29. Sept, A lot to do, but we will try

Täna toimuski nagu plaanitud hüpekas. Hedi sõitis ka meie platsil ja nagu alati kui mära läheduses arvab poiska, et ta sobiks ka täitsa täku rolli. Saba püsti, pea püsti ja vaatame & puristame. Igatahes ei mingisugust lõdvestust, crap. Juhitavus on suht ok ja kõik ülesanded täidab ka ilusti ära. Tegin suht lühikese soojenduse. Paar soojendus takistust ja parkuur. Mis seal ikka, kui mina seal midagi ära ei situ on ta võimas. Minu suurim viga on ettehüppamine & käe äraviskamine. Aga see tubli loom ikka päästab välja igast olukorrast. Paar korda ajas seal ühte maha, aga mööda ta ei tõmmanud ja tõrkumist pole tal nagu sees ( ptui-ptui-ptui ). Minul oli suht lühike trenn ja siis üritasin evet aidata, aga ürituseks see jäigi. Ma ei teagi kas eve saab ültse võistlema minna, kas on mõtet. Ei tahaks nagu Vahurit esmakordselt võistlema viia võõra hobusega, aga mis seal ikka. Vaatab kuidas Evel homme läheb, kui väga sitasti siis vist pole mõtet.

28. Sept Back with my pony

Vahepeal polnud viitsimist,aega ega tervist, et käia trennis. Nii siis see nädal peab intensiivselt sõitma. Täna oli kerge 20minine sõit. Samm, traav ja tsipa galoppi, kuna pinnas polnud eriti hea. Ta oli üpriski kalk ei tulnud ültse järgi, aga kõiki harjutusi täitis täpselt nii palju kui vaja. Ei ühtegi üleliigset liigutust, nii tüüpiline tema poolt. Tuli jah ilgelt lühike ja igv sissekanne, aga praegu juhe suht koos v nii. Homme kui pinnas on enamvähem siis hüppame ka nati. Loodab vähemalt.

23.September Taking back my words...

Täna oli plaanitud hüpekas. Mingi hetk mõtlesin, et ma ei jõuagi trenni, aga näe jõudsin. Kõmpisin talli ja käppelt Vahuri valmis. Vahetasin valjad + suulised ära. Panin õunamaitselised vahelduseks, eelmistega kuidagi vastikult reageeris. Käppelt platsile ja plaanisin madalamaid hüpata, seega panin kõike madalamaks, nii et oligi 60-70 ja üks oli vist 80. Soojendus oli täitsa okei, palju parem kui eelmiste suulistega. Ta vist vajab pidevalt vahetust, kuna kui ma õunamaitselised kolmelülilisteks vahetasin oli ta ka parem. Sooja tegin suht lühidalt. Eve tegi seal oma imeasju... Tulin korra risti ja lattaeda, täitsa okei oli. Jalutasin ja tulin kolme takistulise mini parkuuri. Selles oli ka süsteem, meie nõrgeim külg... Korra panime mööda, kuna ma juhtisin halvasti peale, vääga viltu. Teisel korral otsis juba minus nõrka kohta ja selleks oli minu juurde sõidu vähesus, seega ajasime maha ja ma muidugi hüppasin rõõmsalt ette. Kolmandal korral olin ise kindel ja püüdsin toetada, väga supper ja ülejäänud ka. Kordagi ei jäänud kusagil vedama ja ei mingit paremal ratsmel rippumist. Siis tulin parkuuri, suht raskete pööretega, aga meie kasuks olid takistuste madalus, nii et puhas ja päris hea sõit. V.a mina, kõik hea käib siin AINULT poni kohta. Lõpus olin ma eriti lahti, hüppasin ette ja unustasin toetamise hoopiski. Pean iseennast korrale kutsuma... Jalutasin suht pikalt ja siis läks kiireks. Pidin käppelt hobuse ära viskama ja riided ära vahetama, lendasin välja, lasin Eve väravast välja ja hakkasin autole vastu minema. Sellega viidi mind ära, yey . *happy*

