Bringing galop in our training

Niisiis me oleme intensiivsemalt treeninguga tegelema hakanud. Trenni ma ei läinudki üksi (wow koht), Laura tuli ka Abrukaga kaasa jalutama. Seepärast ma igaksjuhuks platsile ei läinudki, seal pole ju piiret ja plats tee ääres. Ohtlik ongi see, et Laura ei juhi absoluutselt Abrukat, ta on licalt õnnelik, kui hobune liigub ja ta on seljas, teda vist eriti ei huvita ratsutamine vaid licalt sõitmine, tema valik. Vahuriga tegime me, aga traavis isegi midagi töö taolist. Painutasime ja üritasime hästi edasiviiva sammuga liikuda. Tulemus oli rahuldav. Ta polnud ju päris pikalt korralikus treeningus olnud ja nüüd tulebki asju tasapisi meelde tuletada. Traavis kätte saadud tulemustega rahul olles liikusime edasi galopi juurde. Sõitsin hiigla suurt kaheksat ja siis kaheksa "kaartes" sõitsin galoppi, kaheksa keskel jälle traav ja kaartes uuesti galopp. Päris hästi tuli välja, seega pikalt ei teinud. Laura hakkas aga vinguma, et Abruka jalutab pidevalt talli poole. Noh eks ma siis tahtsin ise vaadata, mis värk on. Läksin selga ja hobune näitas mulle otsekohe, mis suunda tema tahab liikuda. Mul oli küll nagu, mis asja? Muidugi ma ei lasknud tal ennast talli vedada vaid võtsin ta seisma ja näitasin oma suunda. Algul oli ta ilmselgelt hämmeldunud, et keegi teine otsustab suuna üle. Kui ta aga hämmingust üle sai, otsustas ta siiski minu valitud suunda minna. Muidugi ei teinud ta seda just eriti viisakalt. Enne me vingerdasime paar korda tema valitud suuna ja minu valitud suuna vahet ja siis otsustas ta, et aitab naljast, tema enam ei liigu siit sammugi. Nh mis seal ikka, mul aega oli ja jätkasin stabiliise surve hoidmist. Kohe kui ta liigutas natukenegi ette poole andsin järgi. Kui aga jäi jälle seisma lisasin surve. Mis seal ikka niiviisi me saime siiski minu suunda liikuma. Kindlates kohtades ta vajus ikka konkreetselt välja, aga pole hullu, vähemalt saime me suuna suhtes kokkuleppele. Otsustasin, et peaks natuke Arukaga jamama ja Lauralt konkreetselt küsima, mis ta edaspidi teha soovb. Kui ta on rahul sellega, et hobune ise valib suuna (muus suhtes on Abrukal kõik okei talle meeldib licalt ise otsustada ja kui keegi teda ei juhenda siis on ta vana rahu ise) ja sõidab licalt meil platsil sabas v tahab ta siiski ratsutada ja õppida asju juurde, treenida end nii füüsiliselt kui moraalselt. Kahtlustane, et ta ei viitsi sellega jamada, aga mul seda huvitavam Abrukaga mässata.

15.04 Natuke pusimist poisiga

Vedasin end jälle poisi juurde. Panin valmis ja platsile. Tegin hästi pikalt sammu ja pidevalt nõudsin talt energilist liikumist. Muidu tal selline mõmmi samm, mida ei tunnegi, aga nüüd sain ta täiesti tuntavaks sammuks, kus ma tundsin, et ta liigub edasi ka, mittte ei tammu kohapeal. Kohe kui selle olin kätte saanud lasin natuke tal oma mõmmi sammu teha ja siis jälle energilisemalt. Üritan selle energilise sammu ta tavapäraseks allüüriks muuta. Eks näis kas suudan. Aga mingi hetk tegin traavi ka. Sama eesmärk, aktiivsust juurde. Saime täitsa hakkama. Algul tahtis ainult tempot juurde lisada, aga mingi hetk sai pihta, mis ma talt küsisin ja toimis, see oli vau. Voldid on meil muidu ilusad ja ümmargused, aga ta tahab neil välja surra. Seega ka volte tegin rohkem kui tavaliselt ja just nõudsin talt aktiivsust. Kokku oli see sõit heal juhul 15-20 mini, aga oli tunda, et poiss oli väsinud. Lõpetasin siis ära ka. Sulistasime poriloigus ja oligi kõik. Hea oli see, et sain varem tulema tallist, kui plaanis oli. Eks peab nüüd hakkama tihedamalt neid lühitrenne tegemas. Praegu kooliga nii palju rabelemist, et anna minna, seega ei taha ma midagi lubada.

