My little precious

Poni on mul ikka ülim. Eile hüppasime, põkkas nagu wupsti. Minu istak on muidugi allapoole igasugust arvestust. Pealegi ma põen kolmikuid. No ma ei tea miks. Jah tean, et teoreetiliselt on need hobustele kõige kergemad, sest need nö tõusvas joones. Aga ma põen neid ja kõik :S. Aga poni vedas mu ikka ilusasti üle. Ma pean hakkama seda looma rohkem usaldama hüpetel. Korra ajasime maha ka, aga see oli sellepärast, et ma ei suutnud ilusat pealesõitu teha. Paha mina. Täna tegin kerget trenni, kuna see tobe vihm tuli meile külla. Märg oli, aga ega see meid väga ei häirinud. Mõmmi on õnneks harjunud vihmaga jooksma (kas või näiteks koplis lidumise näol) ja seega ei ole mingit libisemise janti, püsib ilusasti tasakaalus. Alguses kangutas *nagu ikka* ja pärast tuli eest niinii pehmeks ja mõnusaks. Tegime igast pöördeid ja asju. Galopis üritasime diagonaalidel jalavahetusi teha. Täitsa hästi tuli. Mõnus pehme galopp oli. Ei mingit kiirustamist ja kangutamist, mõnusasti kahejalavahel püsis. Ma nii häppi praegu :D.

We are doing alright, thanks for asking

Poniga oleme koostööd nüüd teinud ja meil läheb täpselt nii nagu sellise supper loomaga minna saab. Muidugi on meil omad miinused, aga kõik plussid kaaluvad need üle. Ülimalt positiivne on see, et poni tahab liikuda. Impuls, check. Ja mis kõige toredam hakkab meie galop paranema. Ta hakkab üles tulema, mitte ei lohista jalgu. Meie pööramised on ka juba täitsa arvestatavad, ei mingit vankrihobuse pööramist enam. ilusti painutab. Mõni koht vajab muidugi veel tööd,aga üldpilt on minu jaoks täitsa rahuldav. Kahjuks ple mul praegu erilist blogimis tahtmist, seega tulevad sellised sisutud postitused aeg-ajalt.

At least we are trying

Käisin mingi päev poniga pikal maastikul. Läksime päris kaugele ja käisime esmakordselt ujumas ka. Alguses oli poiss ehmunud, kui nägi seda joodavat vedelikku nii suures koguses. Kuid kõrvuti me sinna sisse läksime. Ta sai isegi paar ujumis tõmmet tehtud. Puristas ja mõnules seal kuidas sai. Mingeid muid hetki maastikust ma kahjuks eriti ei mäleta, kuna see ujumise hetk ja kõik need emotsioonid olid lihtsalt niivõrd eredad, et jätsid teised sündmused häguseks. Igatahes algas meie retk 4ja paiku (hommikul) ja see tähendas, et ma olin surnud kogu ülejäänud päeva. Siis oli vahepeal üks puhkepäev (või oli neid kaks?) ja ma koperdasin jälle talli. See kord oli see seitsme paiku (õhtul). Roomasin jalgrattaga läbi terve linna (ma olen ikka väga sportlik inimene, ma tean) ja hädaldasin iga minut. Kohale jõudes olid pilved korralikult päikse ära peitnud ja oli mõnus, jahe isegi (no kuulge pärast sellist kuumust tundub iga väike kraadi languski jahedam). Tegime korralikult trenni seekord. Pikalt sammu ja ma muidugi siblisin seal seljas parajalt. Kui tundus enam-vähem alustasin traaviga. Alguses oli kuidagi selline vastik tiksuv samm ja üldse ei läinud edasi. Pusisin seda päris pikalt ja mingi hetk hakkas isegi asja saama. Sellele eelnes muidugi kiiresti sahmimine, eest kangutamine ja kõik muu ebavajalik, mida suutsin mina oma oskamatusega põhjustada. Õnneks suutsin ma selle ära parandada ja lõpp tulemus oli rahuldav. Eest ei kangutanud ja astus täitsa ise ja mis kõigeparem edasi ka veel. Igast sik-sakke ja asju tegime, et see pööramine jälle normaliseeruks. Täitsa hea oli. Galopi tegin ma lihtsalt selleks, et saada need tõsted rahulikuks. Ja pööramised ka sinna sisse. Nägi see välja umbes nii, et tõstsin, väike maa edasi, volt vastavast jalast ja tagasi. Ei midagi rasket, aga samas tuletas talle meelde erinevaid märguandeid (ja mul lasi see harjutus oma tasakaalu rohkem kontrollida). Igatahes tööd on oi kui palju ja mina pean ennast kokkuvõtma. Eks näis kuidas meil läheb siis.

We are back

Jah me polegi kadunud ja peale järjekordset pikka pausi ja mõtisklusi otsustasin, et ma ei jäta ratsutamist pooleli ja hakkan ilusti sõitma kasvõi oma lõbuks. Paar päeva jälle liigutatud poissi. Sõiduajad on väga limiteeritud variant a) vara hommikul, kui ple veel kuum ehk mingi 4-5 ja variant b) hilja õhtul, kui päike juba loojumas on. Nh proovime kõik variandid läbi ja leiame siis sobiva :). Aga mis seal ikka isegi pärast pikka pausi on poiss ikka heaheahea. Võhma vähe ja natuke pikema reageerimisega,seda küll,aga ikkagi ta ju minu Vahuri(oojaa ma olengi väike laps, kes on vaimustuses oma ponist), seega alati ja igatepidi hea. Nh midugi lähevad mõned trennid võssa tulevikus, aga see on juba minu süü ja ma üritan hoida kõike nii positiivsena kui võimalik.

