4. Juuli, Total Disaster

Hommikul oli äratus ja teatati, et kui ma tahan autoga talli saada siis tehku ma kippelt. Tegin nii kiiresti kui suutsin (loe: tegin normaalse inimese jaoks üliaeglaselt). Talli jõudes võtsin kaitsmed ja hakkasin neid leotama, aga need olid nii sitased, et ma jätsin selle sinnapaika. Ootasin kuni Laura pindesi keris (ta ise tahtis) ja sügasin niisama loomi. Okei kui valmis, siis päitsed pähe ja talli ette puhastama. Kui see tehtud, siis ratsmed päitsete külge ja hops selga, Eve oli juba selleks ajaks kohal. Läksime maastikule. Mõtlesime minna metsa. Kui aga metsani jõudsime ja olime kraavist läbi läinud hakkas Laural midagi. Ta kartis kraavist läbi tulla, aga kui me teda nata julgustasime siis sammus Abruka rahulikul tasakaalukal sammul sellest läbi mõtlesime, et lähme metsa avastama, aga kuna see oli seesama mets, kus me olime kunagi sellest palgist üle hüpanud, tahtsime uuesti üle tulla. Laura aitasime teisele poole puud (ta läks ringiga). Ja hüppasime üle. Pärast hüpet jätkasime tsipa galoppi ja võtsime tagasi. Laura aga tuli seljast maha ja teatas, et tema läheb koju. No kujutage ette nüüd seda vaatepilti. Laps tahab viia üksipäini hobuse karjast eemale. Isegi kui tal oleks see mingit moodi õnnestunud, siis oleks Abruka niivnaa lahti tõmmanud ja tagasi jooksnud. Sellega oleks võinud kaasneda nii lapsele kui ka hobusele ohtlik olukord. Arvatavasti oleks Laura kukkunud ja haiget saanud ja Abruka võinud nt paaniliselt metsast läbi rammida, kuna oleks meid seal näinud vms. Nh mis meil ikka üle jäi läksime siis temaga tagasi, püüdes talle selgeks teha kui egoistlikult ja vastutustundetult ta oli käitunud. Ta vist isegi ei kuulanud meid, vaid ütles, et me ei kuula ültse teda jms. Ta polnud meile poole sõnagagi maininud, et ta ei tahtnud metsa sõitma minna. Midaiganes igatahes oli maastik rikutud. Läksime siis hoopis platsile, sest me olime ära 15-20 mini ainult (Laura oli nii solvunud, et lasi Abruka kopli ja läks ise minema). Tegin alguses sammus kaheksat, ikka ja jälle selle välimise ratsme pärast ja siis tegin sellist asja, et võtsin kogu platsi käsile ja sõitsin igas nurgas voldi. Siis suunakas ja teistpidi ka. Igatahes kokku kaks ringi. See oli palju raskem, kui ma arvasin. Või vähemalt kui ma tahtsin kinni pidada oma standarditest. Nimelt hobune jookseb rahulikus, aga aktiivses ja ühtlases tempos. Iga volt ilusti ära sõidetud, lõdvestatuna ja läbi välimise ratsme. Aga me saime hakkama. Väga ilusti jooksis, töötas kaasa. Ma olin väga uhke. Aga tal pole ültse võhma, see harjutus võttis ta täiesti läbi. Igatahes võtsin pinded ära ja jalutasin. Pärast läksime veel lompi sulistama. Hobused lasime kopli ja siis pärast läksime korra Evvu juurde kh. Pärast läksime häälega Elva ja tagasi pidime Eve emaga saama aga, kõmpisime ikka mingi 8km maha. Ma siis hilinesin sitaks koju ja muidugi sõda vanematega. Et nh ültse kohe ei vedanud.