11.04 New Beginning?

Pole vääga pikalt kirjutanud. See on aga sellepärast, et polnud poniga midagi teha saanud. Igast asju oli vahel, kool, halb tervis ja veel paljupalju probleeme, mis kõik vajasid lahendamist. Olin tõesti hulluks minemas. Õnneks nüüd üle pika aja nägin seda jumalikku olevust uuesti. Üritame siis uuesti korralikult trenni tegema hakata. Üritan talle meelde tuletada, et inimene pole paha olevus, kes sunnib midagi tegema vaid hoopis usaldatav isik. Täna oli selline tunne, et me oleme jälle alguses tagasi. Ma ei süüdista hobust. Muidugi mitte. Süüdi olen mina ja ainult mina. Üritan siis kõike parandada. Tõesti loodan, et õnnestub. Poni kartis kõike ja kõik märguanded olid kergelt ununenud. Pidime hakkama kõike meelde tuletama. Tegime u 20 minise ratsatrenni ka, kui seda võib niiviisi nimetada. Üldiselt kui arvestada, kui pikalt ta polnud sõitnud oli päris hea. Ise olen roostes, kuna endalgi ju jälle paus sees olnud. Ma olen kõige halvem hobuinimene/ratsanik või kuidas iganes mind võib üldse nimetada. Ma ei suuda ennast kuidagi käsile võtta ja korralikku treeningplaani väljamõelda. Ma kipun alati inspireerima, isegi kui mul see plaani taoline asi on olemas. Aga ma üritan, ausalt. Väga sisutu postitus, aga ma olen ise praegu väga segaduses ja ei suuda mitte midagi korralikult ära teha. Lihtsalt nii masendav on kõik (pole üldse hobustega seotud, but still).

16-17 with sweet yellow pony

Paar päeva sain poniga ka tegeletud. Esimesel päeval oli ta vääga ergas. Tegin korde ette ja üllatus-üllatus ta tegi mul kordel galoppi! Ma polnud talt seda kunagi nõudnud, kuna teadsin, millega ta seda seostab. Aga nüüd mingi kiiksuga ütlesin galopp ja poni tõusis rahulikult ja ei teinud teist nägugi. Eniveis läksin siis platsile ja muidugi sadulatta. Poni on niivõrd palju juurde võtnud, et talle ei sobi kumbki sadul. Tegelikult pole ta vist juurde võtnud, aga ta talvekarv on lihtsalt niivõrd paks. Aga tagasi trenni juurde tulles, ta oli suht ergas ja passis neid suusatajaid, kes pidevalt meist mööda sõitsid. Varsti rahunes ta maha ja ma sain rahulikult trenni teha. Ma olen ikka nii tänulik, et mul selline poni on. Ta kannatas kõik mu siplemised ära ja lihtsalt ei teinud mu ebaselgetest märguannetest väljagi. Ta ootas kuni ma end paika sean ja hakkan lõppudelõpuks talle mingit kindlat suunda näitama, mite et näitan pöörde kätte ja jään ootama või veel hullem vajun kusagile oma jubeda tasakaaluga... Kui ma end lõpuks suutsin paika seada, hakkas hobune funkama. Tegin paar korda galopi tõsteid ka ja lõpetasin. Kokkuvõttes oli minigi 20minine trenn. 
 
Järgmisel päeval läksin samuti sadulatta. Seekord oli ta palju energilisem, mul pole õrna aimugi kust ta endale seda energiat kogub, aga jah läks oma 10mini tema maha rahustamiseks. Kui ta maha rahunes oli ta sama tubli kui eelminegi päev. Lihtsalt natuke tempokam. Traavi tegin tunduvalt lühemalt ja galopi tõsteid natuke rohkem kui eelmine päev. Tulin paari takistust ka mis lumest välja paistsid, mõnusa lennuga tuli ja oli üleüldse nii Vahurilik. Minu suppertubli poiss...

