8.Mai. Life is full ups and downs,this time it was down

Niisiis kobisin pärast kooli koju aitasin suurepuhastuse ära teha ja vaatasin, et jõuab veel trenniski ära käia. Niisis kobisin talli, eelnevalt mäkis täis õginud (jp ma tean ma sööngi palju :D). Laura tahtis ka sõitma tulla. Läksimegi maastikule, ma ei vinninud sadulat selga pannaja seepärast läksin ainult valjastega. Kohe oli näha, et ta hüperenergiline... Okei läksime avastama uusi radu. Laural ei tulnud ka just kõige paremini välja. Leidsime tee mingisugusesse metsa. Mets oli sellise mõnusa rajaga, mis oli kohati männimets ja teises kohas oli jällegi mingisugune lehtmets. Jalutasime seal nata ja jõudsime kuuskede juurde (seal oli hästi palju noori väikeseid kuuski, mille vahel olid rajad). Jalutasime seal ja jõudsime välja kruusateele. Teel oli mingi perekond koeraga ja kuna meil oli Roki (koer) kaasas, siis ei läinud sinna. Hakkasime tagasi liikuma, aga nata teist teed pidi. Seal oli üks koht, kus pidi kummardama, et edasi saada. Sel hetkel kui ma kaelapeal olin, hüppas täpselt meie tagant kits välja. Hobused ehmatasid ja panid kimagalopiga minema, mul polnud ratsmeid käes ega midagi olin tal kaelapeale ju kummardunud. Niisiis püüdsin selle kima pealt ennast istuma vinnata ja hetkel, kui ma seda suutsin, hüppas seesama (vb oli ka teine, aga ma arvan ikka, et sama) kits meil risti eest minema, Vahuri pani kima pealt täisbloki ja kohapealt ümberpöörd,oi mul oli tegemist,et sinna sadulatta selga jääda. Kui ma olin juba kindel, et nüüd ma ei kuku enam kusagile, saan ta kohe-kohe pidama, siis hüppas Roki võsast välja ja kuna Vahuril oli juba paanikahoog siis ehmus ta ka sellepeale ja lisas aina hoogu (poleks uskunud et ta jalad võtavad nii palju välja). Kogu selle aja vältel püüdsin ma seljas püsida ja ta maha rahustada (tagasi poleks mõtet hakata võtma kuna paanika oli liiga suur, aga näpu otsast ikka proovisin kutsuda) ja muidugi Laurale juhtnööre karjuda (ta pole kuigi kaua ratsutanud ja ma imestasin, et ta lõpuni selga jäi, kuna Abruka pani ka ju minema.Ta suutis aru pähe võtta ja poolistakusse minna). Lõpuks sain ta pidama, ime oli see, et ta oli ainult hästi õrnalt niiske. Jalutasime kodupoole, Laura suutis teepeal põlve ka ära lüüa (veriseks kohe). Ja viimasel teelõigul otsustas mingi tark oma suure veokiga sinna minna, see möirgas ja põrises. Hakkasime mööda minema, kui Vahuri jäi nata vahtima, okei juht otsustas masina välja lülitada (mis on iseenesest tark tegu, aga seda kõike saatis möirgamine ja krigisemine). Okei Vahuri leppis sellega, aga kui me olime peaaegu et möödas pani ta masina kohe tööle ja isegi mina ehmatasin selle peale. Me tegime paar ehmatus galopi sammu ja kohe tagasi, aga Laura ei saanud pidama ja sai jälle galoppi, aga ta peatas kuidagi imelikult nii, et suutis maha käia. Õnneks polnud see valus. Jalutasime platsil veel hobused maha, mul oli kuiv aga Abruka oli märjavõitu.Viskasime Abrukale teki peale ja koplisse. Ja oligi kõik.