29-23 Mai, Some moving

Ja jällegi kuu ajase vahega jõudsin poiska juurde. See kool lihtsalt tapab, nüüd vaid eksamitege ühele poole saada ja finito. Aga mis ma ikka koolist vatran, tagasi Vahuri juurde.
29. Mai
Uus taasnägemine, poiss mäletas mind, tuli rõõmsalt vastu ja oli selline nunnukas. Puhastasin nii kiiresti, kui suutsin, valjad pähe ja "platsile" (mis on täiesti ehtne kõrge rohuga põld). Sain selga ja tundsin, et poiss kuidagi palju peenem, kui enne. Ülimalt positiivne. Üritasin tunnetust kätte saada ja päris pikalt see ei õnnestunud. Panin silmad kinni ja lasin hobusel end kanda. Ja järsku voiala ma tundsin ta igat sammu. Supper tunne oli, sulasin seal natuke ja panin siis jalad ilusti ümber hobuse. Hakkasin pöörama, mis alguses nägi väga ebastabiilne ja kole välja. Me kumbki ei mõistnud teineteist. Ta pööras muidugi, aga see oli lapergune ja ebasünkroone e mina tilbendasin seal otsas ja hobune kuidagi suure laia kaarega pöörab. Nii ma siis pusisin seda sammu u 15 mini, et me saaks KOOS pöörata. Kui selle sain kätte puhkasime natuke e mina silmad kinni lösutasin ta seljas ja tema lihtsalt vedas mind, kuhu tahtis. Tegin natuke ka traavi, aga see oli pealiskaudne ja jällegi selleks, et mina mingi tunnetuse kätte saaksin. Suht kiiresti lõpetasin.
30.Mai
Vedasin end vara hommikul kohale ja läksin suht kohe sõitma. Poiss tuli rõõmsalt vastu ja väikse ettevalmistusega sõitma. Seekord sain suhteliselt kiiresti tunnetuse kätte ja seega ei pidanud ala 20mini sammu tegema. Keskendusin täna traavi pööretele rohkem. Sama asi, mis eelmine päev sammus tuli meil täna hästi välja sega tõstsin raskusastet ja tegime sama traavis. Lõpp tulemus oli päris hea. Tegin paar tõstet kergeks meelde tuletuseks ja ka see kord lõpetasime üpriski kiiresti. Üritan nüüd natukesekski trenni naasta, kuna varsti jälle 3me nädalane reis, oeh kõik on nii raskeks aetud.

They are so different but at the same time so similar

Vahuri
Täna ma võtsingi mõlemad loomad ette. Vahuriga läksime platsile, et keegi meid ei segaks. Sõitsin sammu lahtiseks ja hakkasin painutama. Täna oli ta selline kukununnu, et anna minna. Nii hästi reageeris kõigele ja oli ise nii aktiivne, täpselt nagu ootakski igat järgmist märguannet. Traavis tegime volte ja just seda, et ta ümber sisemise sääre pööraks. Kui tahab ja viistib, siis tuleb välja küll. Tulime isegi korra kavalette, mäletas küll kuidas neid ületati, seega ma nied väga ei tulnudki rohkem. Tegime sirgeid, mis meil üllatavalt hästi välja tulid (Liis mainis oma blogis sirgete raskusest, mis meie puhul pole õnneks väga märgatav). Mingeid ülemõistuse raskeid asju ei teinudki. Galopis pöörasin tähelepanu sujuvatele tõstetele ja painutustele. Ta kipub galopis jäigaks minema, ei taha üldse voltidel painutada, vaid pöörab nagu ta päris alguseski pööras e puupakuna (nagu keegi mainis, täpselt nagu vankrihobune). Ei mingi painutamist, vaid terve keha pöörab korraga või noh... oeh... ma ei oskagi seletada, vast saab keegi aru. Igatahes pusisin seda, kohe kui sain soovitud asja kätte patsutasin, tulin seljast, võtsinkapsli&sadulavöö lahti ja jalutasin.

