30.Juuni, Again too hot and very short training

Eile oli vaba päev ja täna mõtlesin, et lähen õhtul 8-9 paiku sõitma. See plaan jäi aga katki, kuna ma ei viitsinud minna. Saime Liisi ja Melluga linnas kokku ja otsustasime siiski ära käia. Kui kohale jõudsime olime väga läbi ja kaanisime minu kellukest. Vahuri küüni ja asusin puhastama. Ta oli üpriski puhas. Läksin välja ja lasin korra kordele, et vaadata, ega see ei sega kui tal üks raud alt. Ei seganud. Läksin sadulata ja hops selga. Tegin pööramisi ja niisama ratsmeteta harjutusi. Ehk peatused, edasi, pööramine. Midagi hästi kerget ja isegi see võttis minu läbi, kuna nii kuradima palav oli. Lasin korra Liisi ka selga, ta ütles,et eest hea kerge ja säärele funkab hästi (no shit :D). Tegin paar traavi tõstet ja ei hakanudki rohkem piinama. Käisime lombis sulistamas (okei korra kõndisime sealt läbi) ja hobused lahti. Võistlusplaan jääb siiski seekord ära, kuna esiteks on nii palav (samasugust ilma lubati ka laupäevaks) ja teiseks ma ei saa trennigi teha, kuna lähen Pärnu paariks päevaks. Aga vaatab, kui kunagi mingi treening võistlus veel tuleb, siis vast võiks proovida.

28. Juuni, mmm thats just perfect

Kui ma täna mingi kaheteistkümne paiku üles sain siis hellasin kohe Evvule. Pidime ühe paiku minu juures kokku saama. Okei sõin ja ootasin, kuni keegi mind ära viiks. Jällegi venis kogu see värk. Kohale jõudsin nata liiga hilja, tõime Lauraga hobused ära ja asusime puhastama. Eve oli selleks ajaks juba seal. Ei viitsinud midagi peale panna ja läksin ainult päitsetega. Hops selga ja minekut. Algul kondasime lihtsalt kruusa teid pidi, siis leidsime ühe sobiliku põllu, kus sai traavi teha. Hakkasime tegema ja mingi mees jäi meid vahtima. Kartsime, et äkki maaomanik, kuigi mingit eravalduse märki vms ei olnud. Siiski läksime igaksjuhuks minema. Sumpasime poriloikudes ja otsustasime metsmaasikaid minna sööma. Neid me aga ei leidnudki. Tegelikult leidsime küll,aga sinna ei pääsenud hobustega ligi :( . Selle asemel oli metsas üks maha langenud puu. Hüppasime Evega sellest üle, kuni Laura ootas. See oli niinii mõnus. Igatahes hüppasin ma kogemata kraavist ka üle, kuna ma ei saanud teda pidama. Jalutasime kodu poole ja otsustasime meie tavalisel põllul galoppi teha, seal aga olid ühes kohas traktori jäljed, mis olid veega täidetud. Ka sealt tuli ootamatu hüpe :D . Kuna seal oli pehme pinnas, siis suutsime oma raua ka sinna jätta. Õnneks märkas Eve seda. Kõmpisime koju. Laura võttis Abrukal sadula maha ja sõidutas Karolini ja mina käisin meie "lombis" sulistamas. Hobune lahti ja riideid vahetama. Siis ootasin veel Eve ema ja nad viskasid mu vanaema juurde ära, kust ma sain aga autoga koju.

27.Juuni, its just so depressing...