3.01.10 Finally with my energetic sweety again

Esiteks ma otsustasin oma blogi jälle avalikuks teha, mis teha muutuvad tujud ja ei viitsi seda kinnisena hoida.
Teiseks siis head uut aastat kõigile. Pole vahepeal midagi kirjutanud, kuna olin Saksamaal. Igatahes Kaisa oli nõus täna tulema minuga trenni kaasa. Vahepealset ei viitsi kirjutada ja alustan selgaminekust. Läksin selga ja hakkasime sumpama selles paksus lumes. Ta oli üliii energiline. Siiski kaua aega trennita ja platsil oli vist rohkem lund, kui koplis. Anyway üritasin teda maha rahustada ja üritasin ühte rada pidi liikuda, et see liikumine tal liiga raskeks ei osutuks. Varsti sain pihta, et see on mõtetu ringi tammumine, mis on nii hobusele kui ka mulle igav. Hakkasime siis minema talli poole, et Kaisa saaks Abruka võtta ja muidugi tahtis poni actionit. Abruka otsustas hakata joosta ja kuna Vahuri niigi koguaeg andis mulle märku, et talle ei meeldi see tempo ja ta sooviks palju kiiremat, siis muidugi hakkas Vahuri ka jooksma. Ma muidugi keerasin kohe põlule, et ta galopiks kaugeltki sobimatul teel ei hakkaks hoogu üles võtma. Aga sellel põllul olid lumehunnikud, mille ta süsteemina üle hüppas. Ma ei jõudnud reageerida ja seega kiiresti üritasin kaasa hüpata. Välja tuli hoopis naljakam vaatepilt. Poni hüppas suure laia hüppega ja ma nagu idioot kallutasin liiga ette (ma arvestasin ehmatus hüppega ehk siis kõrgele hüppega, mitte pika hüpega). Vahurile muidugi ei meeldinud, et mingi iibakas tal kaelale ronib ja näitas kohe välja, mis ta sellest arvab. Kohe teiselt "hüppelt" maandudes viskas ta pukki ja mina potsatasin üle. Mis teha kaks nädalat pole sõitnud ja ei osanud sellist käitumist ponilt oodata. Ta üldiselt kannatab kõik mu idiootsused ära. Igathes natuke podisesin seal ja selga tagasi. Jalg oli natuke valus aga suva see. Ma avastasin, et selle põllu keskel pool oli parem maapind, kui platsil, seega lasin tal natuke joosta. Eelnevalt olin platsil niivnaa lihased soojaks sõitnud, enne kui otsustasin maastiku kasuks. Seega minu arvamist mööda ei tohiks see talle midagi kahjulikku olla. Kui ta oma esimesed tuurid välja jooksis tegin korra veel traavi peale ja ootasin kuni Kaisa Abruka valmis pani. Neil väga kuidagi ei klapinud. Abruka ei tahtnud üldse teda omaks võtta, aga noh ma arvasin, et äkki on see aja küsimus ja kõrval põllule minnes ei juhtu midagi. Jalutasime põllu poole ja seal tegime uuesti natuke traavi ja poni isegi funkas. Eest läks päris pehmeks ja tagant tuli võimsate tõugetega peale. Mõnus, ei tahtnud head ära rikkuda ja läksime edasi. Mingi hetk hakkas ikka päris külm. Seega otsustasime tagasi minna ja ühe galopi spurdi teha enne maha jalutamist. See oli mõnus, poni nautis seda ja läks ikka mõnuga edasi. Jalutasime väikse kaarega natuke põllul ja mõtlesime veel edasi minna, aga kuna hobused olid maha jalutatud ja polnud mõtet enam külmetada läksime talli. Viskasime tekid peale, hobused boksi heina krõbistama ja talliuksed kinni. Toas jõime teed ja ootasime, kuni järgi tuldakse. Veel kord suured tänud Kaisale piltide eest.
Arvatavasti teen Pärnast hiljem eraldi blogi ja tolle jätan küll kinniseks, siis pole seda, kas teha kinniseks või avalikuks :d. Mis teha lapse aru on lapse aru. Ja kui keegi tahab hiljem pärna blogi lugeda siis lisan, päris kõiki vast ei lisa, see siiski mõeldud tuttavatele.