Abruka
Temaga sõitsin siis koplis, kuna Vahuril pole mingit tobedat kommet segada, kui teised sõidavad (Abruka armastab lihtsalt segada trennitegemist ja nõuab alati endale tähelepanu). Läksin selga ja üritasin hästi lõdvestatuna püsida, tal on sellina häst ebamugav samm, millega ma tahes-tahtmata lähen jäigaks :S. Saime ilusti vähemalt liikuda minu valitud suunas, isegi kui Vahuri oli silma piirilt kadunud. Traavis me vajusime igalepoole, kus ainult võimalik. Sellel hobusel on vaja VÄGA konkreetset välimise sääre&ratsme tuge. Muidu ta venib 10m voldilt min 20m voldile. Oeh raske ta oli, aga hakkama me saime. Kohe kui ta suutis lõpetada alustatud 10 m volti 10m voldina, lõpetasin trenni ära ja jalutasin ta maha. Igatahes olid mõlemad hobused väga meeldivalt sõidetavad (imestage nüüd kõik need sulelised & karvalised, kes Abrukaga sõitnud on :D).

Bringing galop in our training

Niisiis me oleme intensiivsemalt treeninguga tegelema hakanud. Trenni ma ei läinudki üksi (wow koht), Laura tuli ka Abrukaga kaasa jalutama. Seepärast ma igaksjuhuks platsile ei läinudki, seal pole ju piiret ja plats tee ääres. Ohtlik ongi see, et Laura ei juhi absoluutselt Abrukat, ta on licalt õnnelik, kui hobune liigub ja ta on seljas, teda vist eriti ei huvita ratsutamine vaid licalt sõitmine, tema valik. Vahuriga tegime me, aga traavis isegi midagi töö taolist. Painutasime ja üritasime hästi edasiviiva sammuga liikuda. Tulemus oli rahuldav. Ta polnud ju päris pikalt korralikus treeningus olnud ja nüüd tulebki asju tasapisi meelde tuletada. Traavis kätte saadud tulemustega rahul olles liikusime edasi galopi juurde. Sõitsin hiigla suurt kaheksat ja siis kaheksa "kaartes" sõitsin galoppi, kaheksa keskel jälle traav ja kaartes uuesti galopp. Päris hästi tuli välja, seega pikalt ei teinud. Laura hakkas aga vinguma, et Abruka jalutab pidevalt talli poole. Noh eks ma siis tahtsin ise vaadata, mis värk on. Läksin selga ja hobune näitas mulle otsekohe, mis suunda tema tahab liikuda. Mul oli küll nagu, mis asja? Muidugi ma ei lasknud tal ennast talli vedada vaid võtsin ta seisma ja näitasin oma suunda. Algul oli ta ilmselgelt hämmeldunud, et keegi teine otsustab suuna üle. Kui ta aga hämmingust üle sai, otsustas ta siiski minu valitud suunda minna. Muidugi ei teinud ta seda just eriti viisakalt. Enne me vingerdasime paar korda tema valitud suuna ja minu valitud suuna vahet ja siis otsustas ta, et aitab naljast, tema enam ei liigu siit sammugi. Nh mis seal ikka, mul aega oli ja jätkasin stabiliise surve hoidmist. Kohe kui ta liigutas natukenegi ette poole andsin järgi. Kui aga jäi jälle seisma lisasin surve. Mis seal ikka niiviisi me saime siiski minu suunda liikuma. Kindlates kohtades ta vajus ikka konkreetselt välja, aga pole hullu, vähemalt saime me suuna suhtes kokkuleppele. Otsustasin, et peaks natuke Arukaga jamama ja Lauralt konkreetselt küsima, mis ta edaspidi teha soovb. Kui ta on rahul sellega, et hobune ise valib suuna (muus suhtes on Abrukal kõik okei talle meeldib licalt ise otsustada ja kui keegi teda ei juhenda siis on ta vana rahu ise) ja sõidab licalt meil platsil sabas v tahab ta siiski ratsutada ja õppida asju juurde, treenida end nii füüsiliselt kui moraalselt. Kahtlustane, et ta ei viitsi sellega jamada, aga mul seda huvitavam Abrukaga mässata.