Täna siis oli äratus kell 8.00, aga nh ma muidugi magasin selle maha ja ärkasin alles 10.00. Njh tüüpiline mina XD. Siis koeraga õue ja kui tagasi siis ootasin, kuni paps oma asjadega ühele poole saaks ja mind ära viiks. Valmis ta sai palju hiljem lubatust, aga see selleks. Kui kohale jõudsin, siis teatas Eve rõõmsalt, et tal kiire, jei nh. Oke panin nii kiiresti, kui minu puhul võimalik valmis ja platsile. Kiusasin nata Laurat ja andsin talle kaameranaise ülesande :). Hüppasin selga ja pingutasin sadulavööd. Kuna eile oli hüpeks ilgelt väike ja lühike siis tahtsin täna kõrgemat teha. Kui soojendus tehtud ( soojendus oli igatahes supper ), siis tulime paari väikest. Ja ponil lõi mingi kiiks pähe, et ta ei mõtlegi mesimummu takistust puhtalt hüpata. Hüppas rahumeeli sellest läbi. Kuidas ma ka seda sammu ei klapitanud, ajas ta ikka maha. Njh see oli ränk tagasilöök arvestades eilset edu ja ometi oli see mesimumm sama kõrge. Lõpuks saime sellest ka ilusti üle, siis tuli üks pisi parkuur, mis oli täitsa hea. Ja lõpetuseks nagu alati nata kõrgem. Noh poni igatahes ei nõustunud seda puhtalt hüppama. Kõik mis olid vähegi üle 60 läksid potspots maha. Mul oli nagu mida fakki. Igatahes ei hakanud kogu parkuuri uuesti sõitma,vaid võtsin käsile ühe madalama/lihtsama okseri. Huii ta ei mõelnudki seda puhtalt hüpata, ikka ja jälle rahumeeli essa latt maha... Peale mitmeid ebaõnnestunuid katseid saime lõpuks sellest puhtalt üle ja lõpetasin trenni. Kunagi hiljem lisan vb mõne video kh.

26 Juuni, Its like flying... so free and unreal

Igatahes, kuna mul lõi mingi kiiks pähe, et tahaks proovida võistelda Vahuriga, siis hakkasin selleks treenima. Täna tegime pisikese hüpeka kõik takistused kuni 70cm. Nii "kõrget" ma tahangi minna Pärna 4. Juulil võistlema. Nii kui nii teen margi maha, aga nh peaasi et poni saaks uue kogemuse. Alguses sõitsid Eve ja Laura, ma sättisin nii kaua takistusi. Siis läks Evel Vaiper täiesti käest ära ja ma kobisin Vaibu selga. Omg mul oli selline tunne, et see hobune ei oskagi midagi teha. Kangelt pressis kima galopiga omas suunas. Hakkasin pusima ja teda rahustama, lõpuks pika pusimise peale otsustas ta minuga koostööd teha. Algul mõtlesin, et mina teen seal midagi väga valesti, aga Evel oli ta ju samamoodi käitunud ? Igatahes jäi rahulikku sammu ja lõdvestus, mul oli et mida asja, kust selline meelemuutus. Okei siis hakkasin säärt talle selgeks tegema, ta absull ei reageeri säärele. Njh lõpuks hakkas mõikama, kuigi kontakti ta küll ei otsinud, aga nh kõike korraga ei saagi tahta. Andsin Vaibu Evele tagasi ja ta jätkas minu tööd. Ma läksin tõin samal ajal Vahuri ära ja panin valmis. Platsile ja vabaratsmega samm-traav. Eve läks platsilt ära ja me jäime sinna üksi. Algul oli nata kiirema sammuga, aga mitte midagi muud. Tegin kippelt sooja ja jalutasin. Eve tuli tagasi ja oli mulle röökijaks, nimelt õlad taha, ei roni ette, pehme käsi, ei viska kätt ära jne (muidugi suutsin ma kõike teha vastupidi). Aga poiss oli ilgelt tubli, mõtlesin, et kontrolliks palju ta mind usaldab ja keerasin kõigele x-pööretest peale, seega kõigele vägaväga viltu,kui ta oleks tahtnud ta oleks saanud lihtsalt sõita edasi ja mitte hüpata. Aga ei ta ikka hüppas sealt kust ma tahtsin, jällegi polnud ühtegi tõrget. Ta ei pole mul tõrkunud mingi sada aastat (sülitab üle õla kolm korda, ptui-ptui-ptui). Okei süsteemi ma suutsin valesti sissesõita, aga nh seega läks esimene maha, teise upitas välja. Supper poni, ma räägin. Andsin Evele jalutamiseks ja mõtlesin, et tahaks näha kuida ta Evel hüppab. Tuli üht pisikest planku, nata aeglane oli, aga muidu oli enam-vähem. Kuni Eve jalutas tõin teki ära, viskasime peale ja kopli. Pärast kiikusime veel kiigul ja palvetasime,et me üle võlli ei käiks :D.

