7. Juuli, autš my legs

Täna hommikul hambaarsti juurde ja sealt kohe hobuste juurde. Kohale tulles palusin Laural käppelt Abruka valmis panna ja sõitma minna. Vahuri jäi kopli. Läksin Laurat aitama. Püüdsin talle selgeks teha, kui tähtis on pehme käsi, aga nh tulutult. Ta ei saanud muidugi hakkama ja tujutses. Ma käisin mitu korda seljas talle ette näitamas kuidas peaks tegema, aga ta kas ei tahtnud aru saada või ei saanud aru. Noh lõpuks jäingi mina sinna selga. Püüdsin teda eest nii pehmena hoida, kui suutsin. Suunasin välimise käe väljapoole, et mul oleks kergem teda suunata välimisele ratsmele. Püüdsin teda natuke painutada, aga mis sa ikka vanast loomast tahad. Minu eesmärk oli ta säärele kuuletuma panna. Sammus oli täitsa hea juba ja tegin paar traavi tõstet. Proovisin pööramist, aga see ei tulnud eriti hästi välja. Ta on harjunud, et keegi teda ei juhi ja ta läheb oma suunda. Muidugi proovis ta seda ka minu peal. Ma lihtsalt tugevdasin selle peale sääre survet. Lõpetasin ära ja lasin Laural maha jalutada, kuni ma Vahurit valmis panin. Platsile ja selga, issand kui mõnus, kohe nagu kodus. Reageerib kõigele ilusti ja mugav sõita. Kuigi eile oli parem. See selleks. Eve sõitis ka Vaiperiga samal ajal. Järsku vaatan nad kimavad mööda platsi ringi. Võtsin seisma ja lasin tal Vaibut maha rahustada. Ta läks "platsi piiridest" välja ja tegi taga edasi oma trenni. Ma ei pannud neid tähele ja tulin kahte kavaletti. Neid peab kõvasti harjutama. Tagajalgu ei taha ta kuidagi tõsta :/. Jalutasin ja vaatan, et Eve jälle galopiga meie poole teel. Siis jäid seisma. Algul ma ei teinud sellest väljagi, siis vaatan, et kuidagi kaua seisavad paigal. Läksin lähemale ja vaatan, et Evvu nuttis. Vaiper oli tal visanud ja ta oli lõuksi saanud. Ma nägin, et ta ei suuda trenni edasi teha ja andsin talle Vahuri ise läksin Vaibu selga. Tüüp oli julmalt krampis ja... nagu stardi valmis vms,et kohekohe,kui tuleb väikseimgi eksimus minu poolt siis paneb kima galopiga minema. Seda õnneks ei juhtunud, samuti ta ei visanud mul kordagi. Noh ma siis lõdvestusin ise ära ja hakkasin teda painutama, algul ei mingit reaktsiooni. Säärele null ja ei taha ültse allapoole sõita ega midagi. Jätkasin tööd ja tasapisi hakkas lõdvestuma. Ühes nurgas, milles oli ta eelnevalt minema pannud Evel läks krampi ja püüdis isegi alt joosta, aga ma tegin nii, et kohe kui kiireks läheb hakkan sammu võtma. Kui ta hakkas jääma siis sõitsin tsipa juurde, et ta traavis jätkaks. Ja see toimis ( algul tegin ikka nii, et tõstsin ohutumates kohtades traavi ja kohe tagasi, sellega hakkas ta minule keskenduma). Tegin sama pööretes ja varsti oli ta maha rahunenud ja sõitis tema jaoks ühtlases tempos. Ta tahab hästi pehmet kätt ja sellest arvatavasti tulenevadki neil Evvuga erimeelsused. Muidugi on veel põhjuseid, aga kui Evvu tahab mainib ta need ise oma blogis ära. Andsin hobuse tagasi Evele ja ega Vahuri oli nii kaua jalutanud, et ma tegin paar galopi tõstet, jalutasin maha (kuigi tegelikult polnud seal mida miha jalutada) ja viskasin kopli. Aitasin nata Evet ja andsin talle paar nippi, nagu nt rohhkem tegevust sõidu ajal, et ta viskama ei hakkaks, pehme käsi, välimise ratsme tugi jne. Evel tuli lõpus suht lamp hüsteerika hoog ka veel,aga sellest ma täpsemalt vast ei räägi. Igatahes kolme hobusega (kaks neist probleemsed) sõitmine ei tule mul just eriti hästi välja. Pärast jooksin veel km ja pool tundi kõmpimist. Yey küll ma olen alles sportlik.