3.Juuni, I`ll never break up with horse riding

Täna veeresin poiska juurde. Just siis kui ma kohale jõudsin tuli päike välja -.- . Nh mis seal ikka valmis ja sõitma. Seekord suutsin isegi sadula selga panna, tubli mina. Alguses tegin jalusteta, et end ilusti istuma saada, siis lisasin jalused ka. Poiss oli vägagi vinks-vonks. Tegime pööramisi hästi palju. Reageeris koheselt :D. Traavis tegin nii, et igas nurgas ilus volt ja sirgetel hästi lahti. Vägagi hästi reageeris, aga sellise palavusega (ja eelnevalt väikse koormusega elanud) väsis ruttu ära. Seega oli meil trennis väga suur sammu osa. Tegin galopis sama asja, et igas nurgas volt, aga seekord sirgetel teda lahti ei sõitnud. Lõpuks mõtlesin ikka ühe sirge kiirenduseks ohverdada ja ossapoiss, kus ta lendas. Vot siis mulle tuligi meelde, miks ma nii väga armastan, seda ala, neid loomi ja kõike selle juures. See oli lihtsalt nii võrratu lendamis tunne, seda ei anna kirjeldadagi. Muidugi jäi see lühikeseks ja vaid üheks sirgeks (okei teistpidi kordasin seda võrratud tunnet), aga see oli lihtsalt väga emotsionaalne hetk ja ma ei imesta, kui ma oleks rõõmust kiljunud. Jalutasime siis pikemalt ja pesime ta ilusti ära. Tundus, et hobune nautis samuti trenni, kuna kõik sujus lihtsalt nii perfectselt.

2. Juuni, Just 4 fun

Peale eta konsultatsiooni saime Gellushkaga linnas kokku ja koperdasime Vahuri juurde. Panin käppelt valmis ja platsile. Poni liikus päris mõnusalt, aga ikkagi on selline kange ja pole päris see, kes oli enne puhkust. Eks me kunagi saame oma vomi tagasi, ma luban. Tegin nipet-näpet, aga ega ma midagi tõsist ei teinud, lihtsalt liigutasin, et ta suudaks meie trenni režiimi naasta. Gelly sai ka nati sõidetud, mingeid erilisi emotsioone ta vist ei ilmutanud, sorri Gelly ta ple veel vormis, küll sa kunagi saad temaga sõita, kui ta vormis on. Ega ma ise ka midagi erilist kommenteerida ei oska, väga mõttetu postitus tuli, aga eks kui me tõsisemalt treeningutesse hakkame suhtuma, tuleb midagi sisukamat.

29-23 Mai, Some moving

Ja jällegi kuu ajase vahega jõudsin poiska juurde. See kool lihtsalt tapab, nüüd vaid eksamitege ühele poole saada ja finito. Aga mis ma ikka koolist vatran, tagasi Vahuri juurde.
29. Mai
Uus taasnägemine, poiss mäletas mind, tuli rõõmsalt vastu ja oli selline nunnukas. Puhastasin nii kiiresti, kui suutsin, valjad pähe ja "platsile" (mis on täiesti ehtne kõrge rohuga põld). Sain selga ja tundsin, et poiss kuidagi palju peenem, kui enne. Ülimalt positiivne. Üritasin tunnetust kätte saada ja päris pikalt see ei õnnestunud. Panin silmad kinni ja lasin hobusel end kanda. Ja järsku voiala ma tundsin ta igat sammu. Supper tunne oli, sulasin seal natuke ja panin siis jalad ilusti ümber hobuse. Hakkasin pöörama, mis alguses nägi väga ebastabiilne ja kole välja. Me kumbki ei mõistnud teineteist. Ta pööras muidugi, aga see oli lapergune ja ebasünkroone e mina tilbendasin seal otsas ja hobune kuidagi suure laia kaarega pöörab. Nii ma siis pusisin seda sammu u 15 mini, et me saaks KOOS pöörata. Kui selle sain kätte puhkasime natuke e mina silmad kinni lösutasin ta seljas ja tema lihtsalt vedas mind, kuhu tahtis. Tegin natuke ka traavi, aga see oli pealiskaudne ja jällegi selleks, et mina mingi tunnetuse kätte saaksin. Suht kiiresti lõpetasin.
30.Mai
Vedasin end vara hommikul kohale ja läksin suht kohe sõitma. Poiss tuli rõõmsalt vastu ja väikse ettevalmistusega sõitma. Seekord sain suhteliselt kiiresti tunnetuse kätte ja seega ei pidanud ala 20mini sammu tegema. Keskendusin täna traavi pööretele rohkem. Sama asi, mis eelmine päev sammus tuli meil täna hästi välja sega tõstsin raskusastet ja tegime sama traavis. Lõpp tulemus oli päris hea. Tegin paar tõstet kergeks meelde tuletuseks ja ka see kord lõpetasime üpriski kiiresti. Üritan nüüd natukesekski trenni naasta, kuna varsti jälle 3me nädalane reis, oeh kõik on nii raskeks aetud.