22.sept, Fuck how can I always mess up everything

Kuidagi vaevaliselt komberdasin ma täna trenni. Kutsusin Vahuri ja panin ta valmis. Ilgelt erk oli uudistas, mis ma teen koguaeg jne. Kui valmis siis platsile ja püüdsin tööd teha. No null. Lihtsalt kõik oli ta jaoks nii huvitav. Ma ei saanud mitte kuidagi ta tähelepanu endale. Tavaliselt ikka kohe keskendub mulle jne, aga täna ei midagi. Paar korda suutsin ta kaasata töösse, aga isegi see oli lühiajaline. Tee mis tahad, üleminekud, pöörded jne, mitte miski ei aita. Tegi ära küll,aga mingit lõdvestamist ega midagi polnud. Tavaliselt oli see suhteliselt kerge ülesanne olnud tema jaoks aga nh. Mis seal ikka tegin nii palju, kui suutsin talt välja meelitada, see oli väga vähe. Galopis oli isegi suht kaasatöötav, aga traavis ei midagi. Galopis ikka see jama, et paremat pidi ta lihtsalt istub sisemise käe otsas, püüan küll teda sisemise säärega välimise ratsme suunas lükata ja viskasin sisemise ratsme ka ära, et ta otsiks ise välimiselt tuge, aga ei midagi. Siis jooksis täielikult toeta ja pöörasin aint säärtega. Crap, ma ei tea mida teha. Tal see komme kuidagi suht lampi tulnud, ma nagu polnud enne midagi märganud. Ja enda arust ei pööra ma paremat pidi küll kuidagi moodi rohkem käega ega midagi. Kallutamist ma ka nagu väga pole märganud, vähemalt mitte nii katastroofilist. Oeh.. kui ühest probleemist saame üle tuleb teine... Üldiselt oli täitsa tip-top galopis tempo ja muu suhtes. Pööretas hakkab ka kuidagi paremini välja tulema. aga jah tööd veel VÄGA palju nii hobusega, kui ka ennekõige minuga.

19. sept - 20 sept

Niisiis peaks kahe päeva kohta ära kribama.

19.Sept
Trenni väga täpselt ei mäleta, aga midagi ikka. Läksin jällegi sadulatta, laisk mina mis teha. Tegin hästi pikalt sammu, et teda painutada ja et ma ise kusagile ei vajuks. Koguaeg üleminekud ja pöörded. Siis taavis sama asi, täitsa okeilt tuli järgi ja ta hullult nõuab mult ette-alla sirutamist. Kuidagi on meie rollid vahetusse läinud. Ta nagu korraks vajutab suulisele, et umbes, kas ma nüüd võin teha seda lõdvestavat asja :D. Samas ta tahab seda liiga madalale viia ja ma pean talle piirid ette näitama, kui kaugele ta võib minna. Tegin pärast jällegist pikalt sammu ja siis galopp. Jälle jamasin tõstetega. Alguses ikka pakkus seda kiiret traavi, kuigi ma olen tõsteid eraldi harjutanud aga nh. Vb olin mina tasakaalust väljas jälle. Peale paari ebaõnnestumist hakkas meil asi sujuma. Kohe pärast õnnestumist sõitsin paar sammu edasi ja tänasin (oke tglt juba kohe pärast tõstet tänasin). Teistpidi läks juba sujuvamalt ja ma jalutasingi maha. Rääkisin Urvele ka oma võistlusplaanist ja läksime Eve poole.