25.Juuni, Pärast kolme päevast puhkust

Niisiis Eve siiski ei sõitnud kolmapäeval, esiteks sellepärast, et polnud mõtet ja teiseks polnud ta ise Tartuski. Hommikul ärkasin ja olin julmalt unine. Sain kärada ka veel, pm seepärast, et ma magasin nii "kaua" ju. Igatahes siis rattaga talli. Issand kui palavaks oli läinud... Tõin Vahuri ära ja hakkasin puhastama, nagu alati sai laiskus must jagu ja ma ei viitsinud sadulat ega pindesi peale panna. Igatahes Laural hakkas paha ja ma läksin üksi sõitma. Algul oli kohe näha, et ta pole sõitnud. Ei mingit koostööd, lihtsalt tahtis omi asju ajada. Mõtlesin, et tuletaks talle meelde tuletada, mida tähendab välimine ratse ja et ta hakkaks jälle läbi selle sõitma. Niisiis välimine ratse pihku ja sisemine täiesti käest. Panin käe veel kaelale ka, et ei tekiks tahtmist sisemist kätte haarata. Algul ei tahtnud asi kuidagi sujuda, ma vist olen ikka alateadlikult liiga palju ratset kätte võtnud :/. Igatahes vedas pea õrna surve peale juba välja :( . Proovisin siis keskenduda sellele, et käsi hästi pehme, välimine säär näitab trajektoori ja sisemine toetab nö lükkab ratsme poole (ei oska seletada aga nh) . Ja asi hakkas tasapisi sujuma, ta hakkas otsima ratsme kontakti ja oli ültse hästi pehme ja lõdvestunud. Kuigi segavaid faktoreid oli palju nt putukad ja pikk roht mis ahvatles. Algul mõtlesin, et galoppi ei teegi, aga samm ja traav tulid väga hästi välja. Mõtlesin et teeks hoopis need galopi tõsted tal selgemaks. Ega see galopp meil ratsastuse kohapealt on alati väga nutune olnud. Ütleme siis nii, et ta tõuseb ja tavaliselt tabab ära mis jalast ta peab tõusma. Pööratud saab samuti, aga ta teeb seda galoppi kuidagi ilgelt käepeal. Kunagi peab selle käsile võtma igatahes. Aga kui pöörduda trenni juurde siis ma tegin veel peale selle, et ta läbi välimise töötaks ka üleminekuid ja ta teeb neid ilhgelt hästi, väike puusanõks ja ta tõuseb traavi, puusa lukustus ja ta on paugupealt sammus jne. See poni on ikka parim (y). Aga kui minna tagasi galopi osa juurde siis sellest niipalju, et lihvisin just nimelt tõsteid ja tagasi tulekuid. Ideaalseks seda nimetada ei saa, aga trenni lõpuks oli ta kõvasti parem. Jalutasin maha ja pesin ta ära. Siis käisime veel "lombis" jalgu leotamas ja ta pritsis mu täis :D. Suht lõbus oli igastahes.

21 Juuni, Smiling outside crying inside

Tglt ka see pealkiri on ikka nii true... Vahepeal on lihtsalt selline tunne,et kõik on liiga perfect, liiga fakelt perfect. Selline tunne, et kaua ei saa minna enam nii hästi mingi hetk tuleb see crash ja see crash tuleb väga valus. Igatahes mul on Vahuriga väga hästi läinud. Täna tegin jälle lühidalt sadulata trenni ja nüüd tegin ka galoppi. Esmakordselt täiesti ideaalselt ja rahuklikult pöörates (y). Sääsed segasid küll tema keskendumist (minu oma niisamuti). Suht vastik oli sõita ja vehkida kätega, et neist saatana putukatest lahti saada. Aga siiski oli trenn järjekordne total success. Ja kui aus olla hakkab tasapisi minusse hiilima kartus. Elu on juba selline, et ei lähe ealeski ainult hästi, kui on järsk mäkketõus siis tuleb alati veel järsem langus. Ja seda ma kardangi, väga tobe aga tõsi... Ma ei taha enam seda saamatuse tunnet. Kogu see pläma tundub vana inimese jutu moodi, aga see on täpselt see mida ma tunnen... Okei nüüd vist kõik emotsioonid ära kribatud ja võib ka lõpetada.