15.04 Natuke pusimist poisiga

Vedasin end jälle poisi juurde. Panin valmis ja platsile. Tegin hästi pikalt sammu ja pidevalt nõudsin talt energilist liikumist. Muidu tal selline mõmmi samm, mida ei tunnegi, aga nüüd sain ta täiesti tuntavaks sammuks, kus ma tundsin, et ta liigub edasi ka, mittte ei tammu kohapeal. Kohe kui selle olin kätte saanud lasin natuke tal oma mõmmi sammu teha ja siis jälle energilisemalt. Üritan selle energilise sammu ta tavapäraseks allüüriks muuta. Eks näis kas suudan. Aga mingi hetk tegin traavi ka. Sama eesmärk, aktiivsust juurde. Saime täitsa hakkama. Algul tahtis ainult tempot juurde lisada, aga mingi hetk sai pihta, mis ma talt küsisin ja toimis, see oli vau. Voldid on meil muidu ilusad ja ümmargused, aga ta tahab neil välja surra. Seega ka volte tegin rohkem kui tavaliselt ja just nõudsin talt aktiivsust. Kokku oli see sõit heal juhul 15-20 mini, aga oli tunda, et poiss oli väsinud. Lõpetasin siis ära ka. Sulistasime poriloigus ja oligi kõik. Hea oli see, et sain varem tulema tallist, kui plaanis oli. Eks peab nüüd hakkama tihedamalt neid lühitrenne tegemas. Praegu kooliga nii palju rabelemist, et anna minna, seega ei taha ma midagi lubada.

11.04 New Beginning?

Pole vääga pikalt kirjutanud. See on aga sellepärast, et polnud poniga midagi teha saanud. Igast asju oli vahel, kool, halb tervis ja veel paljupalju probleeme, mis kõik vajasid lahendamist. Olin tõesti hulluks minemas. Õnneks nüüd üle pika aja nägin seda jumalikku olevust uuesti. Üritame siis uuesti korralikult trenni tegema hakata. Üritan talle meelde tuletada, et inimene pole paha olevus, kes sunnib midagi tegema vaid hoopis usaldatav isik. Täna oli selline tunne, et me oleme jälle alguses tagasi. Ma ei süüdista hobust. Muidugi mitte. Süüdi olen mina ja ainult mina. Üritan siis kõike parandada. Tõesti loodan, et õnnestub. Poni kartis kõike ja kõik märguanded olid kergelt ununenud. Pidime hakkama kõike meelde tuletama. Tegime u 20 minise ratsatrenni ka, kui seda võib niiviisi nimetada. Üldiselt kui arvestada, kui pikalt ta polnud sõitnud oli päris hea. Ise olen roostes, kuna endalgi ju jälle paus sees olnud. Ma olen kõige halvem hobuinimene/ratsanik või kuidas iganes mind võib üldse nimetada. Ma ei suuda ennast kuidagi käsile võtta ja korralikku treeningplaani väljamõelda. Ma kipun alati inspireerima, isegi kui mul see plaani taoline asi on olemas. Aga ma üritan, ausalt. Väga sisutu postitus, aga ma olen ise praegu väga segaduses ja ei suuda mitte midagi korralikult ära teha. Lihtsalt nii masendav on kõik (pole üldse hobustega seotud, but still).

16-17 with sweet yellow pony

Paar päeva sain poniga ka tegeletud. Esimesel päeval oli ta vääga ergas. Tegin korde ette ja üllatus-üllatus ta tegi mul kordel galoppi! Ma polnud talt seda kunagi nõudnud, kuna teadsin, millega ta seda seostab. Aga nüüd mingi kiiksuga ütlesin galopp ja poni tõusis rahulikult ja ei teinud teist nägugi. Eniveis läksin siis platsile ja muidugi sadulatta. Poni on niivõrd palju juurde võtnud, et talle ei sobi kumbki sadul. Tegelikult pole ta vist juurde võtnud, aga ta talvekarv on lihtsalt niivõrd paks. Aga tagasi trenni juurde tulles, ta oli suht ergas ja passis neid suusatajaid, kes pidevalt meist mööda sõitsid. Varsti rahunes ta maha ja ma sain rahulikult trenni teha. Ma olen ikka nii tänulik, et mul selline poni on. Ta kannatas kõik mu siplemised ära ja lihtsalt ei teinud mu ebaselgetest märguannetest väljagi. Ta ootas kuni ma end paika sean ja hakkan lõppudelõpuks talle mingit kindlat suunda näitama, mite et näitan pöörde kätte ja jään ootama või veel hullem vajun kusagile oma jubeda tasakaaluga... Kui ma end lõpuks suutsin paika seada, hakkas hobune funkama. Tegin paar korda galopi tõsteid ka ja lõpetasin. Kokkuvõttes oli minigi 20minine trenn. 
 
Järgmisel päeval läksin samuti sadulatta. Seekord oli ta palju energilisem, mul pole õrna aimugi kust ta endale seda energiat kogub, aga jah läks oma 10mini tema maha rahustamiseks. Kui ta maha rahunes oli ta sama tubli kui eelminegi päev. Lihtsalt natuke tempokam. Traavi tegin tunduvalt lühemalt ja galopi tõsteid natuke rohkem kui eelmine päev. Tulin paari takistust ka mis lumest välja paistsid, mõnusa lennuga tuli ja oli üleüldse nii Vahurilik. Minu suppertubli poiss...

