3.01.10 Finally with my energetic sweety again

Esiteks ma otsustasin oma blogi jälle avalikuks teha, mis teha muutuvad tujud ja ei viitsi seda kinnisena hoida.
Teiseks siis head uut aastat kõigile. Pole vahepeal midagi kirjutanud, kuna olin Saksamaal. Igatahes Kaisa oli nõus täna tulema minuga trenni kaasa. Vahepealset ei viitsi kirjutada ja alustan selgaminekust. Läksin selga ja hakkasime sumpama selles paksus lumes. Ta oli üliii energiline. Siiski kaua aega trennita ja platsil oli vist rohkem lund, kui koplis. Anyway üritasin teda maha rahustada ja üritasin ühte rada pidi liikuda, et see liikumine tal liiga raskeks ei osutuks. Varsti sain pihta, et see on mõtetu ringi tammumine, mis on nii hobusele kui ka mulle igav. Hakkasime siis minema talli poole, et Kaisa saaks Abruka võtta ja muidugi tahtis poni actionit. Abruka otsustas hakata joosta ja kuna Vahuri niigi koguaeg andis mulle märku, et talle ei meeldi see tempo ja ta sooviks palju kiiremat, siis muidugi hakkas Vahuri ka jooksma. Ma muidugi keerasin kohe põlule, et ta galopiks kaugeltki sobimatul teel ei hakkaks hoogu üles võtma. Aga sellel põllul olid lumehunnikud, mille ta süsteemina üle hüppas. Ma ei jõudnud reageerida ja seega kiiresti üritasin kaasa hüpata. Välja tuli hoopis naljakam vaatepilt. Poni hüppas suure laia hüppega ja ma nagu idioot kallutasin liiga ette (ma arvestasin ehmatus hüppega ehk siis kõrgele hüppega, mitte pika hüpega). Vahurile muidugi ei meeldinud, et mingi iibakas tal kaelale ronib ja näitas kohe välja, mis ta sellest arvab. Kohe teiselt "hüppelt" maandudes viskas ta pukki ja mina potsatasin üle. Mis teha kaks nädalat pole sõitnud ja ei osanud sellist käitumist ponilt oodata. Ta üldiselt kannatab kõik mu idiootsused ära. Igathes natuke podisesin seal ja selga tagasi. Jalg oli natuke valus aga suva see. Ma avastasin, et selle põllu keskel pool oli parem maapind, kui platsil, seega lasin tal natuke joosta. Eelnevalt olin platsil niivnaa lihased soojaks sõitnud, enne kui otsustasin maastiku kasuks. Seega minu arvamist mööda ei tohiks see talle midagi kahjulikku olla. Kui ta oma esimesed tuurid välja jooksis tegin korra veel traavi peale ja ootasin kuni Kaisa Abruka valmis pani. Neil väga kuidagi ei klapinud. Abruka ei tahtnud üldse teda omaks võtta, aga noh ma arvasin, et äkki on see aja küsimus ja kõrval põllule minnes ei juhtu midagi. Jalutasime põllu poole ja seal tegime uuesti natuke traavi ja poni isegi funkas. Eest läks päris pehmeks ja tagant tuli võimsate tõugetega peale. Mõnus, ei tahtnud head ära rikkuda ja läksime edasi. Mingi hetk hakkas ikka päris külm. Seega otsustasime tagasi minna ja ühe galopi spurdi teha enne maha jalutamist. See oli mõnus, poni nautis seda ja läks ikka mõnuga edasi. Jalutasime väikse kaarega natuke põllul ja mõtlesime veel edasi minna, aga kuna hobused olid maha jalutatud ja polnud mõtet enam külmetada läksime talli. Viskasime tekid peale, hobused boksi heina krõbistama ja talliuksed kinni. Toas jõime teed ja ootasime, kuni järgi tuldakse. Veel kord suured tänud Kaisale piltide eest.
Arvatavasti teen Pärnast hiljem eraldi blogi ja tolle jätan küll kinniseks, siis pole seda, kas teha kinniseks või avalikuks :d. Mis teha lapse aru on lapse aru. Ja kui keegi tahab hiljem pärna blogi lugeda siis lisan, päris kõiki vast ei lisa, see siiski mõeldud tuttavatele.