19. Juuni, Niisama

Täna käisin kohal pm sunniviisiliselt. Ei viitsinud ültse minna, aga oli vaja pärast hüpekat sõita, et jalad kangeks ei jääks vms. Kui aus olla ma ei teagi kuidas täpselt see värk on aga mul see tõekspidamiseks võetud, et üks trenn enne ja pärast hüppetrenni on vaja hobust liigutada. Niisiis kui kohal siis hakkasin teda puhastma ja Helosani määrima. Sadulat ei viitsinud panna, nii et läksin ilma, Laura tuli ka esmakordselt ilma sadulata. Tegin sammu, traavi koguaeg pm ilmaratsmeteta. Pidevalt oli hobune töös, aga see töö koosnes minu kuulatamisele. Lõpuks sain jälle "mõttevõimega" teda pööratud ja peatatud. Ma mõtlesin, et nüüd vasakule ja alateadlikult juhtisin teda kehaga sinna ja ta ilusti vastas sellel, see oli niinii supper tunne (y). Tegin suht lühidalt u 15mini ja siis jalutasin ja juhendasin Laurat, lõpuks sai ka tema Abruka sammuga kaasa mindud. Mingi poole tunniga olime me valmis, tulime seljast ja viskasime hobused kopli. Tegime markeriga mõõdupulga üle ja siis koitsa. Plaanidest siis nii palju, et laupäev lasen puhata, pühap arvatavasti maastik, esmaspäev-teisipäev puhkamine ja arvatavasti liigutab Eve teda kolmapäeval. Ei kuidas neil läheb,loodan et hästi. Ma ise esmaspäevast-kolmapäevani Toilas.

18. Juuni , I can`t believe I have such a great pony :*

Täna tuli Rellu ka kaasa, pildistas, pani takistusi üles ja oli seltsiks. Kohale minnes hakkas ikka kohati päris palav, aga ma olin tark ja võtsin juua kaasa (ego laks). Ostsime tee peal pitsat ja õgisime seda, kuigi ma ei söönudki seda lõpuni ja andsin Evele :D. Tulime jalgsi, nii et kõndimine tüütas ikka väga ära. Kui jõudsime kohale siis oli nagu finally. Tõin Vahuri ära ja valmis. Sellega läks mul nagu alati kaua aega. Puhastasin silmad ära ja määrisin ühte kohta Helosani. Kui kõik valmis siis platsile ja Eve helistas ja ütles, et tal pole veel valjadki peas. Okei kuni ta tuli meisterdasime kaks uut takistust, mida me pole kunagi hüpanud. Üks oli eriti värviline plank ja teine minu suur kunstiteos. Nimelt siis plank ja neli värvitud kummi, minu lemmikud. Musta taustal punased ja kollased pritsmed (y). Okei kui Eve kohal, siis selga ja lühike soojendus, peatused, pöörded, üleminekud, kõik täiesti ideaalne v.a mina seal seljas. Ma olen täpselt nagu mingi krõnks noo. Okei, siis traavis paar risti ja mõned soojendus hüpped. Üks mini parkuur ja Üks kõrgem parkuur. Tüüp pani nagu lennuk noo. Täiesti mõnusalt üle ja mina muiduig ikka ja jälle ette hüppamas -.- . Ta viimasel ajal päästab ilgelt. Enne ta tõrkus kui ma natukenegi ette vajusin nüüd aga hüppab olenemata minu segamisest, kust küll selline meelemuutus? Ta pole ühtegi korda tõrkunud ka viimaste trennide jooksul. Igatahes ma olen ta üle hüppamise osa pealt uhke, nüüd veel ratsastus paremaks ja supper poni valmis :D. Huvitav kas keegi loeb ka mu pläma? Kuigi jah see rohkem nagu mulle endale, meie arengu ja taandarengu jälgimiseks. Kõik ülejäänud pildid fotokas vallu15-ne kasutaja alt Vahuri ratsa kaustas.