3.01.10 Finally with my energetic sweety again

Esiteks ma otsustasin oma blogi jälle avalikuks teha, mis teha muutuvad tujud ja ei viitsi seda kinnisena hoida.
Teiseks siis head uut aastat kõigile. Pole vahepeal midagi kirjutanud, kuna olin Saksamaal. Igatahes Kaisa oli nõus täna tulema minuga trenni kaasa. Vahepealset ei viitsi kirjutada ja alustan selgaminekust. Läksin selga ja hakkasime sumpama selles paksus lumes. Ta oli üliii energiline. Siiski kaua aega trennita ja platsil oli vist rohkem lund, kui koplis. Anyway üritasin teda maha rahustada ja üritasin ühte rada pidi liikuda, et see liikumine tal liiga raskeks ei osutuks. Varsti sain pihta, et see on mõtetu ringi tammumine, mis on nii hobusele kui ka mulle igav. Hakkasime siis minema talli poole, et Kaisa saaks Abruka võtta ja muidugi tahtis poni actionit. Abruka otsustas hakata joosta ja kuna Vahuri niigi koguaeg andis mulle märku, et talle ei meeldi see tempo ja ta sooviks palju kiiremat, siis muidugi hakkas Vahuri ka jooksma. Ma muidugi keerasin kohe põlule, et ta galopiks kaugeltki sobimatul teel ei hakkaks hoogu üles võtma. Aga sellel põllul olid lumehunnikud, mille ta süsteemina üle hüppas. Ma ei jõudnud reageerida ja seega kiiresti üritasin kaasa hüpata. Välja tuli hoopis naljakam vaatepilt. Poni hüppas suure laia hüppega ja ma nagu idioot kallutasin liiga ette (ma arvestasin ehmatus hüppega ehk siis kõrgele hüppega, mitte pika hüpega). Vahurile muidugi ei meeldinud, et mingi iibakas tal kaelale ronib ja näitas kohe välja, mis ta sellest arvab. Kohe teiselt "hüppelt" maandudes viskas ta pukki ja mina potsatasin üle. Mis teha kaks nädalat pole sõitnud ja ei osanud sellist käitumist ponilt oodata. Ta üldiselt kannatab kõik mu idiootsused ära. Igathes natuke podisesin seal ja selga tagasi. Jalg oli natuke valus aga suva see. Ma avastasin, et selle põllu keskel pool oli parem maapind, kui platsil, seega lasin tal natuke joosta. Eelnevalt olin platsil niivnaa lihased soojaks sõitnud, enne kui otsustasin maastiku kasuks. Seega minu arvamist mööda ei tohiks see talle midagi kahjulikku olla. Kui ta oma esimesed tuurid välja jooksis tegin korra veel traavi peale ja ootasin kuni Kaisa Abruka valmis pani. Neil väga kuidagi ei klapinud. Abruka ei tahtnud üldse teda omaks võtta, aga noh ma arvasin, et äkki on see aja küsimus ja kõrval põllule minnes ei juhtu midagi. Jalutasime põllu poole ja seal tegime uuesti natuke traavi ja poni isegi funkas. Eest läks päris pehmeks ja tagant tuli võimsate tõugetega peale. Mõnus, ei tahtnud head ära rikkuda ja läksime edasi. Mingi hetk hakkas ikka päris külm. Seega otsustasime tagasi minna ja ühe galopi spurdi teha enne maha jalutamist. See oli mõnus, poni nautis seda ja läks ikka mõnuga edasi. Jalutasime väikse kaarega natuke põllul ja mõtlesime veel edasi minna, aga kuna hobused olid maha jalutatud ja polnud mõtet enam külmetada läksime talli. Viskasime tekid peale, hobused boksi heina krõbistama ja talliuksed kinni. Toas jõime teed ja ootasime, kuni järgi tuldakse. Veel kord suured tänud Kaisale piltide eest.
Arvatavasti teen Pärnast hiljem eraldi blogi ja tolle jätan küll kinniseks, siis pole seda, kas teha kinniseks või avalikuks :d. Mis teha lapse aru on lapse aru. Ja kui keegi tahab hiljem pärna blogi lugeda siis lisan, päris kõiki vast ei lisa, see siiski mõeldud tuttavatele.