20. sept.
Plaanis oli hüppamine. Proovisin meie pruuni sadulat ja see sobis palju paremini. Olgugi, et see on mulle VÄGA ebamugav. Aga nh kuna ma elan hobumaailmas ratsutamise ajal, siis on hobuse heaolu ennekõige. Läksin platsile ja hakkasin sooja tegema,sitax erk oli jälle. Ta on üldse viimasel ajal jumala erk olnud. Jah see on hea, aga nagu tänu sellele ta vaatab hoopis rohkem ringi ja võib lampi ehmatada (jalgratturite peale nt kuigi enne oli tal neist suva), täpselt nagu oleks tal rasvakiht ka silmadelt eemaldunud. Aga see selleks. Kui traavi olin ära teinud läksin evele vastu, kuigi ta pidi juba ammu kohal olema. Ta tuligi rattaga, vao. Jalutasime tagasi ja eve pani takistusi madalamaks, khmkhm 2 takistust kuna rohkem ta ei viitsinud. Ma tegin samal ajal paar tõstet. Tulin korra paar madalat lattaeda (okei aeda) ja korra okerit. Deem ma hüppan ikka sittakanti ette. Üks tuli megalt hea hüpe, kus ma isegi ei roninud (okseril). Siis tulin süsteemi, mille tagumine latt oli mingi 80-90. Oi blää kui püss ta oli ma ei suutnud teda tagasi hoida! See on ennekuulmatu, tavaliselt ei suutnud ma teda edasi ajada. Aga tänu sellele uhamisele on teda raske pöörata, ta lihtsalt ei suuda ennast tasakaalustada, aga see on harjutamise asi. Mille ma võtangi homme (teisipäev) ette. Igatahes suutsin ma süsteemi teisest mööda minna. Mul pole endal tasakaalu, loll mina. Kui üle läksime siis ikka mõnusalt puhtalt ja VÕIMSA tagajalgade tööga. Isegi Urve, kes ei jaga hüppamisest ei mitte midagi ütles,,et vau kus tagajalgu lennutab. Siis pm tulingi parkuuri, iseenesest polnud raske, aga ma lihtsalt ei saanud teda tagasi, ta ainult võttiski kiirust. Ja tänu sellele ei suutnud ma väiksemaid pöördeid ära teha. Muidugi minu viga ja tegemata töö, kuigi tema tavagalopis on teda kerge pöörata. Ühe pm meetrise lattaia panime me lihtsalt kohapealt üle. Ei klappinud ja ma muidugi rõõmsalt ronisin ette ja ta nagu jäi seisma. Ma tahtsin just tagsi istuda (olin ju ette hüpanud), kui tüüp pani PUHTALT sellest üle! See oli nagu WoW kõigile. Tulin korra veel süsteemi, mis ma oma hasardiga ära rikkusin, aga teise korraga tuli mõnss lend ja jalutsain maha. Igatahes tööd on väga palju, aga see entusiasm mis tal praegu on meeldib mulle väga. Nii lohakas keelekasutus on muidugi minu ekstaasist, nii et loodan, et keegi ei pane pahaks. Aga plaanidest veel nii palju,et tahaks kaks korda Triinu saada trenni andma ja vähemalt korra Võsa, enne võistlusi. Vaatab, mis nemad asjast arvavad.