Kõik mis vahepeal oli olnud

Niisiis oli mul mingi hetk täiesti katastroofiline allakäik. Esmaspäeval tuli rautaja ja pani rauad alla. Vahuri oli kui peast põrunud, tõmbas mitu korda värkimise ajal küünasse jne. Mul oli nagu wtf, see on minu poiss? Ta pole never ever ei mingis olukorras mul küünlasse karanud, v.a eelmise värkimise ajal korra. Okei suutsin ta maha rahustada ja saime enamvähem värgitud. Lõpuks viskas tal see seismine või mina ei tea mis asi tal üle viskas, aga ta hakkas juba täiesti teadlikult Võsa lööma. Mul oli jällegi karp lahti, et ta pole ealeski inimest löönud. Okei ma olin igatahes väga pettunud temas. Siis järgmine päev oli maastik, mis kuulus ültse minu kõige halvimate trennide esikolmikusse. Pm läksin ainult päitsetega ja algul oli ta ideaalne,väikseimagi keharaskuse muutusele vastas ja ültse tipp-top loom. mina muidugi vaimustuses ja mingi hetk otsustasin, et oh ta ju galopis viimasel ajal niinii tubli, et las ma proovin siin ka. Ja siit hakkas kõik allamäge minema, ta muidugi tahtis otsekohe oma teed minna (me olime suurel põllul) ja mina tahtsin ta voldile võtta. Ja ei mitte mingil juhul tema ei keera, okei ma saan aru et sadulatta mul halvem tasakaal jne aga traavis sai ju ilusti sõidetud ja nüüd galopis... Noh tegin siis tsipa seda volti, sain enam-vähem ja jalutasime edasi. Kõndisime mu vanaema juurde välja ja läksime aeda sõitma, käisime grill majakeses (see mis riidest on) ja kõik jälle tipp-top. Hakkasin seal vabal alal (seal suur aed, nii et on vaba ruumi, kus trenni teha) ja ta lihtsalt lambist vedas minema. Teda ei huvitanud, et ma andsin talle hoopis teisi märguandeid, lihtsalt nahhalselt vedas minema. Mul oli jällegi karp lahti, et mida kuradit, okei natuke pusisin sellel alal ja siis kui enam minema ei tõmmanud, tulin seljast, et esiteks maha rahuneda ja läbimõelda millest selline käitumine ja teiseks hobusel lasta puhata. Siis mul tuli järsku hüsteeria hoog, suhteliselt lambist. Ta astus mulle varba peale ja see oli valus, ma ei karistanud ega midagi, aga viskasin valust pikali ja lihtsalt lampi hakkasin hüsteeritsema. Ma ei saanud aru, kuidas kurat mul said sellised vead sisse tulla, ma olen ju alati püüdnud igat trenni analüüsida ja uurinud juurde kuidas saaks paremini teha ja ikka sellised vead sees. Muidugi see et pole pidevat treenerit on ka väga-väga-väga paha, aga mis teha. Läksin istusin kiigu peale ja Vahuri tuli minuga tuli minu juurde ja toppis oma ninnut mulle sülle, et umbes ära nuta ma olen ju siin, see oli väga armas. Kui olin täielikult maha rahunenud istusin selga ja hakkasime tagasi minema. Ma ei puutunud terve tagasitee kordagi ratsmeid, et mul poleks võimalik midagi ära rikkuda. Ja sain väga hästi juhitud. Ja siis muidugi pani Vaiper ajama ja pidurdas täpselt minu vastu. Ai see oli valus, ma lendasin raksuga Vahurile kaela peale ja sinna ma jäingi, pm hingetu. Lasin Vahuril mind lihtsat koju vedada. Ta arukas loom, ei mõelnudki midagi karta ja rahulikult lonkis koju. Igatahes katastroofiline trenn. Kolmapäeval tegin aga tavatrenni. Mõtlesin,et proovin kõik oma vead lihvida, aga võta näpust kohe kui ma sadulasse istusin oli hobune ideaalne. Rahulikult tegi kõik harjutused läbi ja galopis polnud mõtetki kusagile minema vedada. Ma olin segaduses, aga õnnelik. See oli suhteliselt lühike trenn, aga eeltöö neljapäevaseks hüppetrenniks.

9.Juuni, Mulle aitab -.-

Läksime maastikule. Ma ei viitsinud midagi peale panna ja ma panin ainult kaitsmed ja nöörid päitsete külge. Ahjaa Märjalt ma olin ostnud silmatilgutid, päitsed ja kärbsekardina (rauad kh aga selle ma mainisin juba eelnevalt ära). Silmatilgutid seepärast et tal oli mingi hetk rohkesti seda silmanõret ja kärbsekardina muidugi sellepärast, et kärbestele meeldis seal silma juures askeldada. Niisis puhastasin silmad ära, mida ta lasi rahulikult teha (ma põdesin,et nüüd hakkab tema veenmine pihta, et see pole ültse nii hirmus kui see kollane pudel sinu poole tuleb). Panin päitsed pähe ja aitasin Laural valmis panna. Hüppasin selga ja hakkasime minema. See on ikka niinii nõme, et ta ei tohi värsket rohtu saada, eriti arvestades kui pikk see praegu on. Pm koguaeg pidin ma teda keelama, et ta ei tohi rohtu süüa. Mingid kitsed karglesid seal meie ligiduses ja Vahuri jaoks oli see huvitav, yeey rohu poole küündimine jäi järgi :D. Jalutasime oma tavalist "mini maastikku", kui mul tuli tahtmine kaugemale minna ( jah ma tean väga egoistlik, aga Laura oli hakkama saanud, ainult paar korda virisenud + me oleme temaga kaugemalgi käinud). Küsisin talt mitu korda üle kuidas on ja kas oled kindel, et saad hakkama, kõrvalt vaadates sai igatahes. Okei üpris varsti hakkas vingumine pihta, et issand kui närviline hobune ja ma ei saa jne. Oi ma sain vihaseks, milles kurat hobune süüdi on, et sa hakkama ei saa. Pöörasime otsa ringi ja hakkasime kruusateed pidi tagasi minema. See päev olin ma Laura peale ikka päris pahane sellest ka selline pealkiri. Nüüd lasen aga hobusel pühapäevani-esmaspäevani puhata ja siis kui rauad all siis uue hooga.

