Niisiis, kuna ma ise ei jõua poniga absoluutselt sõita, siis peab minema alternatiivile. Panen vast Laura sinna selga. Ei ole midagi parata. Muidugi poni on oma ja kallis, aga ma valisin teistsuguse tee. Olgem ausad, kui ma tahan ratsutamist spordina võtta, siis minu pisike maasu selleks ei sobi. Igaks alaks vastav hobune ikka. See-eest oleks tal Laurale väga palju õpetada ja äkki saab ka tüdruk õppida hüppamagi temaga. Muidugi vahete-vahel ronin ma ise ka sinna selga, sest ta on ikka oma rullike, aga jah... Kurb tõdeda, et meil on kõigeks siin liiga vähe aega. Üritan anda endast kõik,et neil kahel sujuks. Ma võlgnen neile vähemalt niigi palju.