13.Sept My super boy

Täna sain jälle autoga talli, puhastasin Vahuri ära ja lobisesin niisama Urvega. Täna panin isegi sadula, küll ma olen ikka tubli. Panime eelnevalt Evega takistusi üles. Suht spookyd olid. Mõtlesin, et siit tuleb passimist. Aga kohe kui platsile jõudsin oli ta jumala rahulik. Jälle oli selline erksam. Mõnusalt sõidetav, pööramine, üleminekud, painutamine kõik tip-top. Tegin nati traavi, jalutasin ja tõstsin mõlemast jalast galoppi. Korra tal läksid nagu jalad sassi, või ma ei teagi mis tal oli, aga ta hüppas õhku ja siis jätkas rahulikult galoppi. Tulin siis soojenduseks, korra risti, lattaeda ja okserit. Kõik olid 60-70. Mõtlesingi, et hüppan madalaid ja kui kõik hästi läheb siis võiks 3.Okt Hobunurme minna. Essaks võistluseks mõnusalt madalad sõidud kah. Igatahes hüppasin need kolm takistust ette ja jalutasin enne parkuuri. Iseenesest polnud midagi rasket, kui v.a see et kumbki polnud suht ammu hüpanud. Ma logisesin seal nagu ma ei tea mis asi. Aga see tubli loom hüppas kõigest jumala lõtva üle. Ühest läksime mööda, kuna ma ise vajusin kuskile x kohta ja see oli vääga kitsas takistus, suht spooky oli ka. Aga teise korraga lendasime me sealt üle. Muidu ma tegin ka väga mõtlematuid pöördeid, aga ta ikka ilusti hüppas ja pästis. Ma ikka nii happyhappy. Jalutasingi kohe maha, ta polnud isegi niiskeks läinud, tavaliselt läheb ta juba peale traavi niiskeks. Vau tegelt ka see dieet mõjub talle väga hästi. Põhilised rasvavoldid juba kadunud. Kui Vahuri oli koplisse lastud läksin Evvule appi. Vaiper tal aina loopis ja tõmbles. Lõpuks pakkusin ma oma abi, kuigi ma pole pooltki nii hea seljas püsija viskamise pealt. Aga mul see eelis, et Vaibu mul pole kunagi visanud, kuigi enne seda võis ta Eve lihtsalt maha loopida. Ma ei tea miks see nii on. Ta tegi veel Evel nii ka, et jäi seisma ei liikunud väljapääsu juurest paigast, tee mis tahad. Kohe kui ma selga läksin näitas ta selgelt, et ei mõtlegi siit liikuda, no yeey. Hakkasin talle suulise järele tulemise harjutust siis seljast tegema. Ta hakkaski tulema ja tänu sellele sain ma ta liikuma. Katsetas küll veel,aga tegin samamoodi ja voiala hobune liigub. Painutasin teda sammus, kuigi see tuli väga niruselt välja, ta oli lihtsalt üks krambi hunnik + ma vihkan ta sadulat. See nagu lükakski jalga ette, jube. Igatahes kui samm oli juba täitsa okei selle looma jaoks (kui see oleks Vahuri oleks see allapoole igasugust arvestust) hakkasin ma traavis sama tööd tegema. Lõpus hakkas isegi lõdvestama. Ma polnud kindel, kas mu tasakaal on piisavalt hea selle looma galopiks, aga ma pidin proovima. Hakkasin tõstma ja mis ma saan vastuseks? Kõrvu lingutava kima traavi jooksva hobuse, mul oli nagu whaa. Ma ei tea mis ime tõste abil Eve teda galoppi tõstab, aga minu välimise sääre peale ta küll ei tõusnud. Võtsin jälle normaalseks traaviks ja proovisin uuesti, äkki on ikka viga minus. No ei tõuse ikka sama. Lõpuks kui mingi kahtlase asja abil tõusis hakkas ta karglema, esimest korda. Ju olin ma ikka tasakaalust väljas. Eve sõnul oli see tema leebe viskamine. No jah, pean teda sellegi eest tänama, sest tõesti see mis asju ta Evel teeb on ikka juba. Otsustasin oma eluga mitte riskida (ma sõitsin temaga isegi turvakaga, vao onju) ja töötasin traavi kallal. Kui traav oli tasakaalukas ja nh enamvähem, andsin Evele tagasi ja ütlesin ta vead, miks minu arvates põhjustavad hobuse halba sõidustiili. Algul nagu klappis aga siis tuli jälle midagi, mm no ma ei tea. Korrutasin ikka seda sama nagu makist, aga no kui ei klapi siis ei klapi. Eks ta räägi vast ise sellest, kui ta tahab. Aga jah pm kui Eve sai trenniga ühelepoole hakkasin ma kodu poole komberdama. Finito.