8. Juuni Korraks hüppasin läbi

Pidin Vahuril kabjad ära mõõtma, kuna me saame rauad alla, yeey. Pidin siis kabja ära joonistama papile. Algul ei tahtnud ta aru saada, mis hea pärast peaks ta oma kullast kabjakese selle räpase pruuni asja peale panema. Ma lasin tal natuke harjuda sellega ja tõstin mitu korda kapja sinnapoole. Lõpuks kui ta juba suvaliselt selle papi kõrval seisis ja lasi mul ta jalga sinnapoole venitada proovisin ma seda rahulikult sina peale panna. Ta lasi sel juhtuda ja ma joonistasin ülearu kiiresti ta kabja sinna peale. Ta suhtus sellesse rahulikult ja iseenesest mõistetavalt. Ma kitkusin tsipa ta lakka ja lõikasin ta ilgelt pikki sõrgatsitutte. Harjasin teda ja sügasin. Kui kõik valmis lasin tal minna ja ootasin kuni mulle järgi tuldakse. Kui tuldi siis kippelt Märjale ja joonise järgi raudu ostma. Saime viimased :D. Loodan et sobivad, kui ei sobi siis saame ära vahetada. Esmaspäeval lubati siis rauad alla panna.

7.Juuni, Tagantjärgi eriti lahe kirjutada :D

Kahjuks olid samal päeval võistlused ja Triin ei saanud tulla trenni andma. Läksin kohale ja panin elu aeglaselt valmis. Me olime mitu päeva värvinud ja meisterdanud takistusi ja nüüd me siis tõime need kõik ära. Vahuri pole kunagi enne värvilisi takistusi näinud v.a siis kui me maneežis käisime ja need üksikud asjad mis meil olid eelnevalt värvitud. Nimelt siis tõime igasuguseid latte ja erksalt värvitud kumme ja planke. Samuti me meisterdasime ühe plangu mis moodustab nagu nurga vms. See oli meil musta-punase ruuduliseks värvitud :3 . Igatahes, kui ma platsile jõudsin vaatas Vahuri mind kahtlaselt, umbes et mis värk see veel on :D . Hüppasin selga ja hakkasin sammu venitama. Ratsmeid pm ei hoidnudki ja lasin tal pikalt jalutada ja end soojaks teha. Siis kui me läksime platsi taha nurga poole hakkas ta kartma üht väga erksat musta-kollase-kirju risti. Nimelt olid kummid ja latid kõik ühte värvi ja väga erksad. Ma sõitsin lihtsalt julgemalt peale ja püüdsin mite krampi minna. Okei ta korraks seisatas, põristas (ma patsutasin) ja me jätkasime. Tegin tsipa traavi ja läksin tõin kaamera ära (ma jätsin selle talli). Okei siis nata jalutasin ja Eve tuligi. Viskasime Vaiperi Vahuri koplisse,Eve võttiskaamera ja ma tegin paar tõstet galoppi. Eve filmis, et me saaksime pärast oma vigu analüüsida. Jalutasin tsipa ja hakkasin seda "hirmsat risti" traavis tulema. Tuli ilusti, kõhklemata ja tahtis peale minna. Ma tean, et see on halb kui hobune peale kisub takistusele, aga ma ei tea mulle see meeldib, mul on kuidagi kindlam, ma tean et ta ei kavatsegi tõrkuda ja talle see meeldib. Siis tulin üht mini süsteemi (max 50cm-60cm). Kõike tuli ideaalselt. Siis tulin väikest parkuuri, mis koosnes 4-st takistusest, seal sees oli ka "mesimummu" plank ja see ruuduline nurk. Neid ma ISE põdesin kõige rohkem, et äkki ta kardab vms (jah ma tean väga tobe käitumine minu poolt), aga ta läks hooga ise kõigile peale ja ma olin ta üle uhke. Siis tõstsime mingi 70cm-80cm ja tulin u 5-6 takistuselist parkuuri. See poni on ikka supper kolmikul oli mõnus lend ja üleültse. Ja kui ma selle kolmiku ära tulin ja patsutasin teda, siis ta kasutas hetke ära ja läks ise suvalisest takistusest üle. Mul oli nagu o.o, mis toimub. Ja nii ta tegi kaks korda ühe korra tegi isegi nii, et lihtsalt tegi patsutamise ajal tagasipöörde ja hakkas süsteemile peale minema. Ma tavaliselt lähen patsutamisega nii hoogu,et viskan ratsmed käest ja kummardun kaela kohale ja nii kaob mul täielikult kontroll hobuse üle. Igatahes ma olen ta üle uhke. Pööretes oli ta väga hea, vasakust jalast küll natuke veab aga see sellepärast,et ta pole seda tasakaalu veel kätte saanud. Kui ma kunagi videod kätte saan siis panen ülesse ka.

