Täna veeresin poiska juurde. Just siis kui ma kohale jõudsin tuli päike välja -.- . Nh mis seal ikka valmis ja sõitma. Seekord suutsin isegi sadula selga panna, tubli mina. Alguses tegin jalusteta, et end ilusti istuma saada, siis lisasin jalused ka. Poiss oli vägagi vinks-vonks. Tegime pööramisi hästi palju. Reageeris koheselt :D. Traavis tegin nii, et igas nurgas ilus volt ja sirgetel hästi lahti. Vägagi hästi reageeris, aga sellise palavusega (ja eelnevalt väikse koormusega elanud) väsis ruttu ära. Seega oli meil trennis väga suur sammu osa. Tegin galopis sama asja, et igas nurgas volt, aga seekord sirgetel teda lahti ei sõitnud. Lõpuks mõtlesin ikka ühe sirge kiirenduseks ohverdada ja ossapoiss, kus ta lendas. Vot siis mulle tuligi meelde, miks ma nii väga armastan, seda ala, neid loomi ja kõike selle juures. See oli lihtsalt nii võrratu lendamis tunne, seda ei anna kirjeldadagi. Muidugi jäi see lühikeseks ja vaid üheks sirgeks (okei teistpidi kordasin seda võrratud tunnet), aga see oli lihtsalt väga emotsionaalne hetk ja ma ei imesta, kui ma oleks rõõmust kiljunud. Jalutasime siis pikemalt ja pesime ta ilusti ära. Tundus, et hobune nautis samuti trenni, kuna kõik sujus lihtsalt nii perfectselt.
Kõik on uus detsembrikuus
5 years ago
0 comments:
Post a Comment