12.Sept Woww, now thats something

Täna hommikul ärkasin tavatult vara. Teatasin, et kell 10:30 ma kavatsen minema hakata ja siis me umbes hakkasimegi liikuma. Kruusateel sõitsin ma ise, ma poleks uskunud, et keegi usaldab mulle oma autot aga nh. Igatahes jõudsin kohale ja hakkasin Vahurit puhastama. Tal oli lakk ära hõõrutud ja see oli kole. Otsustasin talle siilika lõigata. Mõeldud, tehtud. Ta nägi suht sportlik välja :D. Puhatsasin ta lõpuni, kerisin pinded peale, valjad pähe ja minek. Ma ikka ei viitsi sadulaga sõita. Tegime korra platsil traavi ette, et kontrollida ta juhitavust. Sitax erk oli, tegin natuke pööramist ja hakkasimegi minema. Jalutasime mu vanaema poole, seal oli üks viljapõld, kus oli väga pikk vili. Seda vilja keegi ei korja vms, kahtlane aga nooh. Tegime seal galoppi, mm kui mõnus vili oli meile pm puusani hobuste seljas ja Vahuri hoidis pead suht kõrgel, et näha. Kui hakkasime jalutama, siis mõtlesime kuhu edasi minna. Otsustasime minna üht kruusateed pidi ja me ei teadnud täpselt kuhu see viis. Vahepeal käisime mõnusasti metsarada pidi ja siis jälle tagasi. Varsti tuli välja, et me läksime silla alt ja linna. Seal oli küll hõre liiklus, aga see eest olid erkorantši riietatud raudtee töölised, kes kolistasid ja tõmblesid. Vahuri heitis neile põgusa pilgu ja me jätkasime oma teekonda. Ainuke võimalus oli minna üle raudtee, et tagasi saada. Aga selleks, et sellest üle saada pidi minema üle kallaku, mis oli suht kitsas + ühelt poolt ääristatud käepidemega. Otsustasime mitte riskida ja ületasime seda maast. Kõik inimesed täiega vahtisid, suht kahtlane oli seal seljas olla. Igatahes nägid hobused bussi ka ära ja ei teinud teist nägugi. Jalutasime siis kodupoole. Vahepeal hüppasime mu tuttavate aiast läbi ja õgisime seal. Pärast seda läksimegi pm kohe koju. Jõudsime kohale ja hobune oli ikka erk, kuigi olime läbinud päris pika maa. See tema dieedi peal hoidmine mõjub talle hästi :D.