6. Juuni, ilma muutused ajavad mind segadusse

Oli laup ja ma mitte kuidagi ei tahtnud trenni minna. Õhtul mõtlesin, et ärkan vara, käin trennis ära ja asi ants. Aga võta näpust, kui olin üles ärganud teatati mulle, et vihma sajab. Ma ei söandanud isegi õue vaadata,vaid läksin edasi magama, ärkasin uuesti mingi 10:30. Arutasin telefoni teel kaua kas minna trenni või mitte. Eve suutis mind ikka veenda,et me läheksime. Pealegi tahtsin ma pühap hüpata, niisiis pidi mingi kerge trenni ette tegema. Kobisin kohale, poiss tuli vastu (nagu alati) ja panin ta käppelt valmis. Koguaeg tibutas vastikut uduvihma. Tavaliselt on Vahuril tujud ilma järgi, nimelt hea ilm= hea tuju ja paha ilm = paha tuju. Aga ta oli ideaalne. Väiksemagi tasakaalu muutuse tabas ära ja pööretes pm ei vajunudki :D. Tegin mingi 15min-20 min-lise trenni. Koguaeg peatused/poolpeatused, üleminekud ja pööramine. Jalutasin maha ja vaatasin kuidas Eve oma trenniga ühelepoole jõuab. Läksin talli ja tõmbasin ta harjaga üle. Koristasin, Vahuri vaatas kõike uudishimulikult pealt. Kiusasin üht eluarmsat kassipoega ka ja varsti tuldigi mulle järgi. Jällegi lühike sissekanne aga noh.

3. Juuni, My Super Pony

Läksin pärast aktust hambaarsti juurde. Seal toimetati mul breketitega, deem valus oli :S. Okei siis tuli paps järgi ja viskas mu trenni ära. Ma palusin Evvul mind aidata. Poni valmis ja platsile. Seal hakkasin pööramist harjutama, et ta kusagile ei vajuks ega veaks. Algus oli suhteliselt halb, aga kui mõnda aega olin teinud siis muutus täitsa heaks. Jalutasin tsipa ja hakkasin galopiga pihta. Vasakust jalast esimene kord jäi selles ebameeldivas pöördes vedama, aga kui ma seda nata pusisin tuli ka see hästi. Paremast oli nagu alati hea. Jalutasin pikemalt ja hakkasin hüppama. Alguses pisikest lattaeda, mis ei tahtnud vasakust kuidagi klappida. Siis tulime planku. Vasakust jalast ja see jälle see halb pööre. Jäi mitu korda vedama. Proovisin ennast ära tasakaalustada ja keskenduda. Ja voiala saimegi ilusti üle. Siis tulin korra okserit. Ja jällegist jalutasin pikemalt. Takistusid olid mingi 50cm -70 cm. Nüüd siis palusin tõsta ja need olid 80cm -95cm. Seega meie kõrgeim "parkuur" (kolm takistust oli XD). Algus oli palju tõotav, hüppasime puhtalt lattaia ja okseri, aga siis tuli süsteem. Seal ei klappinud ja me ajasime maha. Tulime seda paar korda ja lõpetasime ära. Lasin Evel ta maha jalutada. Kokkuvõtes supper tubli oli.

