6.mai, Having a nice Day?Welcome to the club :D

Tavaliselt ma vihkan kolmapäevi,aga täna oli küll erand :D. Hommikul oli küll sitt ilm, selline vihmane ja üpriski tuuline, aga päeval tuli juba päike ka välja ;P. Niisiis kobisin talli. Algul mõtlesin maastikule minna, aga Evvu ei saanud tulla ja Laural ka pea valutas, fain siis. Vaatasin, et hobused olid samas koplis kus platski. Tõin asjad siis sinna. Vahuri jooksis vastu, panin nööri peale ja hakkasin puhastama, puhastamise käigus otsustasin, et ei viitsigi sõita. Läksingi ilma millegita selga ja lihtsalt olin seal, palusin tal sammu teha ja ise proovisin erinevaid asju seal seljas. Nt kuidas ta reageerib selle peale, kui ma tasakaalukaid teen (lidutas kõrvu ja läks ise tasakaalust välja), proovisin puusaga nö pöördesse lükata (ilusti astus pöördesse) ja muidugi lõdvestasinend seal seljas. Ta harjus juba ära, et ma seal seljas midagi tal teha ei käsi (v.a jalutada) ja hakkas ise platsi uurima. Minu jaoks meeldiv üllatus oli see, et ta hakkas ise üle kavalettide käima (mul oli seljas nagu mida hekki :)). Ma panin lihtsalt silmad kinni ja lõdvestusin. Järsku tundsin kuidas all käis jõnks, tegin silmad lahti ja vaatan, et me just plangust üle hüpanud :D . Kui ma sammus olin tasakaalu kätte saanud, siis palusin tal traavi teha, samamoodi lasin tal ise oma teed valida ja patsutasin kui ta suutis lõdvestuda (kuna mul endal ei tulnud see just väga hästi välja,vähemalt algul). Samuti sulgesin silmad ja tundsin ideaalselt kuidas hobune pöörab, iga samm oli mõnusalt tunda, selline tunne oli nagu oleksime ühte sulanud... Tänasin teda selle tunde eest ja jalutasin jälle. Siis tuli Urve ja nata rääkisime temaga. Okei hiljem palusin tal sammus juba minu keharaskuse peale pöörata, kõik tuli välja ideaalselt, kuigi vasakpool oli tiba halvem. Tänasin teda ja tulin seljast maha. Viisin asjad ära (sadula ja valjad olin ma ju eelnevalt sinna toonud, mis siis et ma neid ei kasutanud). Tulin tagasi ja nad mõlemad tervitasid mind (Abruka oli ka seal) otsustasin, et riskin ka Abrukale samamoodi selga minna, kuigi talle ei meeldi üldse, kui keegi tal sadulata seljas on. Hüppasin selga ja lihtsalt ootasin kuni ta otsustaks midagi teha. Algul hoidis kõrvu lidus ja oli krampis, oodates mõnda käsklust, kui seda aga ei tulnud lõdvestus ka tema. Andsin märku sammuks. Hakkasime jalutama, algul hakkas oma tüüpilist tippivat kiiret sammu tegema, kui aga sai aru, et minu rütm on hoopis teine ja sellega tal palju mugavam, siis kohanes ta minu järgi. Jalutasin temaga niiviisi natuke ja tänasin teda. Tulin seljast maha kalli-kalli mõlemile ja juba oodatigi mind (autos).