10.Sept, Alot of work to do

Käisin tglt eile ka, aga kedagi polnud kodus ja ma ei suutnud välja nuputada, kuidas Kutsist mööda pääseda + hobune välja tuua, seega piirdusin Vahuri patsutamise ja sügamisega. Täna tulin kohale oli suuht palav. Kutsusin Vahuri sisse ja hakkasin puhastama, ta viimasel ajal suht must. Kui valmis, siis viskasin kaitsmed peale ja hellasin Evvule. Ta ütles, et ta pole veel valmis, niisiis kerisin ma tagumistele jalgadele pinded peale. Suht värviline nägi välja :D. Viskasin valjad pähe korde kaasa ja platsile. Tegin korra enne kordet ka, et kontrollida, kas kõik korras. Täitsa ilusti jooksis. Igaksjuhuks palusin Evel ka nati jälgida, kui ma sõitsin. Sammu tegin ma väga pikalt. Ta nagu oli hästi elevil ja ergas, samas ei pannud ta mind eriti tähele. Pööras küll jne aga mitte nii, et ta mind koguaeg kuulataks vaid, et näe ma pöörasin, lase mul nüüd ringi vahtida. Täpselt nagu oleks esmakordselt platsil, kuigi midagi uut küll polnud. Nh panin elevuse selle mitte sõitmise arvele. Painutasin teda igatepidi, hoidsin pidevas töös. Lõpuks muutus pehmeks ka. Lasin tal nata puhata ja hakkasin traaviga pihta. Algul tegin nii, et tõstsin, kaks sammu traavi ja kohe tagasi sammu, tõstsin kaks sammu traavi ja seis jne. Sellega läks ta tähelepanelikumaks ja polnud enam seda kiirustamist, et jess lastigi traavi. Ta pole kunagi mul niiviisi kiirustanud nagu selle trenni algul. Traavis hakkasin samuti üsna pea painutusi tegema ja varsti oli ta traavis ka igatepidi kerge ja tähelepanelik. Jalutasin ja mõtlesin kas teha galoppi v mitte. Mõtlesin läbi kõik meie galopi probleemid. Kõige vähem västitavam harjutus tundus galopi tõste. Meie galopile tõsted on alati olnud ebamäärased, ehk kui ma olen märguande ära andnud, siis ta nagu mõtleks korra, siis teeks paar kiiremat sammu ja alles siis mingi sibliv galopp. Seda sai küll suht kiiresti normaalseks muuta, aga siiski väga vastik. Tegin siis rahulikku tasakaalukat traavi ja tõsteliigutus, ta alustaski oma tüüpilist galopi tõstet. Kutsusin tagasi ja võtsin jälle rahulikku traavi. Ta oli nii ekstaasis, et ei tahtnud kuidagi rahuliku traaviga leppida. Kuidas julgen mina keelata tal kimagaloppi? Nh täpselt nii egoistlik ma olengi. Kui olin saavutanud rahuliku traavi tegin uue tõste. Püüdsin kätt mitte ära lasta ja ise kusagile mitte vajuda (ma olin järjekordselt sadulata), õrn paine sisse poole ja tõste. Oli parem, aga siiski natuke sibliv tõste. Okei kohe tagasi ja jalutasin. Mõtlesin kuidas saaksta rahulikult tõsta. Mõtlesin kõige peale, mis ma olen galopist lugenud, uurinud, ise oma teooriaid leiutanud. Jõudsin järeldusele, et ma ei suuda talle galopitõstet piisavalt mugavaks teha. Proovisin seda parandada. Jälle rahulik lõdvestunud traav, eest ei visanud ratset minema ja ise ei vajunud kusagile, tunnetasin iga ta sammu ja püüdsin ära tabada ideaalse hetke. Kui olin enda arust selle tabanud siis tõstsin. Ja voiala hobune tõusis täiesti rahulikult, ilma siblimiseta. Ma olin nii õnnelik patsutasin palju-palju-palju ja võtsin puusanõksuga tagasi. Jalutasin ja kaalusin trenni lõpetamise võimalust. Aga mõtlesin oma suure egoga, et proovin teistpidi ka. Kuna see, mis meil õnnestus oli meie nõrgemast jalast tehtud ehk vasakust jalast. Jalutasin veel samal ajal mõeldes, mis ma täpselt tegema pean. Seletada ma seda küll täpsemalt ei oska, kui see mis ma ennegi ütlesin. Tõstsin uuesti traavi ja püüdsin teha nii nagu ennegi, esimene katse ebaõnnestus, kuna ma ise läksin korra tasakaalust välja. Võtsin traavi ja sõitsin selle parajaks. Uus tõste ja kõik klappis ideaalselt! Ma olin nii Happy,Happy!! Patsutasin pikalt ja jalutasin maha. Samal ajal ei klappinud Evel ja Vaiperil midagi ja ma ütlesin, mida nad peaksid tegema minu vaatenurgast ja neil hakkas sujuma. Aga eks ta räägi seda oma blogis ise. Ma jalutasin pikalt ja siis viisin Vahuri talli, andsin õuna ja lasin ta lahti. Ise läksin Evet aitama.