2. Juuni, Vihkan sääski

Täna pidime tegelt vara hommikul juba Liisiga talli minaema, aga Liis ei saanud miskipärast tulla ja siis ma läksin üksi. Mingi poole üheteistkümneks jõudsin kohale. Urvet polnud kodus, seega ei saanud keegi Kutsi (vana koer, kes on ka hammustanud, mitte mind ja kes saab poole õue peal täpselt talli ees ringi käia) kinni panna. Kuna oli suhteliselt palav, siis lamas ta päikse käes ja ma riskisin minna talli juurde. Ta võttis seda rahulikult,vaatas korraks minu poole ja puhkas edasi. Yeey ma pääsesin eluga. Tõin kõik asjad tallist ära ja läksin koplisse. Vahurile panin päitsed pähe ja joogikoha juurde (sinna ma olin kõik asjad jätnud). Puhastasin seal ja askeldasin koos Karoliniga hobuse ümber (Karolin on pisike pere laps, kes tahtis ka õudsasti hobust puhastada. Vahuri seisis seal rahulikult ja kannatas lapse oskamatut käitumist seal juures ka "patsutamist", mis nägi välja nagu tahaks ta teda maha lüüa, õnneks polnud tal piisavalt jõudu. Teda pidi mitmel korral korrale kutsuma). Kui hobune puhas siis asjad selga ja platsile. Oli palav ja tal polnud mingisugust entusiasmi. Ei viitsinud teda kiusata ja läksin maastikule. Esimest korda elus üksinda temaga. Ta käitus väga viisakalt, kui välja aravata, et meil oli sõna otses mõttes suur sääse parv ümber. Pm ükskõik kuhu ka ei vaataks igalpool sääsed. Nii me siis jooksime nende värdjate elukate eest ära. Otsustasin teda mitte piinata ja koju jalutada. Kodus platsil jalutasin veel maha ja selle käigus tegin sääre peale pööramisi. Maha jalutatuna läksime koplisse võtsime asjad maha ja harjasin ta veel üle. Siis püsis ta veel pikka aega minu juures. Jalutasime koplis nii et ma lihtsalt kõndisin ja tema truult järel (ilma nöörita). Lõpuks läksin ma koplist minema. Siis ta otsustas ikka oma asju ajada. Mina aga võtsin varustuse ja hakkasin seda pesema/seebitama. Lõpuks otsustati mulle järgi ka tulla.

1. Juuni, Too H.O.T

Otsustasin ühe paiku, et käiks peseks hobused ära. Lolli peaga tahtsin rattaga minna.Väljas oli 33-34 kraadi sooja. Juba Eedeni juures olin ma läbi. Sundisin end väntama ja kui ma juba päris surnud olin läksin Soodukasse, et endale juua ja jätti osta. Ja siis väntasin edasi .Lõpuks jõudsin kuidagi moodi Viivi juurde. Otsisin seal šampooni. No ei olnud seda, otsisin igatpoolt. Lõpuks leidsin ikkagi üles. Ja sealt veel pidin väntama :/ (ja ma tean ma ju pean rõhutama, kui tubli ja sportlik ma olen). Ja siis (paus,pinge kasvab...) imede-ime ma olingi kohal.Läksin poisi juurde ja panin talle päitsed pähe, korde külge ja liivale. Seal hakkasime pesema. Tuli välja, et ta kardab päris paljusi asju veel. Ta kardab, kui asju üles tõsta ja eriti talle ei meeldi loksuv, sirisev heli. Okei algul natuke tutvustasin talle uusi asju. Mõtlesin et ei hakka teda närvi ajama ja kui ta lasi neid asju (kann ja loksuv ämber) enda kohale üles tõsta, siis lõpetasin. Võtsin poroloni ja hakkasin teda märjaks tegema. Kui sellega ühelpool siis määrisin šampooni sisse ja ootasin 10 mini. Siis pesin kõik maha ja ta oli vaba. Võtsime Abruka ette ja temaga läks märksa ladusamalt.Talle viskasime otse ämbrist vett peale. Abruka lasime ka lahti ja oligi kõik. Nüüd olin mina palju mustem kui nemad. Läksin siis sellise sitakollina vanaema juurde. Pesin ära ja koitsa. Hiljem käisime veel Karoga ujumas. Ja issand kuidas ma vihkan kui mulle valetatakse, ükskõik kui süütu vale see ka ei oleks :/.