Vahepeal kolm korda Vahuri juures

Ma neid kuupäevi ei viitsi otsida, aga üks trenn oli kohe päev pärast viimast postitust ja viimased kaks täna ja eile. Igatahes see ammune trenn oli väga supper. See oli enne seda suurt külma ja kui veel pehmem pinnas oli. Tegime paar kõksu ja hobune oli niii mõnus. Ta oli nii koostöö aldis, tahtis hüpata. Terve trenni jooksul ajas ainult ühe maha, minu vale pealesõidu tulemusel. Aga ega me eriti ei hüpanudki, kuna polnud ju eriti trennigi teinud.
Need kaks viimast päeva olen teinud 10-15 mini trenni, kuna lihtsalt nii külm on. Pinnas ka ei kannata eriti sõitmist ja galopp ei tule kõne allagi, nii et jah piirdume põhiliselt sammu tegemise ja traavi tõstetega. Poni on mõlemad päevad niii äksi täis olnud. Ta nagu koguaeg küsiks, et noh mis nüüd, kuhu nüüd. Mõnus energia tal ka ja kui mina suudan selle energia töösse koondada on superlux, kui ei... siis ta lihtsalt rahmib. Aga ta on kuidagi arglikumaks muutunud, see on küll arvatavasti sellest, et pole eriti trenni teinud, aga nõme on ikka. Varem läks ta ükskõik kuhu ja ei teinud millestki välja, olgu see rong, suur veok, mootorratas või kits. Nüüd ta aga võpatab iga asja peale. Järjekordne näide kuidas hobusega mitte suhtlemine mõjub hobuse usaldusele, aga eks ma proovin selle taastada. Aga ega rohkem polegi midagi. Kuna ma ise nüüd kaheks nädalaks sõidan ära, siis ei taha poni seisma jätta, vast sõidab/tegeleb Eve natukene, aga seda vaatab veel.

12 dets ja natuke vahepealset

Niisiis Pärnas ei klapi kohe midagi,hetkel sõidan trennikaid, et oma istakut parandada ja et nood päris tuimaks ei läheks algajatega. Nh midagi väga positiivset seal pole.
Täna sõitsin Vahuriga minu SuperPoniga tglt ka. Nh midagi intensiivset me ei tee, kuna platsil pole valgustust ja kui aus olla pole mingit platsigi. Kõik piirded maha võetud. Nii et õhtul oleks pimedas ohtlik, kui ma kogematta teele sõidaks. Aga täna tuli ta mulle nii armsalt traavis vastu ja oli ültse üliüli poni. Vahetasin jälle sadulat, kuna nüüd sobib talle must paremini- juurde võtnud ju. Valmis ja platsile, tegin hästi kaua sammu, et ikka lihased korralikult soojaks saaksid: pole just palav õues ja mingit trenni ka pole ju teinud. Nii et jah oma 15-20 mini sammu "soojendus". Eest ei puutunud ja koguaeg oli edasi-edasi-edasi, mis siis et ta oli kohe selline kiirustav. Rahunes maha ja hakkas ilusti pikemalt astuma. Platsil olid kindlad kohad, kus ma võisin sõita, kuna seal, kus me olime muru suvel ära sõitnud oli maa külmunud, aga seal kus oli hein, oli maa palju pehmem. Esimese traavi sõitsin samuti hästi lahti ta, et lihased ilusti soojad oleks ja sealt alles hakkasin ta kokku poole sõitma. Lõpp tulemus oli päris hea. Tegin voltidel seda, et ta mul ümber sääre pööraks. See oli tegelikult rohkem minu pärast, ma ei toeta piisavalt seest hobust. Poni oli nii koostööaldis ja nii hea pehme sõita. Jalutasin pikemalt vahele ja hakkasin galopiga. Jälle algul sõitsin hästi lahti, kuna ta oli ikka paras energiapomm, siis oli see mõtekam, kui et ta hakkaks mult alt ära tõmbama. Ja jällegi hakkasin ta pärast lahti sõitmist kokku sõitma. Väga hea oli. Ei teinud pikalt. Kuna õrn lumehakatis oli maa peal, siis jäid täpselt minu sõidu trajektoorid maha, ma tegin kaks hiiglaslikku volti ja hakkasin galopis kaheksat tegema. Kuna mu poni ei oska jalavahetusi, siis peaks hakkama neid õpetama, aga see on praegu ebaoliuline. Igatahes kaheksa keskpunktis võtsin traavi ja tõstsin kohe teisest jalast. Vasakust paremasse tuli ilusti, aga kuna tal vasakut pidi tasakaal kesisem, siis oli tal paremast vasakusse raskevõittu. Nii et kui ma vasakust paremasse jalavahetust tegin, siis tegin 2-3 traavi sammu vahepeale ja siis tõste. Aga kui paremast vasakusse tõstsin, sõitsin ikka oma pool ringi enne tõstmist. Seda peab harjutama, aga no kuidas sa harjutad, kui üle 2 korra ei jõua eriti käia. Mis veel oli väga positiivne oli see, et ta OTSIS ratsme tuge ja seda täiesti otseselt. Tavaliselt ta nagu lihtsalt korraks katsub kas saab seda tuge ka kusagilt ja kui ei saanud siis sõitis tühja edasi, aga täna täitsa otsis. :D Igatahes homme uuesti ja vaatab, mis homme teeme. Midagi eelmisest talvest,minu mõmmi :D