörasin kohe ja läksimegi peale.
Kolmas, väga sita pinnase pealt,vajus sitaks. Paremat pilti pole, mis teha, see tuli pm suht kohe pärast kolmandat ja ma isegi ei jõudnud midagi mõelda.

See kurikuulus viies, tahtis tõrkuda, aga ma isegi suutsin lõpuni istuda ja kohe tulemus näha, poni hüppas.

Kuues, oleksime äärepealt mööda sõitnud, kuna ma unustasin selle ära, aga viimasel hetkel tuli meelde ja suutsin mingi pm tagasipöörde teha, yeey us.

Seitsmes, see oli kohe pärast kuuendat ja ega pärast nappi kuuenda ületamist olin ma väga vale pöörde peal, seega samm ei klappinud ja ta natuke katsus seda. Õnneks maha ei läinud.

Kaheksas, see mis meil maha läks. Nagu kuidagi ei klappinud ja ma ise ka käkkisin seal midagi ära ja noh tulemus kohe näha.

Üheksas, see läks suhteliselt kergelt.
Kümnes, lõpp oli käega katsutav ja seega läks istak ikka sajaga võssa.

See oli vist pärast lõpetamist,supper tubli loom noh. Mingi terve parkuuri ajal täiega rääkisin temaga,et jaah vot nii,väga hea jne. Vähemalt keegi ei kuulnud vist seda :D.

Noh ära minek.

Esimesed võistlused sooritatud edukalt (y)

03.10 käis vahuri oma esimestel võistlustel. Äratus oli kell 6 ja 7ks talli. Pahaaimamatu poni tervitas mind. Tegin viimased viimistlused varustusele ja puhastasin Vahuri ära. Panin valmis, tekk selga ja minek. Hullult erk oli nagu tunneks, et midagi on teokskil. Nh arvatavasti tundiski, kuna ma olin sitax närvis. Läksime jala Hobunurme. Maantee ületamiseks tulime seljast maha. Teepeal tuli meile vastu kolli ja poiss värises koera nähes :D. Jõudsime essadena kohale, friigid, mis teha. Aga õigepea hakkasid kõik tulema. Õnneks oli soojendusväljak hiiglaslik ja sai sõita omas suunas. Läksin selga ja tüüp pm uhas mul alt minema (eelnevalt olime ikka kogu varustuse maha võtnud ja lasknud süüa & puhata). Mul oli nagu okou, mis ma teen. Tulin korra seljast ja jalutasin/tutvustasin talle kõike. Kuigi enne sai ka seda tehtud. Tal olidki silmad pärani, et wtf nii palju minu taolisi. Varsti läksin uuesti selga ja lasin Sandral kõrval kõndida. Tüüp vaatas ringi ja oli täkku täis, aga iseenesest juhitav. Ma olin 24s, böö.Tegin sooja ja esimesel soojendustakistusel tõrge. Tal ongi see, et kui on uued takistused, siis 1.sel korral ta tõrgub ja alles siis hüppab. Aga no ega ma ei saa ju võistlustel igat takistust tõrkuda ja alles siis hüpata. Igatahes säär vastas, kätt ei visanud ära ja ta hüppas. Okserit tuli pm kohapealt. Tulin uuesti ja siis oli enamvähem. Konks oli selles, et soojendus platsil oli hästi tuhmid takistused, aga väljakul hullult erksad ja meie puhul ka väga spookyd. Läksin starti ja ta kartis ühte kohta, mida rohkestid kartsid. Sain sealt läbi ja hüppasin soojendustakistuse. Tuli kohapealt ja ma ei jõudnud kaasa minna :S. Patsutasin ohtralt ja läksin starti. Igat sammu ta tegi hästi kahtlevalt umbes nagu otsides minus mingit kahtlus hetke. Seda ei tohtinud ma endale lubada. Saime nende x pööretega hakkama, need olid ikka tõsiselt kahtlased ja mõnes kohas oli pinnas väga jube. Pm kui oleks tulnud tõrge, siis oleks vast läbi takistuse libisenud. Kuni viiendani oli kõik okei. Viies oli aga kõige hirmsam. Tänu sellele tulid paljudel tõrked sisse. Ma mingi hullult püüan hoida ja poole blocki pealt hüppas, mul nagu jess sain viiendast üle. Ja siis suutis mu geniaalne aju kuuenda ära unustada. Mingi röökisin, mis kuues on, aga samal hetkel tuli endal meelde ja tulin väääga viltu peale ja voiala poni ikka hüppas. I adore that animal tglt ka. Seitsmendat kahtles ta ka, aga sai üle. Seal platsi lõpus oligi muda ja tänu sellele ei suutnud ma pööret õigesse kohta sõita. Seepärast läks kaheksas ka maha (nh minu istakuvigade pärast ka muidugi). 9nda ja 10nda suutsime ka ära sõita ja ongi kõik. Ma olin õnne joovastuses. Me sõitsime meie jaoks, nii raske parkuuri läbi, nii sital pinnasel ja ainult 4kp-ga. Woww ega mul rohkem sõnu pole. Muidugi mu istakut andis soovida. Ma tundsin kuidas ma loksusin, aga tüüp lihtsalt ei läinud edasi, hästi kinnise sammuga sõitis, kuigi sellisel pinnasel poleks saanud midagi normaalset. Hiljem panen vast mõned pildid ka siia.

Kaks päeva niisama

Jah olen laisk, mis teha. Täna polnud asi laiskuses, pinnas oli vääga libe & vihma sadas. Eile korrastasin lakka, lõikasin ühtlasemaks ja niisama sügasin. Lobisesin Urvega jne. Täna tulin kohale ja rääkisin Urvele, et me lähme võistlustele jala. Ta pakkus välja, et näitab kõige lühema tee mulle. Okei sõitsime autoga selle tee läbi ja tagasi teel mõõtsime ära palju on. 4.5 km autoga + põlde mööda saame lühemaks. Tulime tagasi ja ma panin päitsed ligunema, lobisesime veel. Ja mu paps oligi kohal. Võtsin valjad, et need kodus ära puhastada ja koitsa. Ma tean viimasel ajal suht sisutud postitused, aga praegu kõik suht segane ja kui midagi on kindel, siis vast räägin ka. Vihjeks see, et Vahuri jääb vist talvel tahaplaanile kahjuks. Pole platsi valgustust ja meie talvega pole arvatavasti pinnast. Laup-pühap ikka sõidan ja liigutan, aga hetkeline plaan on igatahes selline.