7.Sept Sweet Boy

Täna oli üks pikk ja masendav koolipäev. Pärast seda sõitsin hambaarsti juurde ja siis viskas paps mu Vahuri juurde. Polnud üldse kindel kas ma sõidan, aga mõtlesin, et olen vähemalt niisama temaga seal. Pidin Urvet natuke ootama ja varsti ta tuli ja pani Kutsi kinni. Võtsin päitsed ja korde ja tegin korra kordet, et vaadata ega tal mingit hoidmist vms pole. Polnud. Urve käis peale ka, et mine sõitma tal vaja kaalust alla saada jne. Njh tõin ta talli ja hakkasin puhastama. Issand kui must ta oli, ta pole juba vääga pikka aega nii must olnud. Noo jah kui valmis siis viskasin valjad pähe ja läksin. Ma kuidagi ültse ei mõelnud, et ta pole pm 2 nädalat sõitnud ja olnud väikses (okei tema jaoks harjumatult väikses, kuna tavaliselt ta ikka hiiglaslikus kopplis) liivakoplis. Õigemini ma mõtlesin seda küll, aga ainult selles suhtes, et ma teen siis kerge sammu ja nati traavi trenni. Panin valjad pähe ja ei viitsinud midagi muud panna. Hüppasin suvalt selga ja jalutasin kaugemale, kus me tavaliselt maastikul käime. Ta oli selline harjumatult ärev ja nagu viskas paar korda pead (vabaratsmega, ratse lihtsalt löntis), nagu hobused ikka teevad kui neil mänguhoog. Samas ta ei teinud ühtegi üleliigset liigutust.Oli lihtsalt ärev. Hakkasin tegema peatus-samm-peatus-samm ja samal ajal koguaeg pöörasin. Kogu oma energia suunas ta sellesse ja mulle ei tundunud rohkem kordagi nagu ta poleks 2 nädalat sõitmata olnud. Kõik oli väga tip-top. Traaviga alustasin nii, et tõstsin ja võtsin sammu, tõstsin ja võtsin sammu. Funkas ideaalselt, kuulatas igat mu märguannet. Siis läksime kaugemale, nii et ta ei näinud kodu, ega Abrukat. Enne ta nägi Abrukat aga suht kaugelt, pm valge täpina. Ta ei läinud kordagi ärevamaks. Tegin seal ka paar traavi tõstet. Tegin slaalomit aga nii, et ühe aasa sõitsin traavis, kaks aasa sammus, siis kaks aasa traavis ja ühe sammus jne. Täiesti supper. Kui sellega olin lõpetanud, siis jalutasin koju. Kui olin koplisse jõudnud, siis Abruka oli suht ärev. Tahtis ka mängida, pm näksas Vahurit ja jooksis minema. Isegi mina ehmatasin sellepeale, aga enne kui ma suutsin toibuda ehmatusest seisis Vahuri minust poole sammu võrra eespool. Tagantjärgi ülemõeldes mõikasin, mis oli juhtunud. Vahuri oli ehmatanud ja teinud ühe galopi sammu, ma ei hoidnud teda vaid panin väravat kinni. Ta alati seisab paigal ja ootab kuni ma ära askeldaksin. Ja peale seda ühte ehmatus galopisammu jäi ta lihtsalt seisma ja ootas kuni ma annaks märku, et lähme edasi! See oli võimas tunne teada, et loom lihtsalt ootab alati viisakalt su järel ja arvestab sinuga.

In deep depression

Ma ei tea mida teha. Viimane kord kui käisin (ei ole sellest korrast kirjutanud), siis oli ta kuidagi kange jne. Traavis hoidis paremat tagumist jalga ja ma ei teinudki rohkem. Mõtlesin, et las puhkab, et äkki mingi venitus vms. Ei osanud midagi halvemat aimata. Njh eksisin. Täna üle nädala tulin uuesti vaatama. Urve ütles, et ta on viimastel päevadel kange ja arvatavasti lõi jälle laminiit välja. Mul oli nagu mida ?! Ta oli ju eraldatud koplis, et värske rohu peale ei saaks vms. Treening koormust jälgisin pidevalt ja püüdsin teha kõik mis minu võimuses, et tal poleks enam kunagi silmnähtavat laminiidi hoogu. Kui ma uuritust õieti aru sain ei kao laminiit kusagile. Noo mis seal ikka peab otsima siis laminiitnikule mõeldud lisasöötu. Loodan, et suudame kuidagi raha kokku ajada. Aga ma ei tea mis minust saab. Ma ei tea kas ma julgen temale mingit koormust panna. Okei Siiboja ütles, et peab jälgima ta seisundit vms, vähemalt nii öeldi mulle. Aga ma tahaks teha trenni, tahaks edasi areneda ja vahepeal kas või natukenegi hüpata. Vahuri õlule ma neid lootusi ei julge panna. Vaatab vb peab kusagil eraldi ka veel trennis käima. Vahuri juures käiks ma nii v naa olenemata sellest, kas ma saan sõita või mitte. Ta on siiski mulle liiga kallis, et teda lihtsalt sellepärast maha jätta. Vaatab kuidas tal on, vaatab mis annab teha aga niikaua ma vist ei sõida, või ma ei teagi... Äkki prooviks kusagile sõitma minna vms. Pühapäeval lähen vaatan kuidas tal on.