20. Mai , Good boy,hoping the best

Otsustasin ilusa ilma tõttu talli minna, kuna poisil juba pikemat aega jalad korras (nähemalt pole mingeid tunnuseid laminiidist, what a relief ), siis mõtlesin, et vaatab veelkord jalad üle ja kui kõik korras siis võiks maastikule jalutama minna. Kohale tulles vaatasin, et astub mõnusa pika sammuga minu poole. Tuli minu juurde, ma patsutasin ja ta jalutas minema, mul oli nagu wtf. Taga ajama ei hakanud vaid lihtsalt istusin maha, ta tegi nagu korderingi traavis ümber minu (umbes nagu demonstreerides, et tal jalad korras) ja tuli minu juurde. Oli seal päris kaua ja mudis mind mokkadega :D . Ma tõusin püsti ja ta truult mul kannul kõndimas, patsutasin ja jalutasin talli. Võtsin päitsed ja läksin uuesti tema juurde ta tuli uuesti minu juurde ja sama asi kordus. Kui ma juba teist korda maas mossitasin, siis ta ikka passis seal minu juures, umbes et ära solvu aga sõitma ma küll ei taha minna. Okei tõusin püsti ja ta lasi mul ilusti päitsed pähe panna, finally. Viisin talli ja hakkasin puhastama, aga kuna mul polnud valjaid seal, kõik olid kodus nn pesus, siis läksin päitsetega ja sadulata, et juhul kui oleks ikka midagi jalgadel siis saaks maas teistega kaasa jalutada. Aitasin Laural Abruka valmis panna ja läksime platsile. Eve oli juba kohal. Tegime nata sammu platsil, et kontrolli alla saada. Ta allus ideaalselt, pöörates ja peatades siis kui mina tahan. Ma palusin Urvel jälgida, kui ta hakkab mingeid valu märke ilmutama. Neid ta õnneks ei ilmutanud ja astus mõnusa lahtise sammuga. Okei läksime siis väravast välja ja metsa poole. Seal jalutasime, hobune oli mega hea, rahulkik ja lahtise sammuga. Ja mis kõige tähtsam 100% juhitav arvestades, et olime suht kaugel kodust, võõral rajal päitsetega ja sadulatta. Jalutasime kuskil tunnike, erilisi vahejuhtumeid ei olnud v.a, et otsustasin lolli peaga läbi väikse võsa läbi rammida ja Vahuri ehmatas seal millegi peale ja läks traavi. Ma sain oksalt täie raksuga lõuksi ja lendasin selili laudja peale. Suutsin ennast mingil imekombel tagasi vinnata ja ta maha rahustada. Kahtlane, reaalsete ohtude puhul ma ei kuku aga niisama tõmmeldes seal seljas olen vupsti maas mingi pisikese ehmatus sammu peale :D . Jõudsime ilusti koju, hobune oli sama puhanud nagu ennegi viskasin koplisse ära eelnevalt jalgu katsudes ega need sooja pole. Ei olnud. Finito..