18 Mai Its going better

Käisin poissi vaatamas. Nüüd ta peab olema nn jooksu koplis, kuna ta ei tohi saada värsket rohtu. Abruka saab aga vabalt ringi jalutada. Jalad on paremad, tüüp juba kepsutab ise ja valuvaigisteid vms ei pidanud enam andma. Kõnnib ka lahtisel sammul ja ei vii tasakaalu tagajalgadele. Lasin tal kordel sammu teha umbes 5 min ja siis mõtlesin, et leotaks jalgu. Aga kuna Urve ütles, et Vahuri kardab voolikut + tal kaevus vähe vett, siis ma alguses "niisutasin" jalgu märja poroloniga, mida ta algul kartis. aga leppis sellega kiiresti. Näitasin seda talle ja ootasin kuni ta ise minu juurde tuleks, siis viisin selle sujuvalt talle vastu ja kaela mööda jalgade juurde. Mõtlesin, et sellel pole mingit mõtet ja et peaks minema hoopis tiiki. Urve algul ei pooldanud seda, kuna kartis, et Vahuri tõmbab lahti ja läheb sööma. Mul tuli naer peale, ta siiski austab inimest ja üldiselt on koostöö aldis. Nii ma siis paningi korde külge ja läksin tiiki, mille ümber kasvas rohkesti värsket rohtu. Ta ei püüdnudki süüa v.a kaks korda kus ta "küsivalt" langetas pea. Ma lihtsalt hoidsin kordet samamoodi käes ja ei teinud sellest väljagi. Sellest tuli selline effekt, et kui ta pea liiga madalale langetas siis läks korde lihtsalt korraks pingule. Kui tiigi juures olin siis Urve veel pabistas, et ta ei äkki ei lähegi vette ja tõmbab lahti vms (naerupaus). Ma läksin lihtsalt ise ees ja ta tuli kohe järgi, sulistasime seal 10-15 min ja läksime tagasi jooksukoplisse. Tüüp oli mõnusa erksa sammuga ja läks ilusti oma eraldatud alasse. Seekord tahtids Abruka ka tulla, nii nad siis saidki mõlemad sinna. Võtsin päitsed peast ja lasin lahti. Nüüd on siis meie eesmärgiks alla võtta 150 kg (nagu Siiboja ütles) ja saada meetrine sadula vöö kinni :D .