16-17 with sweet yellow pony

Paar päeva sain poniga ka tegeletud. Esimesel päeval oli ta vääga ergas. Tegin korde ette ja üllatus-üllatus ta tegi mul kordel galoppi! Ma polnud talt seda kunagi nõudnud, kuna teadsin, millega ta seda seostab. Aga nüüd mingi kiiksuga ütlesin galopp ja poni tõusis rahulikult ja ei teinud teist nägugi. Eniveis läksin siis platsile ja muidugi sadulatta. Poni on niivõrd palju juurde võtnud, et talle ei sobi kumbki sadul. Tegelikult pole ta vist juurde võtnud, aga ta talvekarv on lihtsalt niivõrd paks. Aga tagasi trenni juurde tulles, ta oli suht ergas ja passis neid suusatajaid, kes pidevalt meist mööda sõitsid. Varsti rahunes ta maha ja ma sain rahulikult trenni teha. Ma olen ikka nii tänulik, et mul selline poni on. Ta kannatas kõik mu siplemised ära ja lihtsalt ei teinud mu ebaselgetest märguannetest väljagi. Ta ootas kuni ma end paika sean ja hakkan lõppudelõpuks talle mingit kindlat suunda näitama, mite et näitan pöörde kätte ja jään ootama või veel hullem vajun kusagile oma jubeda tasakaaluga... Kui ma end lõpuks suutsin paika seada, hakkas hobune funkama. Tegin paar korda galopi tõsteid ka ja lõpetasin. Kokkuvõttes oli minigi 20minine trenn. 
 
Järgmisel päeval läksin samuti sadulatta. Seekord oli ta palju energilisem, mul pole õrna aimugi kust ta endale seda energiat kogub, aga jah läks oma 10mini tema maha rahustamiseks. Kui ta maha rahunes oli ta sama tubli kui eelminegi päev. Lihtsalt natuke tempokam. Traavi tegin tunduvalt lühemalt ja galopi tõsteid natuke rohkem kui eelmine päev. Tulin paari takistust ka mis lumest välja paistsid, mõnusa lennuga tuli ja oli üleüldse nii Vahurilik. Minu suppertubli poiss...

3.01.10 Finally with my energetic sweety again

Esiteks ma otsustasin oma blogi jälle avalikuks teha, mis teha muutuvad tujud ja ei viitsi seda kinnisena hoida.
Teiseks siis head uut aastat kõigile. Pole vahepeal midagi kirjutanud, kuna olin Saksamaal. Igatahes Kaisa oli nõus täna tulema minuga trenni kaasa. Vahepealset ei viitsi kirjutada ja alustan selgaminekust. Läksin selga ja hakkasime sumpama selles paksus lumes. Ta oli üliii energiline. Siiski kaua aega trennita ja platsil oli vist rohkem lund, kui koplis. Anyway üritasin teda maha rahustada ja üritasin ühte rada pidi liikuda, et see liikumine tal liiga raskeks ei osutuks. Varsti sain pihta, et see on mõtetu ringi tammumine, mis on nii hobusele kui ka mulle igav. Hakkasime siis minema talli poole, et Kaisa saaks Abruka võtta ja muidugi tahtis poni actionit. Abruka otsustas hakata joosta ja kuna Vahuri niigi koguaeg andis mulle märku, et talle ei meeldi see tempo ja ta sooviks palju kiiremat, siis muidugi hakkas Vahuri ka jooksma. Ma muidugi keerasin kohe põlule, et ta galopiks kaugeltki sobimatul teel ei hakkaks hoogu üles võtma. Aga sellel põllul olid lumehunnikud, mille ta süsteemina üle hüppas. Ma ei jõudnud reageerida ja seega kiiresti üritasin kaasa hüpata. Välja tuli hoopis naljakam vaatepilt. Poni hüppas suure laia hüppega ja ma nagu idioot kallutasin liiga ette (ma arvestasin ehmatus hüppega ehk siis kõrgele hüppega, mitte pika hüpega). Vahurile muidugi ei meeldinud, et mingi iibakas tal kaelale ronib ja näitas kohe välja, mis ta sellest arvab. Kohe teiselt "hüppelt" maandudes viskas ta pukki ja mina potsatasin üle. Mis teha kaks nädalat pole sõitnud ja ei osanud sellist käitumist ponilt oodata. Ta üldiselt kannatab kõik mu idiootsused ära. Igathes natuke podisesin seal ja selga tagasi. Jalg oli natuke valus aga suva see. Ma avastasin, et selle põllu keskel pool oli parem maapind, kui platsil, seega lasin tal natuke joosta. Eelnevalt olin platsil niivnaa lihased soojaks sõitnud, enne kui otsustasin maastiku kasuks. Seega minu arvamist mööda ei tohiks see talle midagi kahjulikku olla. Kui ta oma esimesed tuurid välja jooksis tegin korra veel traavi peale ja ootasin kuni Kaisa Abruka valmis pani. Neil väga kuidagi ei klapinud. Abruka ei tahtnud üldse teda omaks võtta, aga noh ma arvasin, et äkki on see aja küsimus ja kõrval põllule minnes ei juhtu midagi. Jalutasime põllu poole ja seal tegime uuesti natuke traavi ja poni isegi funkas. Eest läks päris pehmeks ja tagant tuli võimsate tõugetega peale. Mõnus, ei tahtnud head ära rikkuda ja läksime edasi. Mingi hetk hakkas ikka päris külm. Seega otsustasime tagasi minna ja ühe galopi spurdi teha enne maha jalutamist. See oli mõnus, poni nautis seda ja läks ikka mõnuga edasi. Jalutasime väikse kaarega natuke põllul ja mõtlesime veel edasi minna, aga kuna hobused olid maha jalutatud ja polnud mõtet enam külmetada läksime talli. Viskasime tekid peale, hobused boksi heina krõbistama ja talliuksed kinni. Toas jõime teed ja ootasime, kuni järgi tuldakse. Veel kord suured tänud Kaisale piltide eest.
Arvatavasti teen Pärnast hiljem eraldi blogi ja tolle jätan küll kinniseks, siis pole seda, kas teha kinniseks või avalikuks :d. Mis teha lapse aru on lapse aru. Ja kui keegi tahab hiljem pärna blogi lugeda siis lisan, päris kõiki vast ei lisa, see siiski mõeldud tuttavatele.